Natukene rohkem Newdegate'ist

Kirjutan siia ette natukene muud juttu. Käes on 18. november, meil on vaba päev ja lõpuks saime raamatukokku tulla! Ilmselt hakkabki edaspidi see blogimine nii välja nägema, et kui tuju tuleb, kirjutame endale midagi valmis ja KUI kunagi neti lähedale pääseme, uuendame blogi ka siin..

PS: Soojad ilmad on meile järele jõudnud!
PS2: Kas sa eelmist postitust lugesid?


Tere taas!

Möödunud on kaks pikka päeva, täna on 16. november, kell on 8 õhtul ja me endiselt ei ole netile nii palju ligi pääsenud, et blogi uuendada. Veidi veider on juba seda kõike wordi dokumenti, justkui iseendale kirjutada, aga ju kunagi loete teie ka!

Oleme olnud sunnitud kiiresti kohanema ja siinsesse ellu sisse elama, seega on esimesed emotsioonid rahunenud ja oskan kogu seda uut seiklust veidi objektiivsemalt kirjeldada.
Nagu eelmisel korral sai öeldud, on meie uueks elukohaks mõneks ajaks väike town Newdegate. Kirjutan town, sest kohalikud ise kutsuvad seda nii, aga eesti keeles linn öelda oleks vale ja ma  ei oska midagi muud ka selle kohta öelda. Kui tegime Paides nalja, et mitte miskil pole kaugel, siis siin tõesti ei ole. Seisad keset tänavat ja näed selle kohakese mõlemat otsa ja äärt. Ringi käia, avastada ja uudistada pole me siiani jõudnud, sest oleme koguaeg tööl rakkes olnud ja tundub, et oleme ka tulevikus. Eks paistab kuidas graafik lõpuks kujuneb ja kuidas see eluke siin välja nägema hakkab. Mida rohkem tööd saame teha seda parem, sest olgem ausad, vabal ajal pole siin mitte midagi teha. Nagu kohe MITTE midagi. Peame uurima, ehk saame hakata jõusaalis käima, tundub, et mingi kindla summa maksmisel antakse meile võti ja saame käia millal tahame. See oleks peale raamatukogu ainukene tegevus.. Kui meil või prantsuse semudel oleks auto, võiksime kaugemale sõita, sest siinkandis pidi vaatamist küll olema, aga autot meil pole ja graafiku järgi oleme kõik erinevatel aegadel tööl, seega on seis päris niru. Ju paistab aja jooksul kas ja kuidas.. Siiski, lisaks postkontorile ja raamatukogule jõudsime eile külastada ka vist selle koha ainukest poodi ja pidime jälle pikali kukkuma, sest isegi Perthis elades ei kulunud poes nii palju raha kui siin kulus. Kusjuures me ei ostnud midagi erilist, natukene värsket, et lõunaks endale salatit teha, mune ja mõned asjad veel.. Ühesõnaga siin on kallis tervislikult toituda, aga me oleme valmis rahast loobuma, sest kuu-kaks ainult friikatest ja fritüüritud kalast/lihast me elada ei kavatse. Hea uudis on see, et meie kallid kolleegid prantsusmaalt jagavad meiega samu mõtteid seoses toiduga, seega kokapoiss (Juan? Joan?), kelle nimega meil siiani raskusi on, üritab meile neljale teha õhtuti midagi muud, kui fritüüritud toit. Eile näiteks sõime ahjus küpsetatud kanašnitslit ja täna sweet potatosi mingisuguse krevetisalatiga, või hoopis lihaga, ei teagi veel..
Baar on teisipäevast laupäevani avatud 12st 12ni, esmaspäeviti 4st 12ni ja pühapäeviti 12st 10ni. Tegemist on palju, elu koguaeg käib. Raske on öelda, kes on püsikliendid, sest koht on nii väike, et uusi nägusi on raske kohata juba peale esimest nädalat ja tundub, et kõik on koguaeg siin, ehk siis püsikliendid. Juba teame paljusid inimesi nimepidi, teame mida nad joovad, kuidas maksta tahavad jne.. Suurem osa on suutnud ära õppida meie nimed, siiski küsivad igapäev üle, kas nad ütlevad ikka õigesti. Enamusel tuleb hästi välja, aga reede õhtul, teatas üks kutt peale pikka proovimist ja suurtes kogustes alkoholi: „Nevermind, i’m just gonna call you Eggs..“, nii et uus hüüdnimi Eglele. Või kas ikka on uus!? Nele läheb pidevalt lihtsamat teedpidi, kui inimesed tema nimest esimese ütlemise peale aru ei saa, lubab ta endale lihtsalt Nelly öelda. Üldiselt on inimesed SUPER! Esialgu oli veidi harjumatu ja ehmatav, et isegi kui neil joogid-söögid ees ja telekas käib, tahavad nad ikka juttu rääkida. Ükskõik millest! Uurivad ja küsivad, räägivad enda tegemistest ja väidavad ise, et aitavad meil kohaneda, eriti just päevased kliendid. See iseenesest on ikka hullll, kuidas inimesed siin päise päeva ajal joovad. Muidugi ei ole nad sellised joodikud nagu eestlased ja ilmselt tundub igale baarileti taga töötavale inimesele, et kõik teised on joodikud, aga tõesti.. kas see on normaalne, et me avane kell 12 ja kohe on rahvas kohal ja me hakkame jagama nii õlut kui ka rummi?! Ja need ei ole üksikud joogid, mõni tuleb kell 12 ja läheb ära