Roadtrip part III Carnarvon-Exmouth

Carnarvonis ärgates olime ärevil. Mitte, et möödunud päevad poleks olnud lahedad ja me ei oleks avastanud ja näinud, aga alates sellest hommikust ametlikult SOOJAS ja vihmavabas tsoons- korallrannik, paradiisirannad ning poolel teel Broome’i. Pakkisime end jälle autosse ning otsisime ülesse roadhouse’i kus Anneli juba varahommkust saadik tööl oli olnud, et natukene tasuta Interneti kasutada ja tulevase töö asjad korda ajada. Esialgu oli küll plaanis hommikul Carnarvoni ennast avastada, aga sellest plaanst loobusime ja läksime hoopis Carnarvoni lähedal asuvaid blowholes’e vaatama. Tegu oli taaskord suure kaljuga kust avanes imeline vaade ookeanile, kuid blowholesid ise olid midagi sellist, mida me varen polnud näinud. Kuna me väga lähedale ei pääsenud, ei saanud me süsteemist päris täpselt aru, aga tundus, et kuskil kalju all oli väike koobas kuhu lained sisse peksid ja koopa laes oli auk, nii et kui piisavalt suur laine piisavalt suure hooga tuli siis purskas sellest  august vett, nagu looduslik purskaev! Seal samas oli suur tahvel hoiatusega, et paljud hulljulged kalamehed on seal kaotanud oma elu, kuna alahindasid lainete võimsust. Noh.. meil polnud kalastamine plaanis aga hullud olime ikka ja ronisime täitsa kalju äärele, et lahedaid pilte teha.

Kusjuures juba Shark Bayst alates olid kõikjal hoiatused loomade eest. Kui muidu oleme harjunud, et kõik sõiduteed on aedadega piiratud ja aedade TAGA jalutavad lambad, siis mida ülespoole sõitsime seda vähem aedu teede ääres oli ja täiesti normaalne oli see, kui lambad, lehmad ja kitsed seisid lihtsalt keset teed ja vaatasid meid sama lolli näoga nagu meie neid. Lisaks hakkasid kahelpool teed kerkima suured imelikud koonused ja püramiidid mis meis algul päris ära ehmatasid. Hiljem tuli välja, et tegu oli termiidipesadega ja neid oli kohe.. no oli!

Edasi viis meie reisiplaan meid Coral Baysse. Kui esialgne plaan oli läbi käia kõik rannad sealkandis otsustasime õpuks esimesse paradiisiranda pidama jääda ja lihtsalt päeva rannas veeta. Taaskord imestasime ja ahhetasime ja naeratus ei tahtnud näost kaduda, sest see kõik oli nii uskumatult ilus. LISAKS oli Shark Bay meie esimene snorgeldamise sihtpunkt ja et asi veel lõbusam oleks ja teid veel kadedamaks teha tuli korallide ja värviliste kalade nägemiseks lihtsalt vette jalutada ja pea veealla pista. Snorgeldamine käis sõna otseses mõttes nii, et istusime kaldal, ajasime lestad jalga ja maskid pähe, ujusime meeter-poolteist kaldast eemale ja olemas. Muidugi lestade jalga saamise ja maskide pähe tõmbamisega sai meil korralikult nalja, sest SELLINE snorgeldamine oli mõlemal esmakordne. Vaatasime kuidas teised inimesed vees solberdasid ja üritasime samamoodi teha, aga küll lasi mask vett läbi ja siis hingasime me valesti ja sada muud jama. LÕPUKS saime omadega hakkama ja LÕPUKS saime koralle imetlema minna. Kas te teadsite, et palja silmaga vaadates on peaaegu kõik korallid pruunikad hallid mõne lilla ja roheka varjundiga, kuigi professionaalse fotograafi tehtud pildid samadest korallidest on imeilusad värvilised. Vähemaalt sealkandis.. See pidi olema seetõttu, et korallid ja vesi koos peegeldavad päikest mingil sellisel viisil, et inimeste silmad neid värve väga ei erista. Solberdasime vees päris kaua, filmisime ja pildistasime GoProga ning ühel hetkel avastasime enda ehmatuseks, et vesi on nii madalaks jäänud, et kõhud ja jalad käisid peaaegu vastu koralle. Mis tähendas päevitamise aega ning bikiinipilte. Aaa ja muideks, ühel hetkel tuli meie juurde mingi poiss kaameraga, kes väidetavalt oli mingi ajakirjanik või blogija või keegi, dokumenteeris inimesi sellel teekonnal kus meiegi olime ning tegi meist paar pilti. Siiamaani ei tea kas või kus need pildid omadega lõpetasid..
Kuna ees ootas järjekordne pikk sõit, pidime taaskord teele asuma. Järgmine peatus Exmouth.

