Not all those who wander are lost: March 2015

Eelmise postituse lõpus lubasin suuri uudiseid ja ootamatuid pöördeid. Noh.. purustan lootused-ootused ja jätan suured üllatused seekord ära. Newdyst lahkumine pidi toimuma 23. veebruar, aga siis andis uus tööandja teada, et alustame alles nädala lõpus, seega jäime veel üheks nädalaks paigale. Kuigi ainult lahkumise peale mõeldes tulid pisarad silmanurka, olime sellest kohast väsinud. Esimesel võimalusel panime autole hääled sisse ja kihutasime seitsme tuule suunas, sõitsime 4h lihtsalt sellepärast Albanysse, et tsivilisatsiooni pääseda. Ja sealt ära pääseda. Sest et miks mitte. Sest et kohustusi enam ei olnud. Mitte miski meid seal kinni ei hoidnud. Ja meil oli nüüd auto, mis tähendas lõpuks ometi minemist ja tulemist täpselt siis kui ise tahtsime. On natukene irooniline, et saime ümbrust avastama hakata ja SEIKLEMA hakata alles viimasel nädalal, kuigi varem oleks aega küll ja rohkemgi olnud.. Nagu Neglele kohane polnud meil õrematki aimu kustäpselt Albany asub, teadsime enamvähem suunda ja asusime kaarti lugedes teele. Jah, kaarti. Ostsime poest WA paberkaardi ja olime ise enda üle meeletult uhked. Kuna Albanysse sõites oli ühe tee peal olnud „suuuur“ avarii, siis olid tagasitulles teed kinni ning meid suunati ümber. No ei ole hea mõte. Üldseee ei ole hea mõte. Sõitsime tunde teadmata suunas, paberkaart ei andnud erilist aimu kus me oleme, sest teed siin bushis üldiselt tähistatud ei ole. Vahepeal sai tee otsa, nii et sõitsime kuskilt üle põllu, õues hakkas hämarduma ja meil polunud aimugi kus me olime. Aga tagasi koju me jõudsime ja hoopis kiiremini kui plaanitud oli. Ülejäänud nädala tiksusime esimest korda klientidena pubis, käisime viimast korda korvpalli vaatamas, pesime oma uue auto nii puhtaks, et vanad omanikud ei tundnud seda äragi ning võtsime sõpradega veedetud ajast viimast. 24. veebruar maalisime endale põskedele sini-must-valged lipud ning käisime kogu linnale Eestist jutustamas. Poisid viisime isegi nii kaugele, et nad hakkasid Eestit googeldama, põhiliselt sporti ja muusikat, aga vähemalt tundsid huvi! Ja siis oli aeg viimast korda kõiki kallistada, pisaraid valada ja teele asuda. Vastu uutele seiklustele, inimestele ja emotsioonidele. Lubasime varsti tagasi minna, lihtsalt külla, aga eks näis mis sellest plaanist saab.

