Carnarvonis ärgates olime ärevil. Mitte, et möödunud päevad
poleks olnud lahedad ja me ei oleks avastanud ja näinud, aga alates sellest
hommikust ametlikult SOOJAS ja vihmavabas tsoons- korallrannik, paradiisirannad
ning poolel teel Broome’i. Pakkisime end jälle autosse ning otsisime ülesse
roadhouse’i kus Anneli juba varahommkust saadik tööl oli olnud, et natukene
tasuta Interneti kasutada ja tulevase töö asjad korda ajada. Esialgu oli küll
plaanis hommikul Carnarvoni ennast avastada, aga sellest plaanst loobusime ja
läksime hoopis Carnarvoni lähedal asuvaid blowholes’e vaatama. Tegu oli
taaskord suure kaljuga kust avanes imeline vaade ookeanile, kuid blowholesid
ise olid midagi sellist, mida me varen polnud näinud. Kuna me väga lähedale ei
pääsenud, ei saanud me süsteemist päris täpselt aru, aga tundus, et kuskil
kalju all oli väike koobas kuhu lained sisse peksid ja koopa laes oli auk, nii
et kui piisavalt suur laine piisavalt suure hooga tuli siis purskas sellest august vett, nagu looduslik purskaev! Seal
samas oli suur tahvel hoiatusega, et paljud hulljulged kalamehed on seal
kaotanud oma elu, kuna alahindasid lainete võimsust. Noh.. meil polnud
kalastamine plaanis aga hullud olime ikka ja ronisime täitsa kalju äärele, et
lahedaid pilte teha.
Kusjuures juba Shark Bayst alates olid kõikjal hoiatused loomade eest. Kui
muidu oleme harjunud, et kõik sõiduteed on aedadega piiratud ja aedade TAGA
jalutavad lambad, siis mida ülespoole sõitsime seda vähem aedu teede ääres oli
ja täiesti normaalne oli see, kui lambad, lehmad ja kitsed seisid lihtsalt
keset teed ja vaatasid meid sama lolli näoga nagu meie neid. Lisaks hakkasid
kahelpool teed kerkima suured imelikud koonused ja püramiidid mis meis algul
päris ära ehmatasid. Hiljem tuli välja, et tegu oli termiidipesadega ja neid
oli kohe.. no oli!
Edasi viis meie reisiplaan meid Coral Baysse. Kui esialgne plaan oli läbi käia
kõik rannad sealkandis otsustasime õpuks esimesse paradiisiranda pidama jääda
ja lihtsalt päeva rannas veeta. Taaskord imestasime ja ahhetasime ja naeratus
ei tahtnud näost kaduda, sest see kõik oli nii uskumatult ilus. LISAKS oli
Shark Bay meie esimene snorgeldamise sihtpunkt ja et asi veel lõbusam oleks ja
teid veel kadedamaks teha tuli korallide ja värviliste kalade nägemiseks
lihtsalt vette jalutada ja pea veealla pista. Snorgeldamine käis sõna otseses
mõttes nii, et istusime kaldal, ajasime lestad jalga ja maskid pähe, ujusime
meeter-poolteist kaldast eemale ja olemas. Muidugi lestade jalga saamise ja
maskide pähe tõmbamisega sai meil korralikult nalja, sest SELLINE snorgeldamine
oli mõlemal esmakordne. Vaatasime kuidas teised inimesed vees solberdasid ja
üritasime samamoodi teha, aga küll lasi mask vett läbi ja siis hingasime me
valesti ja sada muud jama. LÕPUKS saime omadega hakkama ja LÕPUKS saime koralle
imetlema minna. Kas te teadsite, et palja silmaga vaadates on peaaegu kõik
korallid pruunikad hallid mõne lilla ja roheka varjundiga, kuigi
professionaalse fotograafi tehtud pildid samadest korallidest on imeilusad
värvilised. Vähemaalt sealkandis.. See pidi olema seetõttu, et korallid ja vesi
koos peegeldavad päikest mingil sellisel viisil, et inimeste silmad neid värve
väga ei erista. Solberdasime vees päris kaua, filmisime ja pildistasime GoProga
ning ühel hetkel avastasime enda ehmatuseks, et vesi on nii madalaks jäänud, et
kõhud ja jalad käisid peaaegu vastu koralle. Mis tähendas päevitamise aega ning
bikiinipilte. Aaa ja muideks, ühel hetkel tuli meie juurde mingi poiss
kaameraga, kes väidetavalt oli mingi ajakirjanik või blogija või keegi,
dokumenteeris inimesi sellel teekonnal kus meiegi olime ning tegi meist paar
pilti. Siiamaani ei tea kas või kus need pildid omadega lõpetasid..
