Not all those who wander are lost: Roadtrip part IV Karratha & Broome bound

Viimane hommik Exmouthis oli natukene kurvavõitu. Olime sinna pidama jäänud kauemaks kui mujale, kogu see poolsaar oli üks paradiis ning edasi liikumine tähendas järjekordset pikka autosõitu keset kõrbe. Sellegipoolest olime lõpp-peatusest Broome’ist veel üsna kaugel, nii et tuli edasi minna. Võtsime sel hommikul rahulikult, magasime veidi kauem kui tavaliselt, pakkisime asjad ning käisime tiiru poes, et oma toiduvarusid täiendada ja linnas ringi vaadata. Edasi liikusime Karratha suunas, käisime läbi teepeale jäänud külastamist väärivad kohad nt Exmouthi enda linnarand, jetty, mälestusmärgid jne ja siis PIKKKKK ja tüütu sõit. Ainukesed peatused teeäärsetes 24/7 puhkekohtades vetsu külastamiseks või teeäärsetes roadhouse’ides tankimiseks ja söömiseks.
Karrathasse jõudsime peale lõunat, mis tähedas, et meil oli enne pimedat aega natukene ringi uudistada. Karratha ise on lääneaustraalia põhjaosas asuv kaevanduslinn, pole paradiisirandu ega vaatamisväärsusi (vähemalt meie ei suutnud ühtegi leida), lihtsalt suured tehased ja superbusyd kohalikud. Sõitsime linnale tiiru peale ning kuna Karrathas otseselt midagi teha ei olnud, aga edasi sõita enam ei saanud, otsustasime lähedalasuvasse väikesesse linna sõita ja seal ringi uudistada. Internetist leitud info oli tunduvalt huvitavam kui linn ise, mis osutus korralikuks peldikuks ja ainuke ilus koht oli rand, kus me kuigi pikalt ei peatunud. Sõitsime tagasi Karratha poole, kuid linna sisse sõitmise asemel läksime vaatama Hearsons Cove’i, mis oli väike mägedevaheline lahesopp imeilusa vaatega. Uudistasime mägede vahel ringi, väidetavalt pidi seal näha olema vana aborgieenikunsti, aga mida me ei leidnud, oli kunst.. Seeeest nägime kümneid ja kümneid väikeseid kängurusid.

Naljakas, et mida põhjapoole me jõudsime, seda väiksemad kängurud olid. Samas seda suuremaks muutusid keset teed pikutavad lehmad ja kitselised. Teine asi, mis meid üllatas oli see, et mida põhjapoole me sõitsime, seda rohkem oli tee ääres mahajäätud autosid. Päris tõsiselt! Lihtsalt autod seisid kahelpool teed, mõned olid poolenisti bushi sõidetud, mõned seisid teepeenral nagu oleks omanik lihtsalt väikse peatuse teinud ja mitte kunagi tagasi tulnud. Mõned autot olid vared, uksed eest ära kistud, aknad sisse löödud, teised nägid välja nii korralikud, et istu sisse ja sõida minema. Ühesõnaga, Hearsons Cove üle vaadatud otsustasime ülesse otsida Karratha tele/raadiotorni sarnase asja, mis asus KÕRGE mäe otsas, ning sealt päikeseloojangut nautida ja veidi plaani pidada. Nimelt ei olnud meil Karrathas ööbimiskohta. Kusjuures esialgse plaani järgi pidime me sinna jääma lausa kaheks ööks, sest sinna sõit oli niivõrd pikk, et edasi enam ei jõudnud, ja kui me oleks kohapeal ka midagi teha tahtnud, et oleksjärgmisesse kohta jõudnud. Siis aga otsustasime, et ühest ööst täitsa piisab. Ainukene asi oli see, et see öö tuli kuskil mööda saata.. Olime Exmouthist sõitma hakates Eestlased Austraalias Facebooki gruppi kirjutanud, et kui keegi kaasmaalane Karrathas on, siis ehk oskab öömajaga aidata või vähemalt meid õhtul lõbustada. Päikeseloojangu ajaks oli meiega ühendust võtnud vaid üks noormees, kes ütles, et öömajaga küll aidata ei saa, aga võib sõbrad kokku ajada ja meiega kuskil pubis kokku saada ja paar õlut teha. Mõeldud tehtud, vahetasime autos riided, muutsime enda väljanägemise natukenegi inimese sarnaseks ning sõitsime neid noormehi otsima. Kusjuures selleks hetkeks oli meie mäe otsa tekkinud jooksja, kes muudkui ülesse ja alla sörkis ja meid veidralt vaataks. Aga noh, ma vaataks ka, kui kaks tüdrukut kottpimedas raadiomäe otsas istuvad.