Enne Exmouthi jõudmist teadsime sellest vaid niipalju, et ühe tuttava vend abiellus seal, tegu pidi olema väikese kuurortlinnaga, paradiisirannad, imeline loodus ja kuum päike.  Loomulikult tekkis kohale jõudes probleem ööbimiskoha leidmisega, sest google maps saatis meid linnast välja, KUIGI kodulehe andmetel pidi meie hostel olema üsna kesklinnas.. Hostel ise oli osa mingist suuremast ja uhkemast hotellist. Jagasime tuba nelja inimesega ning toas oli insuite wc-dušširuum. Võisime kasutada hotelli baari ja restorani, samas võisime kokata ühises köögis.. Kusjuures maksime kõige selle eest üsna mõistlikku hinda. Kuna jõudsime Exmouthi alles hilja, tegime varase voodissemineku ning hommikul varase äratuse. Plaanis oli minna Exmouthi poolsaarel asuvasse Cape Range National Parki, näha maailmakuulsat randa Turquoise Bayd ning minna meie esimesele matkale. Taaskord olime õnnega koos, sest kogu national parkile tegi ringi peale heas korras asfalttee nii et peatusime kus iganes soovisime ja kogu avastamine oli tehtud naerruväärselt  mugavaks. Otsisime alustuseks ülesse visitor centre’i ja uurisime tõusude-mõõnade, heade snorgeldamiskohtade ja 2WD teede kohta. Edasi sõitsime Exmouthist põhja ning meie retk pidi kulgema mööda poolsaart vastupäeva. Magasime maha teeotsa suure laevavraki juurde ning otsustasime vahele jätta surfarite lemmikranna, sest surfirandasid olime Margaret Riveris näinud küll ja veel. Esimese pikema peatuse tegime suure Ningaloo tuletorni juures. Sõitsime mäe otsa, imetlesime vaadet ja tutvusime Teise Maailmasõja aegsete „eksponaatidega.“ Näiteks olid seal vanad, peaaegu kivistunud liivakotid millest oli kunagi laotud kaitsemüür? Seejärel külastasime randa, kus kilpkonnad käivad munemas ja kui sinna õigel ajal sattuda, võib näha kilpkonnapoegade koorumist ja vette roomamist. Meie seda kahjuks ei näinud, hooaeg pidi olema vist jaanuaris või millalgi. Siis ootas ees järjekordne Rangerite punkt, kus tuli maksta $12 parki sisenemise tasu, aga kuna meil oli sularaha null, lubasime oma tasu maksta ees ootavas Visitor Centre’is. Enne seda peatusime paadisillal, vaatasime kuidas inimesed oma paadikesi vette lasid ning taaaaskord imetlesime vaadet, tegu polnud isegi liivarannaga, aga see helesinine vesi, pilvitu taevas, kuum päike, valged jahid silmapiiril.. kirjeldamatu tunne. Siis jõudsime omadega The Milyering Visitor Centre’isse ja tegime seal vähe pikema peatuse, sest õues olid temperatuurid tõusnud taluvusepiirini. Tutvusime pargiga, lugesime delfiinide, haide, raide, kilpkonnade ja kõikvõimalike muude elukate kohta, šoppasime ja sõime jäätist. Mina sain mälestuseks kängurukujulise kaelakeeripatsi ning nele kilpkonnakujulised kõrvarõngad. Maksime ära oma külastustasu ning suundusime edasi. Jätsime teepeal vahele mitmed väiksemad rannad, sest mõtlesime, et kuna tegu on ühe ja sama poolsaare ning rannajoonega, ei ole nad üksteisest kuigi palju erinevad ja lihtsalt vaatamise pärast ei olnud mõtet neid KÕIKI läbi käia.