Capel on tore. Ta on tunduvalt suurem kohake kui Newdegate. Seda siin saab juba päriselt linnaks nimetada. Inimesi on piisavalt palju, et ka peale kuud siin elamist pole me ilmselt kohanud isegi mitte 10% neist, aga samas pole olnud ka sellist aega, et me nüüd läheme ja tutvume ja avastame. Elame koos kahe Eesti tüdruku Silvia ja Evaliisaga, sel korral PÄRIS MAJAS. Päris köögi ja elutoa ja vannitoaga majas. Meil on oma bassein ja mullivann ja lauajalgpall ja mänguautomaat ja piljardilaud ja Aussi emme-issi (majaomanikud Clair ja Bruce). Ja meil on kolm kassi! Kuigi igatsen üle kõige hoopis meie Newdy koeri.. Tööd teeme ka. Tööl käime umes 15-20km linnast väljas farmis ja korjame ning pakime viinamarju. Kui selle töö saime, arvasime millegipärast, et läheme veiniviinamarju korjama, nii et esimesel tööpäeval oli üllatus suur- kobarad tuleb enne pakkimist kõik puhastada, trimmida ja esinduslikuks muuta. See on meie esimene farmitöö ja nö tüüpiline packerite töö. Kuigi ütlesime, et country pub’is töötamine on ehtne Aussi kogemus ja endiselt nõustun sellega, siis farmis päriselt töötamine on ikka midagi muud. Lisaks meile neljale on seal veel pea 30 seljakotirändajat- sakslased, taanlane, prantslased, hollandlased, iirlased, inglased, üks neiu Kanadast ja veel 7 eestlast. TERVE KARI EESTLASEID! Hoian peast kinni ja karjun appi, aga sellest kuagi hiljem. Tegelikult tunnen ennast seal farmis nagu .. seda tunnet on tegelikult raske sõnadesse panna. Oleme kõik justkui nagu sipelgad või hiired (kes meil Newdys toas ringi jooksid), teeme ühe koha puhtaks ja liigume karjaga edasi. Oleme pacerite elust tegelikult üsna eemale jäänud, sest enamus seljakotirändajaid on vähemal korra elanud workinghostelis jagades tuba veel 8 inimesega, saanud osa pöörastest hostelite pidudest jne, aga meie seiklus on kuidagi teisiti kujunenud. On olnud pööraseid pidusid, on olnud pööraseid elukohti, aga meie oma moodi, nii et ega see hostelielu väga ei tõmba ka. Vaatamata sellele hakkab see ränduri elu reaalsus kohale jõudma. Töö pole enam kindel ja püsiv, nagu oli seda baaridaami töö. Seda jätkub täpselt nii kauaks, kuni kõik viinamarjad korjatud saavad ja siis liigume jälle edasi. Kõik erinevas suunas, erinevatele seiklustele vastu. Kui Newdys harjusime ära sellega, et tundsime kõiki ja olime „omad“, siis farm on hoopis vastupidine. Me oleme lihtsalt tööjõud, omanikud ei ole meie sõbrad vaid meie ülemused. Neid ei huvita meie elu ega olu, neil on vaja töö tehtud saada ja selleks me seal oleme, 9h päevas 6 päeva nädalas, naeruväärse palga eest, aga kaevelda ei saa, sest kui ei meeldi mine ära, tööd otsivaid packereid on Austraalias ulmeliselt palju. Aga minna pole kuhugi ja kui ka oleks, siis farmipäevad on vaja kirja saada ja lihtsalt päeva pealt ära minemine ei tule seetõttu kõne allagi.

Tegelikult tahtsin kirjutada seekord hoopis midagi muud, aga nagu alati sattusin hoogu meie tegemistest rääkimisest. Tahtsin kirjutada hoopis seda, mis teieni läbi piltide ja blogi tihti ei jõua. Ilmselt on ilma ise ringirändamata seda mõista keerulisem kui siis, kui oled ise selles olukorras olnud. Vahel loeme ise vanu blogipostitusi ja petame ennastki ära, jääb mulje, et elame kuskil roosa pilve peal mingit muinasjuturaamatust välja rebitud elu ja tihti nii ongi, aga igal asjal on kaks poolt.. Lugesin kunagi ise teiste blogisid, vaatasin pilte ja ei suutnud ära oodata seda hetke kui lennuk siin maad puudutas, sest tuli ju ise ka see unistus ära näha ja elada. Kõlab ju uskumatult, et meie mõistes suvi kestab pea aastaringselt (jah okei Aussi talvel langevad temperatuurid öösel ikkagi 0 lähedale, aga päeval kompenseerib selle 20 kraadine päike), et lihtsalt pargis puuall pikutades ja pilvi vaadates tuleb pakub keegi tööd, et täiesti võõrad inimesed jalutavad tänaval laia naeratusega vastu ja hüüavad „G’day!“, et raha mida makstakse on nii suur, et paljud ei oska seda ettegi kujutada. Sest kui nii on, siis tahame meie ka sellest osa saada! See, mida tihti ei räägida, kirjutata või näidata on see, et probleemid ei kao kuskile, emotsioonid ja tunded samuti mitte. Ikka veel oleme lihast ja luust päris inimesed, meie elu on ikka see sama elu oma tõusude ja mõõnadega, mida elad sina, tema ja kõik teised. Lihtsalt meie elu on nüüd mõneks ajaks siin, teiselpool maakera. See, mida ka mina tihti ei kirjuta, mida piltide pealt ei näe, on see, mis jääb kõikide nende rannapiltide ja naljakate juhtumiste taha. See, mis tihti teieni ei jõua on need päris emotsioonid, mured, ebaõnnestumised, murdumised. See, et tulime siia midagi otsima, aga mida- seda ei tea ausaltöeldes ise ka veel, ehk oleme juba leidnud, aga pole lihtsalt aru saanud. Elu Eestis jäi juskui pausile ja siin ootas meid täiesti uus puhas leht millele oma lugu kirjutama hakata. Ja see ei ole siin lihtsam kui ta oli kodus (mitte, et meil nüüd mingi eriti raske elu oleks olnud, aga saate ehk aru mida ma silmas pean).

