Tere kallis
maailm.
Ja tere kõik teie, kes te siiani pole meie laiskusele veel käega löönud ja
endiselt seda blogilooma ootate ja loete.
Alustan taaskord ilma igasuguse valehäbi ja
lolle vabandusi toomata ning ütlen otse, et ma lihtsalt ei ole viitsinud
vahepeal blogi kirjutada. Issi tõi kunagi ammu mulle hea võrdluse, käis tema
venesõjaväes ja istus seal kokku päris kaua aega, algul ka ikka saatis mu
empsile ja enda empsile kirjakesi, aga lõpuks enam ei viitsinud. Või kas just
ei viitsinud, aga tead, kui uue eluga ära harjud ja kõik uus ja huvitav muutub
igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, siis nagu ei olegi väga midagi
kirjutada. Võibolla oleks teil lugeda, aga mina ei oska enam mingeid uhkeid
ajuüllitisi siia valmis klõbistada, sest elu on nagu elu ikka ja midagi
ekstreemselt huvitavat või jagamisväärset ei ole. Seda ju ometi ei viitsi
lehekülgede kaupa rääkida, kuidas me hommikul kolmveerand kuus ärkame (mõni
meist veidikene hiljem..), omale lõunasöögiks wrapid valmis meisterdame,
autosse teed kaasa teeme, kausitäie krõbinaid alla kugistame ja siis jälle mõne
uue vineyardi poole ajama paneme (nii umbes keskmiselt 30-40km iga päev), et
siis kella seitsmest kolme-neljani oksi lõigata ja raha kokku ajada. Ja oi kui
hea tunne on, kui palgapäev kätte jõuab ja netbankist jälle hunnik raha vastu
naeratab. Vahel suurem hunnik, vahel väiksem, oleneb kui nobedad (või laisad,
ülidselt ikka laisad) me möödunud nädala jooksul olnud oleme.
Aga täna
motiveeris mind kirjutama hoopis teistsugune põhjus. Nimelt olen viimaselajal
hakanud lugema teiste kaasseiklejate blogisid, nii uuemaid kui aastatetaguseid.
Kunagi kui omadega siia kängurumaale jõudsime, lubasin endale, et enam ei loe.
Nüüd seikleme ise, kirjutame oma lugu ja oma blogi, vahet ei ole, mida teised
teevad või kuidas neil läheb. Aga näed, ikka loen. Vahel ajab kadedaks, sest
inimesed teevad niiiiii vingeid asju, käivad niiii lahedates kohtades, kohutvad
niiii lahedate inimestega ja meie pole mitte kuskil nendes kohtades käinud ja
neid asju teinud ja neid inimesi kohanud. Siis tuleb see koht, kui ma omale
paar korda vastu pead koputan ja meelde tuletan, et meil on omad käigud ja
kohad ja tegemised ja inimesed, mis on ka niiiii vägevad ja lahedad ja vinged,
et vahel ei suuda ära imestada kus me omadega jälle oleme ja mida teeme. Ja
siis satun nende nukrate blogide otsa, mis kohe.. no kohe teevad meele nukraks
ja nii kuradima kahju on nendest inimestest nende blogide taga. Täna näiteks
lugesin ühe Eesti neiu blogi, kes alustas samamoodi nagu meie, maandus Perthi,
algul ehmatas täitsa ära ja tahtis koju tagasi, siis armus sellesse maasse ära
ja tegi suuri plaane ringisõitmiseks ja kohtade nägemiseks. Mina ei tea kas ja
kus ta lõpuks käis, aga blogi põhjal jäi mulje, et neiu istus oma aasta Perthis
ära (TERVE AASTA PERTHIS!!?) ja siis läks koju ja kirus, et ikka jube maa on
see Austraalia maa, inimesed on ihned ja materiaalsed ja mingit kultuuri ega elu
siin pole, käid ja ajad kuskil restoranis laudu teenindades (samal ajal
ajusurmas olles) ilget raha kokku ja siis istud kodus (eestlastega jagatud
majas kusjuures) tagumikku laiaks ja igatsed kodu ja lund ja perekonda. No
loomulikult igatsed kodu ja lund ja perekonda, aga kui sa juba selle
lennupiletite raha siia lendamiseks magama paned siis miks sa ei naudi seda
aega?! Isegi kui itta ei lähe ja istudki Perthis, no jumal, siin WA’s on
NIIIIIIIIIIPALJU teha ja vaadata ja ringi käia. Siin on imeline maaelu ja
farmid ja need väikesed country townid oma kogukondadega ja kogu see loodus ja
looduspargid ja loomad ja rannad ja erinevad loodusvööndid.. Ühes kohas sajab
lund (okei meie lund ei näinud, aga hommikul olid autoklaasid jääs ja maa oli
härmas), sõidad paar päeva autoga põhjapoole ja lähed kaamlitega kõrbesahvarile
ja otsid 40 kraadises kuumuses varju. Tahaks sellistel inimestel kahe käega
peast kinni võtta ja neid natukene raputada. MIKS SA TEED NII?! Miks sa esiteks
tuled siia imelisele maale ja ei avasta seda? Ja miks sa lähed pärast koju
ulguma, et nii mõttetu ja kultuuritu?! Loomulikult pole mingit kultuuri ja elu
kui sa elad koos majatäie eestlastega kuskil Perthi suburbis ja päev näeb välja
umbes selline ärkan-söön-subway-pood-töö-magan. Kui ma selle blogi lugemise
lõpetasin tuli tahtmine autosse istuda ja kuskile vägvasse koha sõita lihtsalt
selleks, et sellistele inimestele koht kätte näidata. Aga ei istunud, sest kell
on palju ja homme peab tööle minema ja külm on ka. Aga sellest pole midagi, sest
meil on juba palju seikluseid seljataga ja veel rohkem ees!