Kuna snorgeldada oli kõige parem tõusu ajal ning see oli peaaegu käes, jätsime külastamata ka nudistide ranna ja suundusime otse Lakeside Beachi, mis pidi olema rahulik rand, ideaalne algajatele ja perekondadele. Vaade paitas muidugi taaskord silmi, aga juba sinna jõudes saime aru, et see on meie jaoks LIIGA rahulik ja tore. Pildistasime shedi varjus kükitanud kängurusid, jalutasime väikese tiiru rannas ja suundusime edasi maailmakuulsasse Turquoise Bay’sse, kuhu jäime kauemaks pidama. Alustasime taaskord ahhetamise ja ohhetamisega, ei suutnud ära imestada kui ilus see Austraalia ikka olla võib ja kui lihtne on läänekaldal lihtsalt paradiisi jalutada. Viskasime riided seljast ja otsisime endale pikali viskamiseks platsi. Tegime taaaaskord sadu bikiinipilte ja kui päike talumatuks muutus, suundusime vette kirevat ookeanipõhja avastama. Turquoise Bays on snorgeldamine natukene keeruline, alustada tuleb võimalikult vasakult ja ujuda mööda rannajoont paremale kuni kaljuse nurgani, mida kutsutakse ohutsooniks, sest seal kohtuvad kahelpool kaljunukki olevad tugevad voolused ning kisuvad nurgas kohtudes kõik ujujad avaookeani. Shark Bays Dehami karavanipargist saime kaasa soovituse minna snorgeldama just nimelt vasakule poole kaljut, parem pool pidi olema külma vee ja peaaegu olematute korallidega, küll aga ohutum..  Turquoise Bay on oma nime ja tuntust väärt, rand ise küll jäi minu arvates Coral Bayle alla, aga see türkiissinine täiesti läbipaistev vesi ja korallid.. ahhhh. Ujusime esimese ringi ära, tulime veest välja tükk maad enne danger zone’i. Väike puhkus rannaliival ja siis järgmisele ringile, sel korral sügavamale ja kauemaks. Ujusime ja nautisime, jälitasime suurt kalaparve kuni ühel hetkel avastasme, et ühel kohal püsimine või tagasi liikumine on muutunud päris raskeks. Pistsime pead veest välja ja avastasime, et oleme danger zone’ile pääääääääris lähedal. Siis algas elueest ujumine, mis väsitas rohkem kui oskasime oodata. Ujusime ühes suunas, aga vool kiskus teises suunas. Üritasime kaldale saada, aga vesi kiskus muudkui kaugemale. Lõpuks hakkas tekkima kerge paanika ja enam ei mõelnud sellele, kas lestad puudutavad koralle, lihtsalt ujusime kogu jõust ja peale pikka pingutust olime lõpuks kaldal, südamed peksid kiiresti ja keha täitis adrenaliin. Aga ellu jäime ja järjekordne lahe, natukene närvekõditav kogemus! Kuivasime natukene päikese käes ja asusime taas teele. Plaan oli minna järgmisesse randa Oyster Stack’i, kus pidime ka snorkeldama, aga kuna kell oli palju ja eelmisest veesolekust süda alles puperdas, otsustasime sealt lihtsalt läbi käia ja ranna üle vaadata. Sel korral ei olnud tegu päris lumivalge liivaga paradiisirannaga, vaid kivise ja kaljuse laguuniga, kus päriselt ka kasvasid austrid. Nende vahel sai snorgeldada, aga kuna veetsime kogu tõusu Turquoise Bays, oli vesi juba liiga madal..

