Not all those who wander are lost: August 2015

Lugu sellest kuidas meid nüüd kolm on

Ei ei, ärge saage valesti aru, Negle pole pooldunud või titega mahasaanud. Meil on nüüd uus vandersell kambas! Juhtus siis nii, et 15. juuli hommikul pakkisime kogu oma elamise, mis paari kuu jooksul mööda Luke’i maja mugavalt laiali oli laotunud, uuesti autosse, vangutasime natukene aega kurvalt pead, sest no niii palju on neid asju kogunenud, et mitte ühegi valemiga ei näinud me, kuidas veel üks inimene ja tema asjad sinna autosse mahuvad, kallistasime oma kutsusi ja Luke’i ning panime autoga Perthi poole ajama. Peale paari liiklusohtliku olukorda (ausõna pold meie süü) ja tundide kaupa närveldamist (miks ALATI siis mingid teetööd ja liikluse ümbersuunamised on, kui meie kuskile läheme???) jõudsime lõpuks lennujaama ja Arrival väravast astust välja Nele kauakadunud boyfriend JOONAS!

Ärge nüüd arvake, et uue reisukaaslase tõttu MEIL midagi muutunud oleks. Täpselt sama plaanitult nagu kõik varasemad 9 kuud sõitsime paariks päevaks Bruce’i juurde Capelisse (Clair oli selleks hetkeks juba mitu nädalat Euroopas seigelnud) ja mõtlesime mis me enestega nüüd pihta hakkame. Okei, natukene valetasin, sest väike plaan meil oli. Newdy tutvuste kaudu (taaskord..) saime ühe contractori kontaktid, onu soovis meiega kokku saada, aga teoreetiliselt oli töö kõigil olemas. Kuna saime kõikide jutust aru, et töö on Margaret Riveris, uurisime rõõmsalt gumtree’st sharehouse ja googeldasime kõikvõimalikke rendipindu, kahjuks või õnneks tulutult. Reedel läksime uue ülemusega kohtuma, sõitsime hommikul veel rõõmsamalt Margaret Riverisse, käisime taaskord omale kodu otsimas, sest pikalt kodutud ei tahtnud olla ning kui jõudis kätte aeg Daniga kokku saada, avastas Nele, et oli teejuhistest veidi valesti aru saanud ja see kohtumine polnud üldse mitte Margaret Riveris vaid hoopis 40km tagasi sõitu Busseltoni lähedal. Noh.. juhtub ka parimatega. Kihutasime siis tagasi, ajasime Daniga juttu ja paar tundi hiljem olime tööle võetud. Lisaks selgus, ka töö ise ei ole Margaret Riveris, vaid pigem peeti silmas Margaret Riveri veinipiirkonda mis algab Busseltoniga ja jookseb alla Augustani välja. Ehk siis sel hetkel hakkas tekkima uus plaan, kodu leidsime omale Busseltoni ja tööle hakkasime järgmisest esmaspäevast. Natukene oleme turistid ka olnud, mitu korda Margaret Riverit rüüstamas käinud, Joonasele Bunburyt turvustanud, Busselton Jettyl jalutanud ja ükspäev eksisime Gracetowni ka. Mõtlesime, et pole seal kunagi käinud, lähme vaatame. Õige otsus, rannajoon oli taaskord SUPER! Eellugu on sellega läbi, sest nüüdseks oleme siin elanud ja töötanud peaaegu kuu.

Kus me siis ikkagi elame?
Sõitsime no niiiii paljud motellid, hostelid, hotellid ja veel sada muud võimalikku asja läbi ja lõpuks maandusime Busselton Holiday Village karavaniparki. Elamine midagi uhket pole, aga oleme näinud ka hullemat, nii et tegelt oleme päris rahul. Üürime väikest karavani (no teate need suured putkad mis autodele järgi pannakse ja siis kuskile metsa või randa puhkusele lohistatakse), aga kirss toril on see, et meie putka on ehitatud majaks, või noh.. selliseks maja moodi asjaks, nii et lisaks väikesele köök-magamistoale ja veel väiksemale magamistoale on meil suuuur elutuba teleka ja õhksoojuspumbaga. Juba esimesel õhtul avastasime, et meie ahi ei tööta (kusjuures tegu oli gaasiahjuga, mida mitte keegi meist varem isegi näinud ei olnud), läksime tegime kontoris kurba nägu ja saime paar päeva hiljem uue ahju ehee. Joonas oli alguses väike pirtsperse, ütles, et kogu mööbel näeb nii rõve välja, et ei taha vastugi minna, jumal teab mis haigused külge saab. Meie Nelega ainult irvitasime ja tõmbasime diivanile lebosse ära. On hullematki ette tulnud.. Aga nüüd oleme oma pesaga harjunud, esimest korda on meil täitsa täitsa ENDA koht, olgugi, et karavan, aga pole kedagi kellega arvestama peaks, nii et see on päris tore.