Mäletan nii hästi, kuidas enne ära tulekut öeldi pea iga päev, et ärge arvake, et teil seal lihtne saab olema. Ja ega me ei arvanudki. Teadsime väga hästi, et päris „täiskasvanuks“ saamine tuleb kiiremini kui ülikooli minnes või kodus tiksudes (mitte, et me nüüd hirmus suured ja targad ja täiskasvanud oleme, tänu sellele vabadusele ja ringirändamisele jääme veel pikaks ajaks hingelt lasteks, aga samas on kasvanud iseloom ja enesetundmine), teadsime, et iseseisvus saab hoopis uue tähenduse. Teadsime, et siia tulemine ei tähenda palmi all pikutamist ja endale rahatähtedega tuule lehvitamist. Teadsime seda kõike ja seetõttu ei ole kordagi kurtnud, kuigi oleme läbi tulnud tulest ja veest. Igal nädalal (või kahe nädala tagant) ootame pöidlad pihus palgalehte, et ära maksta üür ja arved, tankida ära auto ning osta süüa, sest nii uskumatu kui see ka pole, ka Austraalias olles tuleb aegajalt midagi süüa! Ja kui midagi alles jääb, unistame sellest, kuidas ühel hetkel tööd ei pea tegema, lihtsalt sõidame ringi ja naudime. Te ei kujuta ette kui palju on nende viie kuu jooksul olnud õhtuid, kui tuleme töölt, vajume voodisse ja ei ütle sõnagi, sest oleme nii tühjaks pigistatud, et nagu polegi enam midagi öelda. Mida kauem Newdys olime, seda tihedamini juhtus, et esimesel võimalusel haarasime kaasa vaid oma telefoni ja põgenesime mõne sõbra juurde, et lihtsalt ära saada, end välja lülitada ja puhata. Kerisime end koos nendega mugavatel diivanitel kerra ja vaatasime filme või tegime süüa või lihtsalt olime, et olla kuskil mujal, mille selles masendavas tühjas hotellis nelja seina vahel lõksus. Nüüd Capelis olles tunneme end halvasti, et nii vähe sotsialiseerume. Oleme leidnud sõpru ja oleme siin majas justkui oma perekond, kellega koos õhtust süüa või end õhtul teleka ette kerra tõmmata ja My Kitchen Rules’i vaadata või piljardit mängida, aga ülekõige tahaks lihtsalt töölt tulles kõhu täis süüa ja magama minna. Sest töö on nii vaimselt kui füüsiliselt väsitav ja närvesööv ning koju tulemine tähendab jälle turvalisse kohta põgenemist, mis sest, et siin on inimesed, kes ootavad meid pikisilmi, et meiega oma energiat ja tegemisi jagada.