Ja siiiiiiiiis suundusme meie viimasesse peatuspunkti selles National Parki osas, Mandu Mandu Gorge! Tegu oli suure kanjoniga, matkasime algul kanjoni põhjas ning seejärel viis rada meid järsust mäest ülesse ja matk jätkus üleval kõrgustes. Võtsime oma retkele kaasa Eesti lipu ning poseerisime sellega kohtades kus oli suur hoiatus, et ära palun sinna roni. Aga me ju tahtsime! Poolel teel liitus meiega üks aasia poiss, palju juttu ei rääkinud, aga koos ületasime raskemad kohad sellel tripil. Ühel hetkel jäime meie Nelega seisma ja ütlesme, et okei, siit edasi ei lähe. Ei saa minna. Ei tea kuidas tagasi alla saame, aga SELLEST mäest me alla ei roni. Praktiliselt läks tee alla 90 kraadise nurga all. Okei NII hull asi ei olnud, aga laskumine oli päris järsk, maas lahtised kivid ja mitte mingeid tugipunkte. Lõpuks saime mäest alla ja matkasime autoni tagasi, tunne oli, nagu oleksime just vallutanud maailma kõrgeima tipu, sest päike ei olnud meiega leebe ning kogu keha andis tunda, et pole ammu trenni teinud. Seal maal lõppes meie 2WD retk. Tegelikult läks tee veel veidi edasi, aga sinna äärde jäid vaid järjekordsed rannad, seega me enam edasi ei läinud, kahjuks.. kuigi ees ootasid 4WD teed lahedate kohtade ja kanjonitega. Sõitsime sama teed mööda tagasi, vahepeal jalutas meiega kaasa emu kes kenasti poseeris, kui seisma jäime ja teda pildile püüdsime, ning Exmouthist edasi seekord lõunapoole. Turismiajakirjad lubasid imeilusaid vaateid „sisemaal“, järgmiseid kanjoneid ja seiklusid. Õhtu hakkas lähenema, sellega koos ka pimedus, nii et kiirustasime mööda järgmist kruusateed sisemaa poole. Kanjonitest pidime loobuma, sest poolel teel selgusid, et need on vaid neliveo jaoks. Kuna juba seal olime, otsustasime ülesse otsida lookout’i ja vähemalt kanjonit VAADATA. Sõitsime ja sõitsime, tee muutus järjest hullemaks. Vaatel samas polnud viga.. Lõpuks otsustasime auto teeäärde jätta ja jalgsi edasi minna, kaugel see ikka olla sai?! Paari minutilisest jalutuskäigust sai paarikümnenene, tee muutus järjest hullemaks ning me tänasime kõrgemaid jõude, et auto teeäärde olime jätnud, sest SELLEST teest küll meie autoga läbi poleks saanud, KUIGI tegi oli 2WD teega.. Mida me lõpuks ei leidnudki, oli lookout. Või võibolla leidsime, sest ühel hetkel sai tee otsa, aga vaade pold mitte võrreldavgi sellega, mis oli olnud varem kahelpool teed. Marssisime pettunult tagasi autoni ning avastasime hämarduvas õhtus keset teed istuva väikese känguruemme oma pojaga. Neid imepidikesi kängurupoegi kutsutakse siin Joey’deks. Emme ehmus meid nähes ja hüppas kiirelt minema, väike Joey jäi üksnda keset teed värisema. Vaatasime teda tükk aega autost ja kui ta lõpuks meie juurde hakkas hüppama kargasime autost välja ja üritasime teda eemale ajada. Selle asemel, et ehmunult minema hüpata nagu ta emme, koperdas väike kängurubeebi hoopis meie juurde ja kui ta juurde maha kükitasime üritas mööda jalga ülesse ronida. Otsis ehk oma kukrut? Lõpuks ilmus emme jälle välja, põrnitses meid põõsast ning meie läksime jälle autosse peitu. Väike Joey küll ronis ema kukrusse, kuid ema ehmatas uuesti ja hüppas minema nii, et beebi kukkus välja. Jändasime nende kahega tükk aega, mõtlesime juba, et võtame beebi kaasa või viime mõne rangeri juurde, aga lõpuks jätsime ta keset teed ema ootama ja sõitsime ise minema, sest päike loojus ja bensiini meil ka üleliia polnud. Loodetavasti tuli känguruemme ikkagi tagasi ja pisikesega sai kõik korda.. 

Exmouthis hostelisse tagasi jõudsime alles pimedas. Lasime end esimest korda selle tripi ajal lõdvaks (kui Carnarvon välja arvata) ning käisime hotelli restoranis söömas, tegime väikesed joogid ja ajasime naeru saatel juttu. Hiljem tutvusime uute toakaaslastega ja vajusime väsinult voodisse.