Nii, nüüd
kui ma selle ahastuse endast välja sain võin paari sõnaga rääkida, mis me üldse
teeme.
Viimanekord kostitasin teid blogloomaga Newdegate’ist. Elu Newdys läks edasi
samamoodi nagu ikka, ehk nagu seal öelda armastatakse same old same old Newdy.
Nädala sees töö ja kodulebo, reedel käisid Eesti näkid pubi vallutamas ja
laupäevaks soojendust tegemas (või Kathi juures piljardit mängimas või Jaseni
sünnipäeva pidamas või näiteks kodus Tomiga viimastkorda šokolaadi kooki
küpsetamas või midagi muud sarnast). Ühesõnaga reeded juba natukene kerisid,
aga olid rahulikumad. Laupäeviti käis kogu linn winter sportse vaatamas (meie
peamiselt ikkagi ainult jalkat), või siis kui mäng piisavalt kaugel oli, et me
end kohale lohistada ei viitsinud, sättisime end umbes kella 6 paiku linna
(otseloomulikult pubisse) ja tähistamine võis alata. Ja neid jalkaõhtuid sai
ikka tähistatud. Kohe väga väga kõvasti sai tähistatud kodumängude õhtutel, kui
peale mängu ovalis footyclubi alkoholimüügi litsents kehtima hakkas ja sealne
baar lahti tehti. Peod venisid hommikutesse. Cruisers skulls ja dress-ups on
ainult paar märksõna. Egle näiteks oleks peaaegu abiellunud, ühel laupäeval
panime sõpradega plaani paika ja nädal edasi pidid pulmad toimuma. Seal samas,
peale jalkat, ovali baaris. Aga pulmadeni me siiski ei jõudnud, sest härra
unustas sõrmuse ära. Kõige eredam mäng meie sealoleku jooksul oli ilmselt Newdy
vs Lake Grace, ehk korralik andmine ja pinge oli no niiii suur, et vahepeal
oleks tahtnud ise väljakule joosta ja ka paarile vennale selga hüpata, nagu
neil seal Austraalia reeglite järgi jalgpallis kombeks on. Aga ei jooksnud.
Pinge seisneb selles, et Newdy ja Lake Grace on naaberlinnad, ehk siis igivanad
konkurendid. Lisaks on nad samas halduspiirkonnas (on vist olemas selline asi?).
Ehk siis on olemas shire of Lake Grace ja sinna shire’i alla kuulub ka
Newdegate. EHK Lake Grace saab kõik rahad ja peaks sõbralikult jagama oma sõbra
Newdyga, aga reaalsus on see, et nad saavad kõik raha ja kulutavad kõik raha ja
Newdy ei saa mitte essugi. Kokkuvõttes MEIE VÕITSIME ja ÜLIKÕVA oli ja kui me
oleme varem maininud, et see Newdegate’i kogukond on vaatamata kõikidele
bitchimistele ja draamadele nagu üks suur perekond kuhu meid nii soojalt vastu
on võetud, siis sel korral seal mängul oli seda eriti hästi tunda. Kõik, kes
vaatama olid tulnud, istusid koos, karjusid koos, elasid koos kaasa, kartsid
koos. Kõik olid koos. Istusime kõik meie meeskonna putka ümber, nii et kui
poisid väljakul vahetust tegid, tulid nad ka meie sekka. Mis sest, et pool
Newdy meeskonda on selaastal Perthist, IKKAGI omad.