alles õhtul. Siin on nii noori kui vanu, mehi kui naisi ja kõik on omamoodi toredad, sõbralikud ja mõistvad. Ja armastavad õlut. Teevad nalja, selgitavad rahulikult MIDA nad lõpuks ikkagi tahavad, kui me pika vuristamise peale lolli näoga neile otsa vaatama jääme ja kui näevad, et me väsinult seinaäärde seisma jääme, üritavad tuju tõsta või lihtsalt suhelda. Inimesed tahavad suhelda.. See on ikka veel nii naljakas ja harjumatult suur erinevus eestlastega. Aga see on armas! Näiteks minu lemmikuks inimeseks siin on juba praeguseks kujunenud Henry New-Zealandilt, ta tuleb iga päev kella 2 paiku paariks tunniks, ta oli esimene kes meie nimed ära õppis, jutustame iga päev pikalt maailma asjadest, räägime Eestist ja meie vanast elust, tema räägib oma lastest, oma vendadest, oma tööst ja annab pidevalt näpunäiteid või aitab kui kuidagi saab. Henry läheb varsti koju tagasi, seega on hetkel samasugune turist nagu meie ja sellepärast on ta veel eriti tore. Teame, et ta joob alati suurest klaasist Carlton Dry’d, talle ei meeldi pudeliõlled ja ta üritab maksmisel alati võimalikult täpse raha anda. Teine lahe inimene on näiteks Brad, keda peab kutsuma Chookah’ks, pole möödunud päevagi kui ta poleks baarist läbi astunud, paar sõna maailmaasju rääkinud, süüa ja juua tellinud ja siis jälle oma teed läinud, et mõned tunnid hiljem tagasi tulla ja kõigega otsast alata. Külmkapis seisab mitu tema take-awayd mille ta siia on unustanud ja leti all on tema fliis hoiul. Siis on John (Johnno), kes on vist ainukene klient, kes joob Coopersi nimelist pudeliõlut, tuleb alati laia naeratusega, hüüab „Hello my dears, how’s your day been so far?“ ja meie ulatame talle kollase sildiga pudeli. Kaks noort elektrikut Perthist, kohalike farmerite pojad ja üleüldse on palju noori.. poisid jagavad enda numbreid, küsivad meie omasid, juba on meid sajale erinevale üritusele ja istumisele kutsutud, kuu lõpus on kellegi ärasaatmispidu ja meie oleme ka oodatud. Üks kutt lubas meid oma isa farmi uudistama viia, teine lubas surfama õpetada, kolmandad lubasid jahile viia.. Sellises kohas ja sellise töö peal õpid eelarvamustest lahti laskma, neid mitte kuulama, igaühel siin on meile oma lugu rääkida, igaüks toob oma kohaoluga erineval põhjusel naeratuse näole. KUIGI. Kallis reede õhtu, palun ära tule enam kunagi. Kõik need inimesed on toredad, aga kui nad on kogu massiga siin, suhelda ei jõua, samas kõik tahavad sinust midagi, kõik joovad ja lällavad ja.. tunnen tõsiselt kaasa kõikidele inimestele, kes on olnud mõnes baaris või muus kohas tööl, kui meie oleme ööotsa Tallinna vanalinnas jauranud.
Täna hommikul sain halva nalja osaliseks. Oleme mitu õhtut osade inimestega rääkinud Venemaast ja Eestist, olukorrast Ukrainas ja üleüldse Euroopas ja maailmas. Kuna Putin on praegu Austraalias (oli?), siis käis ta nimi koguaeg uudistest läbi ja keegi võttis jälle teema ülesse. Ütlesime Nelega ühel korral, et loodetavasti ei lähe asi hulluks ja meil on ikka koht ja kodu kuhu kunagi tagasi minna ja sellega jõudsin tänasesse hommikusse. Läksin kell 12 uksi avama, esimesed kliendid olid minu jaoks täiesti võõrad, aga tervituse asemel küsisid kas ma olin üks nendest Eesti tüdrukutest ja kas ma juba kuulsin, et Venemaa alustas Eestisse sissetungi ja Euroopas on olukord üsna pingeline ja tundub, et üsnapea läheb päris sõjaks. Jäin neile lolli näoga otsa vaatama, ei osanudki kohe kuidagi reageerida või midagi vastata. Siis tuli meie manager Jo ja hakkas ka rääkima, et keegi tema sõber oli talle facebooki kirjutanud, et Jo’l pidid Eesti tüdrukud olema baaris ja kas me juba teame, et Venemaa tungis öössel Eestisse. Kerge paanika. Kuna me netile ja seega ka kodustele uudistele ligi ei pääse, pole meil väga aimu mis kodus toimub, seega täiesti võimalik, et midagi on juhtunud ja me kuuleme sellest hiljem. Paanika süvenes iga minutiga, selle peale ma muidugi ei tulnud, et ju keegi oleks kasvõi sõnumi saatnud, kui midagi toimuks. Seda enam, et Putin ise tegelikult Aussis oli.. Käskisin kohe Alvaril netist uudiseid lugeda, Nele oli töölt vaba, nii et üritas ka uurida. Paanika süvenes, kuigi Alvar ütles, et keegi teeb halba nalja ja uudistest midagi sellist ta välja ei lugenud. Baaris keegi sellest midagi rohkem ei rääkinud, kogu lugu jäigi nii, keegi otseselt ei öelnud, et hahaha naliiiii, aga kuna me uuditest midagi ei leidnud, eeldame, et Eesti on ikka Eesti ja kodu on ikka alles, jah?!