Kuna ees ootas järjekordne pikk sõit, pidime taaskord teele asuma. Järgmine peatus
Exmouth.
Enne Exmouthi jõudmist teadsime sellest vaid niipalju, et
ühe tuttava vend abiellus seal, tegu pidi olema väikese kuurortlinnaga,
paradiisirannad, imeline loodus ja kuum päike.
Loomulikult tekkis kohale jõudes probleem ööbimiskoha leidmisega, sest
google maps saatis meid linnast välja, KUIGI kodulehe andmetel pidi meie hostel
olema üsna kesklinnas.. Hostel ise oli osa mingist suuremast ja uhkemast
hotellist. Jagasime tuba nelja inimesega ning toas oli insuite wc-dušširuum.
Võisime kasutada hotelli baari ja restorani, samas võisime kokata ühises
köögis.. Kusjuures maksime kõige selle eest üsna mõistlikku hinda. Kuna
jõudsime Exmouthi alles hilja, tegime varase voodissemineku ning hommikul
varase äratuse. Plaanis oli minna Exmouthi poolsaarel asuvasse Cape Range
National Parki, näha maailmakuulsat randa Turquoise Bayd ning minna meie
esimesele matkale. Taaskord olime õnnega koos, sest kogu national parkile tegi
ringi peale heas korras asfalttee nii et peatusime kus iganes soovisime ja kogu
avastamine oli tehtud naerruväärselt mugavaks. Otsisime alustuseks ülesse visitor
centre’i ja uurisime tõusude-mõõnade, heade snorgeldamiskohtade ja 2WD teede
kohta. Edasi sõitsime Exmouthist põhja ning meie retk pidi kulgema mööda
poolsaart vastupäeva. Magasime maha teeotsa suure laevavraki juurde ning
otsustasime vahele jätta surfarite lemmikranna, sest surfirandasid olime
Margaret Riveris näinud küll ja veel. Esimese pikema peatuse tegime suure Ningaloo
tuletorni juures. Sõitsime mäe otsa, imetlesime vaadet ja tutvusime Teise
Maailmasõja aegsete „eksponaatidega.“ Näiteks olid seal vanad, peaaegu
kivistunud liivakotid millest oli kunagi laotud kaitsemüür? Seejärel
külastasime randa, kus kilpkonnad käivad munemas ja kui sinna õigel ajal
sattuda, võib näha kilpkonnapoegade koorumist ja vette roomamist. Meie seda
kahjuks ei näinud, hooaeg pidi olema vist jaanuaris või millalgi. Siis ootas
ees järjekordne Rangerite punkt, kus tuli maksta $12 parki sisenemise tasu, aga
kuna meil oli sularaha null, lubasime oma tasu maksta ees ootavas Visitor
Centre’is. Enne seda peatusime paadisillal, vaatasime kuidas inimesed oma
paadikesi vette lasid ning taaaaskord imetlesime vaadet, tegu polnud isegi
liivarannaga, aga see helesinine vesi, pilvitu taevas, kuum päike, valged jahid
silmapiiril.. kirjeldamatu tunne. Siis jõudsime omadega The Milyering Visitor
Centre’isse ja tegime seal vähe pikema peatuse, sest õues olid temperatuurid
tõusnud taluvusepiirini. Tutvusime pargiga, lugesime delfiinide, haide, raide,
kilpkonnade ja kõikvõimalike muude elukate kohta, šoppasime ja sõime jäätist.
Mina sain mälestuseks kängurukujulise kaelakeeripatsi ning nele kilpkonnakujulised
kõrvarõngad. Maksime ära oma külastustasu ning suundusime edasi. Jätsime
teepeal vahele mitmed väiksemad rannad, sest mõtlesime, et kuna tegu on ühe ja
sama poolsaare ning rannajoonega, ei ole nad üksteisest kuigi palju erinevad ja
lihtsalt vaatamise pärast ei olnud mõtet neid KÕIKI läbi käia.