Jaanipäeva
pidasime ka. Kutsusime Kathi, Jase ja Darrani külla, tegime kodukootud Eesti
toite (ahjukartulid, seened ja porgandid, võileivatorti, tomati-kurgi-hapukoore
salatit, tomati-hakklihasupp), grillisime lammast (NÄMMMM!), sõime
šokolaadikooki, jõime õlut ja hävitasime shotbucketit. Ja siis pistsime meie
prügitünnile tule otsa ja nautsime pilkases pimedas plastiku põlemise haisule
vaatamata ilusat lõket ka. Hästi armas õhtu oli! Umbes natukene aega peale seda
algas Austraalias koolivaheaeg, jälle, nii et käisime Lukei õel Jade’il koolis
järel (kuna maapiirkonnas on ainult algkoolid, lähevad kõik umbes 14 aastaselt
mõnda suuremasse linna boardingschooli, enamus Newdy inimesi on Narrogin’is
käinud, osad ka Perthis või kuskil mujal) ja Jade kolis paariks päevaks meie
juurde elu nautima. Ühel hetkel avastasime, et meil on majas veel elanikke,
sest hirmus hiirte krabin hakkas pihta ja lõpuks olime sunnitud pool oma toitu
kapist ära viskama, sest hiirepere oli otsustanud meie riisi sisse pesa teha ja
oma surnud pojad sinna poetada. Peale seda järgnes korralik suurpuhastus!
Mis veel?
Nagu ma vist kunagi mainisin, siis meie farmer Darran läks jumal teab kui
kauaks oma uue girlfriendiga Inglismaale, nii et farm oli täitsa meie päralt.
Mis tähendas omakorda seda, et kui muidu käisid koerad meil niisama aegajalt
külas ja Lucky vahel ööbis meie juures, siis nüüd nad lihtsalt kolisid kõik
meie majja, pressisid end tuppa, kaklesid ja haukusid ja ulgusid ja nurusid süüa
kolmekesti ja meil oli järjekordne puppydog daycare seal. AHJAAA puppydog
daycare’ist rääkides.. Ma ei viitsi ja ei taha seda teemat pikemalt lahata, aga
ütleme endiselt, et minu kutsu Leo käis vahepeal Kathi ja Jaseni (Lukei
vanemad) farmis meil külas, kohe mitu päeva möllas seal meiega ja siis tegi
pahandust, nii et Kathi koer Lily saab tõenäolisel paari kuu jooksul esimest
korda emmeks. Kõik teised on maruvihased, aga mina ei suuda neid väikeseid
karvapalle ära oodata!! Ühesõnaga meie kolisime nii muuseas vahepeal Kathi
juurde, võtsime Lucky endaga kaasa ja kuna Leo oli ka seal, siis meil oli
puppydog daycare igapäev. Mängisime ja tudusime ja sõime kõik koos ja olime
niisama maailam nunnuimad olevused. Meie oma farmis midagi erku ei juhtunud,
kuna seeding oli läbi ja Luke eriti tööd ei viitsinud teha, vahtisime päevläbi
filme või mängisime playstationit või käisime niisama kuskil ringi jauramas.
Egle oli tubli ka, käis tööl ja ajas selliseid rahamägesid kokku, et paha
hakkab. Nimelt see mulesing team, millel ma vahepeal abis käisin, kaotas ühe
oma liikme (ei juhtunud midagi, kutt otsustas, et aitab küll, enam ei viitsi)
nii et mina võtsin kärmelt koha üle, ärkasin igal hommikul no niiiivara, et ise
ka ei saanud aru mis toimub ja ronisin rasket tööd tegema. Ausalt ka oli raske
töö, aga raha oli ka raskelt pärast. Ükspäev peale tööd viidi mind Newdegate’i
turisti mängima, ma olen seal linnas kokku peaaegu pool aastat tiksunud ja mul
ei olnud aimugi, et seal samas on suuuuuur Dragon Rock (õigemini teadsin, et
mägi seal on, aga midagi muud ei teadnud), mis on vana aborigeenide elupaik.
Käisime otsisime kivisse PÕLETATUD veeauke ja uudistasime ümbrust. Maailm on
ikka imeline paik!