Newdegate’i hotell (siiski pigem külalistemaja) ise on suuuuuuuuur ja vanaaegne maja (Newdegate’i googeldades on see tõenäoliselt esimesel pildil), mille esimesel korrusel on baar, köök, söögituba ja laoruumid ning ülemisel numbritoad, kus elame ka meie neljakesti. Öösel oleme siin täiesti omapead, kuna omanikud Dwight ja Lisa elavad „linnast“ väljas farmis. Ausaltöeldes on päris jube, ÕNNEKS on tuled liikumisanduriga, aga vana maja koliseb ja tuul puhub ja kolistab ja jah. Baar ise tundus alguses peldik, nüüd oleme juba ära harjunud, väikse koha värk. Meil on näiteks Jukebox!! Teate küll, see muusikamasin, paned mündid sisse ja saad valida loo/plaadi mida kuulata tahad. Reedeti on „Chase the Ace“ õhtu, meie jagame iga joogi kõrvale mingeid pileteid ja pool 10 teeb manager mängukaartidega mingit mängu, millest me aru pole saanud. Võiduvõimalus on väga väike, aga kui keegi teist peaks tulema ja järgmine reede mängima, siis auhinnafond on hetkel $1700. Siis.. meil on näiteks vana kassaaparaat, mitte küll kiviaegne, aga piisavalt vana, et valesti sisselöödud asju ei saa kustutada ja asjade canceldamise ja kogu arvemajandusega on tükk tegu nii meil kui omanikel. Nad vist pole sellistest süsteemidest kunagi midagi kuulnudki, millega me varem Eestis tegutsenud oleme. Austraalias üleüldse oleme näinud ainult vanaaegseid kraane, teate küll, neid kahe nupuga, kus ühest saad keerata sooja ja teisest külma vett. Perthis harjusime sellega juba ära, aga siin saime jälle ühe meeldiva üllatuse. Lisaks kahele nupule on siin ka kaks kraani! Üks kuumavee kraani ja teine külmavee kraan! Sarnane jama pidavat olema ka Suurbritannias..? Aga tõesti, kuidas see käte/nõude või mille iganes pesemine kraanikausis peaks välja nägema, kui ühest kraanist tuleb tulikuuma vett ja teisest jääkülma!? Tolumuimeja on nii vana, et väärib tõenäoliselt eksponaadi kohta mõnes II maailmasõda ja selle järgset aega kajastavas muuseumis. Kusjuures ma isegi ei tea kas sellel ajal üldse oli tolmuimejaid.. Umbes samast ajajärgust pärineb ilmselt ka meie riidekapp, mis on elanud nii head elu, et keeldub nüüdseks suletud ustega olema.