Kuna snorgeldada oli kõige parem tõusu ajal ning see oli
peaaegu käes, jätsime külastamata ka nudistide ranna ja suundusime otse
Lakeside Beachi, mis pidi olema rahulik rand, ideaalne algajatele ja
perekondadele. Vaade paitas muidugi taaskord silmi, aga juba sinna jõudes saime
aru, et see on meie jaoks LIIGA rahulik ja tore. Pildistasime shedi varjus
kükitanud kängurusid, jalutasime väikese tiiru rannas ja suundusime edasi
maailmakuulsasse Turquoise Bay’sse, kuhu jäime kauemaks pidama. Alustasime
taaskord ahhetamise ja ohhetamisega, ei suutnud ära imestada kui ilus see
Austraalia ikka olla võib ja kui lihtne on läänekaldal lihtsalt paradiisi
jalutada. Viskasime riided seljast ja otsisime endale pikali viskamiseks
platsi. Tegime taaaaskord sadu bikiinipilte ja kui päike talumatuks muutus, suundusime
vette kirevat ookeanipõhja avastama. Turquoise Bays on snorgeldamine natukene
keeruline, alustada tuleb võimalikult vasakult ja ujuda mööda rannajoont
paremale kuni kaljuse nurgani, mida kutsutakse ohutsooniks, sest seal kohtuvad
kahelpool kaljunukki olevad tugevad voolused ning kisuvad nurgas kohtudes kõik
ujujad avaookeani. Shark Bays Dehami karavanipargist saime kaasa soovituse
minna snorgeldama just nimelt vasakule poole kaljut, parem pool pidi olema
külma vee ja peaaegu olematute korallidega, küll aga ohutum.. Turquoise Bay on oma nime ja tuntust väärt,
rand ise küll jäi minu arvates Coral Bayle alla, aga see türkiissinine täiesti
läbipaistev vesi ja korallid.. ahhhh. Ujusime esimese ringi ära, tulime veest
välja tükk maad enne danger zone’i. Väike puhkus rannaliival ja siis järgmisele
ringile, sel korral sügavamale ja kauemaks. Ujusime ja nautisime, jälitasime
suurt kalaparve kuni ühel hetkel avastasme, et ühel kohal püsimine või tagasi
liikumine on muutunud päris raskeks. Pistsime pead veest välja ja avastasime,
et oleme danger zone’ile pääääääääris lähedal. Siis algas elueest ujumine, mis
väsitas rohkem kui oskasime oodata. Ujusime ühes suunas, aga vool kiskus teises
suunas. Üritasime kaldale saada, aga vesi kiskus muudkui kaugemale. Lõpuks
hakkas tekkima kerge paanika ja enam ei mõelnud sellele, kas lestad puudutavad
koralle, lihtsalt ujusime kogu jõust ja peale pikka pingutust olime lõpuks
kaldal, südamed peksid kiiresti ja keha täitis adrenaliin. Aga ellu jäime ja
järjekordne lahe, natukene närvekõditav kogemus! Kuivasime natukene päikese
käes ja asusime taas teele. Plaan oli minna järgmisesse randa Oyster Stack’i,
kus pidime ka snorkeldama, aga kuna kell oli palju ja eelmisest veesolekust
süda alles puperdas, otsustasime sealt lihtsalt läbi käia ja ranna üle vaadata.
Sel korral ei olnud tegu päris lumivalge liivaga paradiisirannaga, vaid kivise
ja kaljuse laguuniga, kus päriselt ka kasvasid austrid. Nende vahel sai
snorgeldada, aga kuna veetsime kogu tõusu Turquoise Bays, oli vesi juba liiga
madal..