Kui
lahkumise kuupäev paika sai, hakkas aeg kuidagi hirmuskiiresti sõrmede vahelt
läbi voolama. Ja ma võin vanduda, et kellad hakkasid päriselt ka kiiremini
käima. Niipalju oli teha ja nii vähe oli aega. Ühel reede õhtul käisime oma
inglismaa semu Sami juures grillimas, sest Sami Kambodžalt pärit kihlatu oli
LÕPUKS peale pikka jamamist oma Austraalia viisa kätte saanud ja Sam oli neiu
otse Newdegate’i vedanud ja hakkas talle kohalikku elu ja sõpru tutvustama.
Vaesekene, edu talle seal. Ühtlasi oli see uute, sel hetkel juba vanade (ja
siis saime aru kui kauaks me Newdysse pidama olime jäänud!!) baaridaamide Ciara
ja Hope’i ärasaatmispidu kombineeritud meie ärasaatmispeo ja Kathi ja Jaseni
puhkusele mineku peoga. Ühel hetkel vedas meie kõige hullumeelsem sõber Jack
taaskord oma spordikoti välja ja triskus lasti linnapeale laiali. Jackile
meeldib ennast veidralt riidesse panna ja ringi jaurata, alustades looma onesidest
ja kolunikostüümidest lõpetades naisteriiete ja väriviliste hawaii särkidega,
parukad, mütsid jnejne. Sest et kui võimalus on hullu panna, siis miks mitte
eks. Kogu meie seltskond ajas omale segased riided selga ja läks pubisse
jaurama. Pubi oli tühi, uued (seekord pärispäris uued) baaridaamid naersid
kõhud kõveras kui me sisse marssisime ja neile tööd andsime. Nele tegi seal
poistega dance battle’it, Ciara ja Hope võitsid Chace the Ace’i ehk $3000 sula
peopeale!!!! Hunnik raha pandi baarileti taha, nii et kõik kohalviibijad said
tasuta alkoholi pruukita. Ehk siis pruugiti täie raha eest. Pärast pubi
sulgemist tiksusime veel Sami juures, jätsime Kathi ja Jaseniga selleks korraks
hüvasti ja nõrgemad läksid koju magama. Tugevamad, kaasaarvatud Egle, suundusid
Boom Boom Lounge’i edasi pidutsema. Newdegate’i surnuaia taga metsas on aegade
algusest saadik olnud suur peoplats, keset platsi on lõke ja mitte midagi muud.
Panime lõkke hakkama, sõitsime autodega ümber lõkke. Kimmyl oli auto taga
järelkärus kaks diivanit (lounge!!) ja generaatoriga töötav suuuuur kõlar ja
tuled. Nele palus öelda, et Egle jõudis koju alles pühapäeva õhtul kella
kaheksa paiku. Selle ööpäeva sisse mahtus suitsupommidega autodest magajate
välja suitsutamine, Sami ära kaotamine
ja ülesse leidmine, järelkärus diivanil pikutades mööda põlde kruiisimine,
lõputu tants ja trall, hommikused IGA külastused ja kastitäie banaanide
ostmine, autovõtmete metsa kaotamine ning seejärel leidmine. Viimased päevad
farmis veetsime avastades, kihutasime autodega mööda põlde ja sõitsime
rebastega võidu, käisime vanu lagunenud maju avastamas (muideks, oma kummituste
maja käisime ka kunagi uudistamas), tegime igalpool pilte ja lihtsalt nautisime
seda loodust ja vabadust. Peale seda hullumeelsust hakkasime uuesti korralikeks
kodanikeks. Ajasime asju, deklareesisime makse, käisime tööintervjuudel, Egle
on nüüd ametlikult Austraalia teie aasta viisa omanik, kirjutasime oma auto
lõpuks enda nimele ümber, pikendasime rego ja pakkisime oma asjad uuesti kokku,
sest käes oli aeg edasi liikuda.
Loo lõpp!
Tegelt ei ole. Lugege järgmisest postitusest edasi kunagi, tänks.