Koos poistega suundusime kohalikku baari sööma ja jooma. Endiselt ei olnud meil ööbimiskohta. Aga me ei muretsenud, mõtlesime, et elu on seiklus ja ju kuidagi ikka saab hakkama. Muljetasime oma tegemistest ja kuulsime järjekordset „tüüpilist backerite lugu“, kus ühte maja jagavad 150 inimest, kes hommikust õhtuni tööd rügavad ja ei jõua kojuminekut ära oodata. Mõned olid ringi ka reisinud, aga teised olid KOGU oma Austraalia aja Karrathas olnud?! Mõned neist poistest töötasid ehitusel, teised kaevanduses. Paar tükki olid juba sponsorviisa peal. Ühesõnaga rääkisime juttu, tegime nalja ning kambapeale mõtlesime välja, et see samune Hearsons Cove on päris hea koht telkimiseks, sest kuigi telkimine ei ole seal lubatud, ei satu politsei sinna peaaegu mitte kunagi ja poistel oli alles hiljutine seal peetud sõbra sünnipäev näiteks tuua. Ahjaa MUIDE. Tuli välja, et Karrathas on võrdlemisi suur eestlaste kogukond, oli ehk 40 pealine? Ja kogu sellest inimmassist vastas meile ÜKS inimene. Kui küüslaaugu sai söödud ja õlled joodud, oli poistel aeg koju magama minna, hommikul ootas töö. Meie aga võtsime suuna uuesti Hearsons Cove’i poole ning telki püsti pannes ei tahtnud naer peatuda, korrutasime muudkui, et me oleme normaalsed inimesed ja see on igati normaalne, et me seal rannas telgime. Asja juures oli kõige positiivsem asi see, et me saime hommikul päikesetõusu vaadata. Öö möödus rahutult, tuul lammutas telki ja pideval tundus, et keegi kõnnib õues ning siis helisesid kella kuue aeg äratuskellad ja Negle ronis pesu väel telgist välja päikest tervitama. Päike tõusis otse ookeanist, ümbrus oli imeilus roosakas oranž ja meie karglesime pesuväel ringi nagu lollakad. Lõpuks ajasime omale riided selga, sõime hommikust, pakkisime telgi taaskord kokku ja sõitsime tagasi Karrathasse. Süda oli rahul ja pocket-listis oli linnuke kirjas, olime rannas maganud ja päikesetõusu vaadanud! Linnas üritasime leida randa, kus väidetavalt pidid olema avalikud dušširuumid. Jah, rändurite elu. Ranna leidsime, dušše mitte, seega võtsime suuna Broome’i poole.

Taaskord, esialgne plaan oli ette näinud peatumist Port Hedlandis ning ööbimist sealt veidi edasi Pardoo Stationis. Kuna poisid olid eelmisel õhtul selle plaani maha teinud ja öelnud, et Port Hedland on NIIIII palju hullem kui Karratha, siis otsustasime ette võtta selle tripi kõige pikema sõidu ja otse Broome’i minna. Vot seeeee oli pikk ja väsitav sõit. Ja natukene hirmutav ka, sest vahemaad olid nii pikad, et sisemuses näris mõte, mis saab siis, kui ühe täis bensiinibaagiga järgmisesse roadhouse’i ei jõua?! Aga jõudsime, olgu tänatud 21. Sajand! Roadhouse kerkis iga paarisaja kilomeetri järel ning kerkisid ka bensiinihinnad. Lisaks langes inimeste viisakus, vähemal tundus nii, kui ühes järjekordses natukene suuremas Road House’is peatusime ja leti taga tervitas meid mitte just kõige sõbralikum ja rõõmsameelsem tõenäoliselt Inglismaalt pärit neiu. Umbes poolel teel tabas mind ebaameeldib üllatus. Võib pigem arusaamine. Unustasin JÄRJEKORDSED jalanõud randa.. Lõpuks hakkasid kilomeetrid teeviitadel vähenema ja järjest meeldivamaks muutuma, sest Broome oli lähedal. Ja siis olime me kohal! Meie Broome! Niipalju häid jutte, nii suured ootused, soe päike, järgmised paradiisirannad ja puhkus! Otsisime ülesse uue kodu Cable Beach Backpackers’i, mida seedingu aegne semu Tom soooojalt soovitas, pakkisime end oma dormroome’i lahti ja läksime oma järjekordset maailmakuulsat paradiisiranda uudistama ning poodi toiduvarusid täiendama. LÕPUKS OLIME ME KOHAL!

To be continued..