Ja selle kõige hea ja halva juures on meie kõige suurem probleem Jo. Meie manager Jo. Jo, kui see informatsioon kunagi kuidagi sinuni peaks jõudma, siis tea, et sa meeldid meile veel vähem kui meie sulle. No ma saan aru, et inimesel on selle töö vastu suur viha ja ta ootab, et siit ära saada ja tal on sellest kohtast täiesti ükskõik, aga milles meie süüdi oleme? Selle asemel, et oma viimastel tööpäevadel teha veel nii palju kui saab, aidata ja õpetada meid veel niipalju kui võimalik, OMA TÖÖD teha nii palju kui võimalik, siis tema lihtsalt .. on.. kuskil.. ilmub välja kõige suvalisemal ajal, käib ja pööritab silmi, nähvab, käib ülemusele kaebamas, tekitab sellega suurt segadust ja näitab igal võimalikul moel välja, et talle ei meeldi ta töö, talle ei meeldi meie ja elu sakib.
Jap, lugu siis selline, et Jo viimane tööpäev oli täna, edaspidi hakkab ta ainult üksikutel õhtutel käima, Lisa & Dwight elavad umbes 20min kaugusel ja viibivad siin päeva jooksul max 2h, seega alates uuest nädalast oleme me täiesti omapead. Siiani ei tea veel päris täpselt kas ja kuidas ja mida ja millal tegema peab, igapäev tuleb uusi üllatusi, õpime kõike omalkäel, tänu sellele on päris korralikult igasuguseid jamasi ka olnud, aga noh.. Jo tegemata töö on selle asja nimi. Lisa & Dwight iseenesest on toredad, asjalikud noored inimesed väikeste lastega. Lisa on vaikne, Dwight samas käib ja asjatab koguaeg, õpetab ja suunab niipalju kui ta ise siin on.. Seegi hea vähemalt.