Tsau
 |
| Nele ja Jade footyle kaasaelamas. Newdy vs. Lake Grace |
 |
| Ja tuli võit ära!!! |
 |
| Kõigil naeratus näol. Newdy vs. LG |
 |
| Siis kui Egle diislivedu tegi |
 |
| Luke ei tahtnud Nelet linna lubada |
 |
| Footy |
 |
| Footy |
 |
| Väike pätt Nikita ja spontaane lapsehoidmine pubis |
 |
| Õpetage veel koertele lollusi, Luky oli iga kord katusel, kui kuskile minema hakkasime.. |
 |
| Meie Newdy putka |
 |
| Luke'i normaalsed magamisasendid |
 |
| Siis kui mõistus pole omateha ehk meie igapäevane elu farmis |
 |
| Ükspäev käisime Narroginis poes |
 |
| Väiksed jalkafännid ja taustal meie oval |
 |
| Saatsime Tomi teele |
 |
| Võileivatort |
 |
| Footy aftekas |
 |
| Footy aftekas |
 |
| Footy aftekas |
 |
| Mulesing ja majandamine |
 |
| Dressups |
 |
| Siis kui järgmise päeva õhtul koju jõutakse |
 |
| Puppydog dycare |
 |
| Siis kui Leo varje taga ajab |
 |
| Siis kui Leo toidukasti sisse murrab |
 |
| Siis kui Luke ja Kath ajakäru varastasid |
 |
| Siis kui hiir ise karpi hüppas |
 |
| Ninnunännu |
 |
| Puppydog daycare |
 |
| Sleepy time @ puppydog daycare |
 |
| Footy |
 |
| Siis kui Nele üldse jalkat ei viitsinud vaadata |
 |
| Siis kui Luke normaalne oli, taaskord |
 |
| Vaikne õhtu footy clubis |
 |
| Mänguplaan |
 |
| Siis kui me vanades majades uudistamas käisime |
 |
| Vanad shedid ja lambaaiad |
 |
| Meie Darby |
 |
| Jaanipäev Ukamirra farmis |
 |
| Jaanid 2015 |
 |
| Jaanid 2015 |
 |
| Jaanilõke |
 |
| Siis kui kodus süüa ei viitsi teha |
 |
| Siis kui vanadel baaridaamidel on privileegid ja peale kella üheksat pubis süüa antakse |
 |
| Siis kui me Narroginist Newdy püksid leidsime |
 |
| Puppydog daycare |
 |
| Siis kui kojumineku aeg on ja Leo arvas, et tuleks ka sõitma |
 |
| Meie Newdy pub |
 |
| Ise jumala õnnelikud oma lolluste üle |
 |
| Sami uue maja avapidu |
 |
| Siis kui keegi prügi ära ei viitsi viia |
 |
| Siis kui Kath retsepte katsetab |
 |
| Mulesing |
 |
| Eartags |
 |
| Ausõna ei ole veri |
 |
| Tööriistad |
 |
| Tüüpiline tööpäev |
 |
| Beebid järjekorras |
 |
| Väike tibu |
 |
| Mulesing team |
 |
| Siis kui pärispäris beebid asjadest mitte midagi veel aru ei saa |
 |
| Niiviidi loksusime |
 |
| Dragon Rocks |
 |
| Aborigeenide veeauk |
 |
| Dragon Rock |
 |
| Siis kui me puid istutamas käisime |
 |
| Istutaja number 1 |
 |
| Istutaja number 2 |
 |
| Nii tore, kui kõik lahkelt oma autodega sõita lasevad |
 |
| Meie põhiline väljend Kathi juures "It wasn't me! I didn't do it!" Nii, et Kath ostis meie auks selle magneti |
 |
| Pubitajad |
 |
| Pubitajad |
 |
| Pubitajad |
 |
| Nele dancebattle |
 |
| Sam ja Chaz boom boom lounge'is |
 |
| Boom boom lounge |
 |
| Väike kruiisimine mööda põlde |
 |
| Luke pakkis ära meid |
 |
| Uus pakk |
 |
| Bonie'ga autokastis |
 |
| Siis kui keegi lammmaste joogikohta unustas puhastada |
 |
| Rebaseid oli oiiiikui palju |
 |
| Vana maja keset põldu |
 |
| Ja külmkapp oli täiesti tühi |
 |
| Igale poole oli vaja ronida |
 |
| Luke ja Nele |
 |
| Luke oli jumala kindel, et see oli kunagi vann |
 |
| Kõik meie farmi kutsud |
 |
| Põllurallid |
 |
| Põllurallid |
 |
| Adventuretime farmis |
 |
| Lucky tahtis ka meiega pilti teha |
 |
| Meie Darby, Lucky ja Bonnie |
 |
| Sest IGALE POOLE on vaja ronida |
 |
| Peale tööintervjuud väike kook Lake Grace'is |
 |
| Siis kui me aru saime, et kõrvallauas eestlased istuvad |
 |
| Meie kohustuslik Newdy pilt |
 |
| Normaalsed inimesed |
 |
| Bye Newdy! |
No comments:
Post a Comment