On olnud hommikuid, kui lükkame äratuskella edasi viimse minutini ja ronime pea pisarsilmis voodist välja, sest kohe üldse ei taha seda uut päeva. Üldse ei taha näha neid inimesi, tegeleda järjekordsete draamadega või manada näole võlts naeratus, mida kõik näha tahavad. Mäletan, kuidas me Newdy algusaegadel alustasime tööd kell 12, mis tähendas hiljemalt 10.30 ärkamist. Viimased kuu-poolteist ärkasime 11.30, et kiirelt pesemas käia ja alla joosta, igasugune meikimine või muu jättis lõpuks täiesti külmaks. On olnud päevi, kui me ei suutnud pubis letitaga seista, sest lihtsalt enam ei jaksanud, süda läks pahaks ainult mõtte peale, et kohe heliseb telefon ja ma pean võtma mõne toidutellimuse või kohe astub sisse 20 inimest kes kõik süüa ja juua tahavad. Oli neid päevi, kui tööd ei pidanud tegema, aga midagi muud nagu ka polnud teha, sest autot ei olnud, sõbrad olid tööl ja meie vahtisime lihtsalt lakke ja mõtlesime umbes 5493085 korda kuidas me oma aega ja tuju seal raiskasime. On olnud päevi siin Capelis, kui istume viinamarjapõllul maas ja nutame, sest ülemused ajavad oma „ohh we’re soooo fair, don’t u worry about the wage or boxes cause we gonna figure it out for u“ ja siis saabub järjekordne palgalipik naeruväärse summaga. Või rabeleme tööd teha ja pisarad hägustavad nägemist nii palju, et ei tee vahet kobarat hoidval väädil ja lehel. Ja me ei nuta, sest me oleme kurvad, vaid seetõttu, et vahel on kõike lihtsalt liiga palju. Liiga palju muretsemist, liiga palju ebaõnnestumisi, liiga palju igatsemist ja liiga palju emotsioone mis lihtsalt pea kohal kokku laksatavad ja hetkeks maha murravad. Reaalsus on see, et meie kombel ringi reisides peab olema palju avatum ja usaldavam kui olles ümbritsetud perest ja tuttavatest. Peame usaldama inimesi, kes meile oma koduukse avavad, sest nemad usaldavad meid. Peame usaldama inimesi, kes müüvad meile oma auto ja uskuma, et 50km linnast väljas ei sure see ära ja me ei jää 40 kraadise päikese kätte imesid ootama. Peame uskuma ja usaldama inimesi, kes on meie vastu head, kes kutsuvad meid endaga seiklema, kes räägivad meile lugusi enda õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, inimesi kellega oleme saanud sõpradeks, sest kedagi teist meil ei ole ja üksinda ka alati ei saa. Ja samas on see usaldamine ja avatud olemine meie kõige suurem nõrkus, sest mida naiivsemalt sa usud, et kõik ümberringi on head, seda kergemini teeb kõik ümbritsev haiget. Oleme kohanud inimesi, kes on saanud lähedasteks ja kellest on saanud sõbrad kogu eluks. Samas oleme endale lähedale lasknud inimesed, kes antud ajahetkel tundusid meie elus asendamatud ja õiged, kuid paar hetke hiljem unustasid nemad meid ja meie jätsime nad mälestustesse, et edasi liikuda. Peame usaldama oma tööandjaid ja lootma, et pärast kõiki jamasi saame ikkagi kogu oma palga kätte ja ehk ikkagi on töö olemas ka järgmisel nädalal ning ülejärgmisel. Aga kõige rohkem peame usaldama iseennast ja üksteist, olema kindlad oma otsustes ja valikutes. Peame uskuma ja enesele kinnitama, et saame alati hakkama, ükskõik mis juhtub. Sest me saamegi, oleme siiani saanud ja saame edaspidigi. Loomulikult on tulnud ette olukordi, kus saame oma naiivsuse eest laksu vastu näppe, kui saame järsku aru, et tol korral enda sees valikut tehes kas ja keda usaldada valisime valesti. Näiteks kirjutasin Newdys olles, et saime üsna kiirelt aru, et oleme seal võõrkehad ja ka siis, kui keegi laialt naeratab ja paar head sõna ütleb, et pruugi ta alati siiras olla. Ja ometi olime seal piisavalt kaua, et meid võeti omaks ja me hakkasime neile midagi tähendama, meie hakkasime hoolima. Enda lahtirebimine kõigest, mis siin päris kodust kaugel tuttavaks ja turvaliseks on saanud, on ehk veelgi raskem kui oli kodust lahkumine. Sest kodu jääb alati alles, pere jääb alati alles, aga siin kipub see turvatunne kaduma sama kiirelt kui ta tekkis.

Meie valik olla algusest peale plaanitud pole ilmselt kõige mõistlikum, aga samas on see mingil kummalisel viisil olnud kõige õigem. Kõik kõige paremad ideed, plaanid ja otsused on tulnud spontaanselt, tänu sellele oleme elanud elu, mida varem ei osanud ettegi kujutada. Ei, see Austraaliasse tulek ei olnud kerge, elu siin ei ole ainult lilled ja liblikad. Töö leidmine ON raske ja tihti oleme kohanud inimesi, kes on tulemusteta otsinud kuid. Oleme kuulnud eestlaste käest lugusid sellest, kuidas suure kamba peale üüritakse maja ja lihtsalt elatakse ilma tööd leidmata, rahad otsakorral. Kõige pöörasem lugu oli see, kuidas kari Eesti poisse läks suurde toidupoodi, ladus poekäru sööki täis ja kui keegi ei näinud, lihtsalt jalutasid sellega poest välja. Sest raha polnud mitte sentigi, aga sööma ju pidi. Unistus suurtest rahamägedest praktiliselt midagi tegemata kuulub aastakümnete tagusesse aega, kui packereid polnud siin nii palju. Praegu on reaalsus see, et pead olema õnnelik, kui leiad tasuva töö ausate ülemustega, sest kui ei meeldi, ei hoia keegi sind kinni, järjekord on igal pool uksetaga. Reaalsus on ka see, et jah, palgad on kordades suuremad kui Eestis (ärgem unustagem seda, et elu on samuti kordades kallim kui Eestis), suurt raha on võimalik teenida naruväärseid töid tehes, packerina elades on vabadus justkui piiritu, aga kõik ei ole alati nii, nagu pealtnäha paistab. Kui sa tahad reisida ja endale asju lubada, ei tasu oodata meeletuid summasi pangakontol. Kui eesmärgiks on vaid raha teenimine elades pikki kuid mõnes elamiskõlblikuks ehitatud shedis, käimata väljas, tutvumata inimestega, nägemata kohalikku elu ennast, siis võid rõõmsalt pea kuklasse heita ja kuulutada, et Austraaliast saab raha nagu muda yabbie tiigist. Meie seda ei tahtnud. Meie heidame pea kuklasse, sirutame käed pilvede poole ja naeratame laialt, sest vaatamata sellele, et raha läheb pea sama kiiresti kui ta tuleb, oleme ikkagi vabad ja õnnelikud ning elame seda unistust, mida nii paljud noored taga ajavad.