Nüüd aga headööd ja loodetavasti saab see kõik, mis ma siia kirja olen pannud, kunagi netti ka ülesse..

Teie Negle

Baari esine tänav

Newdegate Hotel/Bar

Jõusaal

Add caption

Ajarändurid Newdegate's

Jätame tervitused seekord kõrvale ja asume kohe asjakallale ehk lugu sellest kuidas Negle 6 tunniga 40 aastat (või rohkemgi) ajas tagasi rändas ja kuidas suurlinna preilidest said sõna otseses mõttes maakad.

Täna on 14. november ja kuna meil ei ole mitte mingi valemiga võimalik Internetti tulla, sest tundub, et selle.. koha.. ainukene wifi asub raamatukogus ja on tasuline ja telefonis on interneti kasutamine nüüdsest rohkem kui piiratud, istun ma meie külmas toas, õnneks pehmes voodis, paksu teki all ja kirjutan seda blogisissekannet wordi dokumenti, teadmata millal see kunagi teieni jõuab. Lugu siis järgmine. Elasime meie rõõmsalt Perthis, nagu eelmistest postitustest lugenud olete, otsisime tööd ja nautisime soojasid ilmasid, aga samal ajal hakkas end vaikselt ilmutama igavus, nördimus ja rahulolematus. Meil olid suurepärased inimesed, kellega maja jagada, meil oli super kodu, meie uus kodulinn oli super ja kõik oli super, aga teate.. Lihtsalt kodus istuda ja päevläbi mitte millegiga tegeleda oleksime me võinud ka Eestis, selleks me Austraaliasse ei tulnud ja kõigele lisaks hakkasime me sellega Alvarit ka närvi ajama, täiesti arusaadav.. Aga et miks me siis tööle ei läinud? Tõsi, võimalusi oli, käisime mitmetel vestlustel ja proovipäevadel ja saime telefoni teel palju pakkumisi, ka tõsiselt võetavaid, aga enne Aussi tulekut leppisime kokku, et kui tuleme koos, siis oleme koos ja seikleme koos. Vähemalt alguses.. Ühesõnaga meie soov oli leida töö Perthis, saada tööle koos, kasvõi erinevatesse vahetustesse, aga samasse kohta, et mõlemal oleks kindel töö ja me ehk saaks omale ühise transpordi muretseda jne.. ütleme siis nii, et me olime üsna valivad ja kõik pakkumised meile ei sobinud. Võibolla me tegime valesti, et kohe eraldi tööd otsima ei hakanud, ehk oleksime kiiresti midagi leidnud ja oleks kogu edasine lugu teisiti läinud, aga läks seekord hoopis nii.
Ühel reedesel päeval alustasime taaskord oma päeva Gumtree.com.au avamisega ja kuna tunne oli juba üsna lootusetu, hakkasime vaatama töid ka väljaspool Perthi ning Nele leidis ühe kuulutuse, kus otsiti töötajaid Dairy farmi. Saatis kuulutuse ülesse pannud agentuuri kirja ja veidi hiljem Skypesime juba Aussijobsi direktoriga, kelle silmis on eestlased väga hinnas. Pakkus meile erinevaid võimalusi, esialgne farmi mõte oli selleks hetkeks juba peast läinud ja pidime teiste pakkumiste osas järele mõtlema ning talle teada andma. Üks pakkumine, mis meie jaoks mõeldav tundus, oli töö Country Baris, mis väidetavalt pidi packerite jaoks olema EHTNE Aussi kogemus ja tüüpiline töö. Puust ette ja punaseks seletades pakuti võimalust kolida väikesesse kohakesse sõna otseses mõttes in the middle of nowhere, kus ümberringi on palju farme, ja töötada teeäärses baaris/hostelis baaridaamidena, teha aegajalt majapidamistöid ja aidata vajadusel