Oota ja kus me siis ikkagi töötame?
Nagu mainisin, siis tööandaks on üks contractor, kes haldab ise paljusid vineyarde, aga ühtlasi pöörduvad viinamarjakasvatajad tema poole ja tema saadab oma meeskonna nendesse istandustesse tööle. Meeskond oleme siis meie. Ja veel hunnik inimesi, aga noh.. meie ka. Hetkel on pruning hooaeg (ja ma ausõna ei tea mida see Eesti keeles tähendab, põhimõtteliselt lõikame viinamarjataimede oksi, vana jama lõikame maha, et selle aasta kasvud saaksid vohama hakata ja veebrurariks omale kenad kobarad jälle külge kasvatada), ehk siis käime mööda erinevaid istandusi ja pügame puid. Hommikust õhtuni. Või noh.. lõunani. Ärkame kell viis nelikümmend viis. Mõni natukene hiljem.. Teeme käbe lõunasöögi, ajame omale rahmeldades kausitäie krõbinaid sisse, keedame sõidu ajaks teed kaasa ning veerand seitsme paiku paneme ajama. Üldiselt tripime iga hommik kuskil 40km. Töötame seitsmest kolmeni, esimesel nädalal poole neljani. Siis vahetus supervisor, kes oli nii yolovend, et käis ja küsis juba kella kahe aeg kas me koju tahame minna, nii et kolmest pakkisime oma kodinad kokku ja panime kodupoole ajama. Töö ei ole raske, aga samas ei ole ka lihtne. Kätele hakkab korralikult, sõrmed tõmbavad krampi ja muskel kasvab. Vahel hakkab ajust ka kahju, sest igasugne mõttetegevus on väljalülitatud, õige tehnika ja arusaam mida ja kuidas lõigata on juba justkui käe sisse programmeeritud, nii et lihtsalt ennastunustades zip-zip-zip. Ja teeme ühe asja kohe selgeks, me ei ole rasistid. Meil ei ole mitte midagi teiste rahvuste vastu, meil on endalgi siin väga häid sõpru teistest kultuuridest, aga no need asiaadid.. no.. kohe võtab sõnatuks. Siiamaani ei tea kas nad on Koreast või Taiwaanist või Hiinast või jumal teab kust neljandast kohast, aga see nende keel on niiiiiiii tüütu ja nad ei räägi ise üldse inglise keelt, asjadest mitttte midagi aru ei saa, kuulavad kõvasti üle istanduse oma keelset muusikat ja alustavad hommikuid veini kallutades. Lõpetavad samamoodi veinipudel näpus. Üle 8 tunni päevas ei suudaks nendega koos olla. Lihtsalt niiii vastumeelsed on nad. Ja see kiirus! Töötavad nagu masinad! Ja siis käiakse ja nutetakse, et me peaks ka sama kiired olema. Sorri, aga me pole lapsest saadik kuskil adidase vabrikus jalanõusi kokku liiminud või kuskil muus vabrikus mänguasju kokku pannud. Halb nali, aga sellises seltskonnas neid tekib.. Kõige positiivsem selle töö juures on ilmselt loodus, taaskord. Sellised looduslapsed oleme siin maailma otsas. Igaljuhul kui hommikuti selles Margaret Riveri veinipiirkonnas ringi sõidame, istandused alles magavad udus, metsa tagant kerkib vaikselt punane päike. Lihtsalt A-M-A-Z-I-N-G!

Muid ekstreemselt märkimisväärseid uudiseid nagu polegi. Ahja, Nele on meil nüüd 20-aastane! Sünnipäeva suurt tähistamist töö tõttu ei olnud, aga õhtul käisime kõik koos väljas söömas ja kokteilikesi limpsimas. Nädalavahetusel tähistasime natukene rohkem, sest Clair oli ka juhuslikult oma Euroopa ringreisilt tagasi koju jõudnud, nende juures peatunud Eesti poisid olid end vaikselt minekule sättinud ja selle kõige puhul toimus suur backpackerite õhtusöök (meile muidugi unustati mainida, et teemaks on rahvustoidud, nii et me ilmusime takeaway pitsadega kohale) ja pärast väike jook ja piljard.
Ahjaa, Egle tuleb koju! Tegelt ei tule koju, puhkama tulen lihtsalt. Ellap-embab Eestimaal.
Ja oma auto parandasime ka ära, LÕPUKS. Meie roolivõimu mingi voolik oli omadega nii otsal, et seda õli tuli viimaselajal juurde valada IGAL HOMMIKUL. Newdys ikka ajasime läbi korra nädalas või noo.. Igastahes nüüd on korras ja veereme jälle turvaliselt.
AHJAAA! Ja meie armas talv nüüd otsustas, et oleks lõpuks aeg vihmakraanid lahti keerata, ehk meie piirkond on selleaasta suurimad vihmad saanud viimaste nädalatega. Selline torm ja tuul ja äike koguaeg, et öösel päris hirm magada, äkki on hommikul ärgates putka tuulega meil ümbert ära lennanud..

Tsaupakaa!