Ja siiiiiiiiis suundusme meie viimasesse peatuspunkti selles
National Parki osas, Mandu Mandu Gorge! Tegu oli suure kanjoniga, matkasime
algul kanjoni põhjas ning seejärel viis rada meid järsust mäest ülesse ja matk
jätkus üleval kõrgustes. Võtsime oma retkele kaasa Eesti lipu ning poseerisime
sellega kohtades kus oli suur hoiatus, et ära palun sinna roni. Aga me ju
tahtsime! Poolel teel liitus meiega üks aasia poiss, palju juttu ei rääkinud,
aga koos ületasime raskemad kohad sellel tripil. Ühel hetkel jäime meie Nelega
seisma ja ütlesme, et okei, siit edasi ei lähe. Ei saa minna. Ei tea kuidas
tagasi alla saame, aga SELLEST mäest me alla ei roni. Praktiliselt läks tee
alla 90 kraadise nurga all. Okei NII hull asi ei olnud, aga laskumine oli päris
järsk, maas lahtised kivid ja mitte mingeid tugipunkte. Lõpuks saime mäest alla
ja matkasime autoni tagasi, tunne oli, nagu oleksime just vallutanud maailma
kõrgeima tipu, sest päike ei olnud meiega leebe ning kogu keha andis tunda, et
pole ammu trenni teinud. Seal maal lõppes meie 2WD retk. Tegelikult läks tee veel veidi edasi, aga sinna äärde jäid vaid järjekordsed rannad, seega me enam edasi ei läinud, kahjuks.. kuigi ees ootasid 4WD teed lahedate kohtade ja kanjonitega. Sõitsime
sama teed mööda tagasi, vahepeal jalutas meiega kaasa emu kes kenasti poseeris,
kui seisma jäime ja teda pildile püüdsime, ning Exmouthist edasi seekord
lõunapoole. Turismiajakirjad lubasid imeilusaid vaateid „sisemaal“, järgmiseid
kanjoneid ja seiklusid. Õhtu hakkas lähenema, sellega koos ka pimedus, nii et
kiirustasime mööda järgmist kruusateed sisemaa poole. Kanjonitest pidime
loobuma, sest poolel teel selgusid, et need on vaid neliveo jaoks. Kuna juba
seal olime, otsustasime ülesse otsida lookout’i ja vähemalt kanjonit VAADATA.
Sõitsime ja sõitsime, tee muutus järjest hullemaks. Vaatel samas polnud viga..
Lõpuks otsustasime auto teeäärde jätta ja jalgsi edasi minna, kaugel see ikka
olla sai?! Paari minutilisest jalutuskäigust sai paarikümnenene, tee muutus
järjest hullemaks ning me tänasime kõrgemaid jõude, et auto teeäärde olime
jätnud, sest SELLEST teest küll meie autoga läbi poleks saanud, KUIGI tegi oli 2WD
teega.. Mida me lõpuks ei leidnudki, oli lookout. Või võibolla leidsime, sest
ühel hetkel sai tee otsa, aga vaade pold mitte võrreldavgi sellega, mis oli
olnud varem kahelpool teed. Marssisime pettunult tagasi autoni ning avastasime
hämarduvas õhtus keset teed istuva väikese känguruemme oma pojaga. Neid
imepidikesi kängurupoegi kutsutakse siin Joey’deks. Emme ehmus meid nähes ja
hüppas kiirelt minema, väike Joey jäi üksnda keset teed värisema. Vaatasime
teda tükk aega autost ja kui ta lõpuks meie juurde hakkas hüppama kargasime
autost välja ja üritasime teda eemale ajada. Selle asemel, et ehmunult minema
hüpata nagu ta emme, koperdas väike kängurubeebi hoopis meie juurde ja kui ta
juurde maha kükitasime üritas mööda jalga ülesse ronida. Otsis ehk oma kukrut?
Lõpuks ilmus emme jälle välja, põrnitses meid põõsast ning meie läksime jälle
autosse peitu. Väike Joey küll ronis ema kukrusse, kuid ema ehmatas uuesti ja
hüppas minema nii, et beebi kukkus välja. Jändasime nende kahega tükk aega,
mõtlesime juba, et võtame beebi kaasa või viime mõne rangeri juurde, aga lõpuks
jätsime ta keset teed ema ootama ja sõitsime ise minema, sest päike loojus ja
bensiini meil ka üleliia polnud. Loodetavasti tuli känguruemme ikkagi tagasi ja
pisikesega sai kõik korda..
Exmouthis hostelisse tagasi jõudsime alles pimedas. Lasime end esimest korda selle tripi ajal lõdvaks (kui Carnarvon välja arvata) ning käisime hotelli restoranis söömas, tegime väikesed joogid ja ajasime naeru saatel juttu. Hiljem tutvusime uute toakaaslastega ja vajusime väsinult voodisse.