köögis. Järgmine Skype kõne toimus esmaspäeval ja edasi läks kõik kiiresti. Ühest Country Barist sai hoopis teine, peale paari telefonikõnet oli töö meie ja asjade korda ajamiseks anti poolteist päeva, juba kolmapäeva varahommikul pidime olema bussil. Viimane päev Perthis oli veidi kurb, jälle tuli asjad pakkida ja edasi liikuda, tuttav ja turvaline seljataha jätta ja pea ees tundmatusse hüpata. Vahetasime ära telefonikaardid (numbrid jäid samaks, kui kellelgi peaks kunagi vaja minema) ja paketid (ehk meil pole enam piiramatut netti ka telefonis), üritasime broneerida bussipileteid ja õhtul tegime poistega väikese ärasaatmise istumise. Nemad olid ka kurvad, kes neile nüüd süüa teeb!? Teisipäev vastu kolmapäeva öö jäi lühikeseks, hilja voodisse ja vara ülesse, et kella 7ks rongijaamas olla ja sealt LÕPUKS bussipiletid osta. Aitäh Alvar, et meid ära kannatasid ja meid veel viimast korda linna sõidutasid! :) Ja kuus tundi pikk bussisõit meie uude koju Newdegate’i algas. Bussis näidati minu rõõmuks filmi „The Pursuit of Happyness“ ja siis järgnes magusmagus uni, mis öösel magamata jäi. Kui me lõpuks ärkasime ja end rohkem inimese moodi tundsime, saime mahti aknast välja vaadata ja me olime sõnatud. Vastu vaatas kummaline loodus, tõenäoliselt sõitsime läbi bushi, väiksed ja suuremad järved, kuivanud soolajärved (vist!?), hiiiiiiglaslikud põllud ja meeeletult väikesed asulad. Mida kaugemale sõitsime, seda rohkem ajas tagasi tundusime minevat, kõik oli vanaaegne, kulunud, ajahambast puretud, kohati nukra väljanägemisega. Mitte, et me suured vanade Ameerika filmide fännid ja vaatajad oleksime, aga kujutage nendest vanadest vesternidest ette väikeseid madalaid maju ja kohti, kus need majad asuvad. Jah, vot täpselt see vaatas meile aknatagant vastu, ainult et me oleme Austraalias, mitte Ameerikas. Suu vajus lahti, silmad olid pärani ja me ise olime sõnatud. KUHU me jälle sattunud olime?! Pilte näitamata on keeruline seda kirjeldada, aga tõesti oli tunne, et me ei ole enam 21. sajandis vaid kuskil 20. sajandi keskpaigas. Kui me lõpuks Newdegate’i jõudsime peegeldas ilm meie emotsioone- vihma sadas ja õues oli KÜLM. Ilma naljata külm, mitte „õues on 23 kraadi, oleme harjunud 30ga ja nüüd väriseme“ külm, aga tõesti KÜLM. Ehk 16-17 kraadi? Buss peatus postkontori ees, mis asub pikas majadereas, kus ilmselt on selle koha ainukene pood ja mingi fitness koht. Kohalikud ütlevad selle kohta town, aga Nele ütles, et Imaverest on see väiksem. Kohalikke elanikke on 450 ringis, lisaks packerid farmides. Kuigi keegi meil bussivastas ei olnud, oli võimatu ära eksida, sest meie uus kodu ja ühtlasi ka töökoht asus praktiliselt ületee ja tegu on vist selle koha ainukese öömaja pakkuva asutusega. Ühtlasi on meie baar vist ainukene koht kus kohalikud nö väljas saavad käia ja peale pikka tööpäeva sõpradega koos veidi auru välja lasta. Ja seda nad ka teevad. Iseenesest pole tegelikult asi hull, selleks me siia Austraaliasse tulime ja iga kogemus on täpselt nii tore, kui toredaks me selle ise muudame ja mõtleme, aga kõik