Ma ei tahtnud öelda, et siia tulemine oleks olnud viga või et me ei ole rahul, tahtsin lihtsalt purustada selle roosa mulli, mis vahel kirjutades ja pilte jagades tekkima kipub. Meil on meeletult vedanud, et kõik need viis kuud on kõik läinud nii nagu on, töö leidmine on käinud kiirelt ja lihtsalt, vanemate käest söögiraha pole pidanud küsima ning keset bushi ämblike ja usse kallistades pole magama pidanud. Sest peale kõiki neid murdumishetki ja pisaraid ja halbu emotsioone tulevad need hommikud, kui saame magada täpselt nii kaua kui und jagub (küll ainult korra nädalas, aga midagigi!) ning need pöörased päevad, mis algavad uimaselt pannkooke küpsetades ja võtavad ootamatu pöörde ning me läheme mõnda järjekordsest randa, linna või loodusparki avastama. Peale igat masendavat tööpäeva järgneb 20minutiline autosõit koju koos Eva ja Silviaga, kui kuulame muusikat, räägime kõik oma mured ära ja lõpuks naerame kõik koos ning sööme Minti’sid, sest see on meie megaarmas traditsioon. Kõikide nende halbade päevade järel on tulnud pöörased päevad täis tegevusi, mida on raske blogis edasi anda. Eriti just Newdys, sest kõigele vaatamata sai sellest ajutiselt meie uus kodu, inimesed meie ümber olid ajutiselt justkui uus perekond ning mälestused jäävad igaveseks. Ja siis meenuvad kõik head ajad ja head mõtted, need korrad kui oleme pisarates puhtalt naeru tõttu ja kõht hakkab valutama, sest naer ei jää pidama. Kui näol säras kõige suurem ja siiraim naeratus, mida kunagi nähtud, sest veetsime terve öö jõulukinke pakkides ja samal ajal heade sõpradega kallist viskit juues, või kui sõitsime suurte ja mugavate autodega otse rannaliivale ja jooksime kiljudes lainetesse, sest midagi sellist olime varem näinud vaid piltidel. Ja kõik need tol hetkel tundunud täiesti mitte midagi ütlevad õhtut, kui istusime kellegiga pubis ja rääkisime kõik maailma asjad ära, kui mängisime noolemängu või piljardi, või kui kuskil käisime või midagi tegime. See kõik toob nüüd meenutades naeratuse näole ja teeb heaks kõik halva, mis juhtunud on. Siin Capelis need päevad, kui kükitame Nelega kahekesti oma viinamarjade vahel ja naerame üle põllu, kõik teised kõrvalvahedes meie pärast muigamas. Kui muusika on pandud nii valjuks, et raske on sellest üle laulda, aga ikka üritame. Kui Adam sõidab ATVga mööda põldu ja laulab, tehes kõigil tuju heaks. Need poeskäigud kui vaja on osta vaid tomatit ja me lõpetame K-martis 16 aastaste onesie’si proovides. Kõik need hommikud ja päevad ja õhtud, kõik need inimesed, kellega oleme kohtunud, on teinud meist need Egle ja Nele, kes me praegu oleme, kõik need kohad kus me käinud oleme, on kujudnaud meie lugu, mida kirjutame. Ma ei ole kordagi valetanud, kui olen kuskil öelnud, et armastan oma elu ja elan unistust, sest kõigele halvale vaatamata on olnud nii palju head, et ainuüksi neid sõnu trükkides särab lai naeratus näol.

Jutt sai jälle pikk, mõtteid oli palju ja kuidagi ei osanud neid kirja panna. Midagi tuleb jätta järgmiseks korraks ka.. Panen teile siia mõned pildid, et uus roosa mull tekitada (ma ise elan selles mullis, nii et ärge laske end eelnevast tekstist ära hirmutada!) ja lõpetan siinkohal.

Olge toredad
Negle