see mis siiani on toimunud, on esialgu olnud hirmutav, ehmatav ja kiiiiiire. Kohe kui oma suured kohvrid mööda pikka treppi oma uude tuppa olime lohistanud ja väga kiire reisi raamatukokku teinud, et kasutada selle koha ainukest (üllatus kui suur) wifit ja oma asjaajamised lõpetada ja kodustele teada anda, et me oleme endiselt elus, vaatamata sellele, et umbes 40 aastat (või isegi rohkem) ajas tagasi rändasime, lükati meid kohe tanki ja kästi tööle asuda, sest meie suureks rõõmuks pidid senised baaridaamid järgmisel päeval töö lõpetama ja ära sõitma, ehk siis meil oli KÕIGE ära õppimiseks ja asjadest aru saamiseks aega täpselt paar tundi sellel õhtul ja veel mõned tunnid järgmisel hommikul. Ja õppida oli PALJU ja osad asjad on siiani veidi arusaamatud. Lihtsamaks tegi asja see, et eelmised baaridaamid olid samuti eestlased ja kogu õppimine käis eesti keeles, samas keeruliseks tegi asja see, et kogu ülejäänud suhtlus oli nüüd 100% inglse keelne, kõik töö jaoks vajalikud väljendi, jookide nimed jne olid uued ja võõrad. Ja kohalike inglise keel.. No lihtsalt hoia peast kinni ja karju appi. Esimesed tunnid tööl olid hullumaja, sest „maakate“ inglise keel on meeletult laisk, pooled sõnad lühendatakse, osasid tähti ei hääldata välja, igal asjal on hüüdnimi või mõni kohalik väljend selle jaoks ja nad ju räägivad kiiresti :( Õnneks inimesed on toredad ja mõistvad, saavad aru, et me oleme uued ja ei oska nii kiiresti ja nii hästi veel kõike kui võiks ja peaks. Pigem tahavad kõik suhelda, uurivad kes me oleme, kust tuleme, kaua Aussis oleme olnud, kus enne elasime ja siis järgneb pikk arutelu Eestit puudutavatel teemadel ja Eesti ning Aussi elu võrdlemisel. Täna on esimene päev, kui oleme täiesti omapead. Nele töötab 12am-6pm vahetuse ja mina 6pm-closing vahetuse. Lisaks meile on siin veel üks prantsuse paar, poiss on köögis kokk ja tüdruk teeb meiega koos baari vahetusi ja on vahepeal köögis abis. Meeletult toredad ja sõbralikud ja armsad, tüdruk on veidi vaikne ja tundub, et eriti klientidega ka niisama juttu ei aja. Meie vastupidi olime eile terve õhtu kohalikega ninapidi koos, rääkisime ära oma elulood, Eesti ajaloo ja ühtlasi väikese kokkuvõtte elust Euroopas, nalja sai palju ja inimesed on toredad, nagu juba öeldud sai. Hetkel me veel ei tea kauaks siia püsima jääme, sest saime esialgu aru, et selle tööga saame kirja ka oma farmipäevad ja ei pea enam eraldi farmi minema, kohalejõudes selgus, et VIST ikkagi ei saa neid farmipäevi kirja, seega palju aega raisata pole, kogume natukene raha ja rändame edasi/tagasi..

Praeguste töökohustuste alla kuuluvad näiteks telefoni teel hotelli borneeringute tegemised ja kohapeal inimeste sisse kirjutamine, kuna pakume ka lõuna ja õhtusööki, peame võtma söögitellimusi nii baaris kui telefoni teel, lisaks tavaline baaritöö- õlle ja muude toredate jookide serveerimine, klientide lõbustamine, koristamine jne. Külmkambril peame silma peal hoidma, seda fillima ja sama ajal sealt asju võtma ja baari fillima. Ehk siis SUURI ja raskeid õllekaste tassima.. Ahjaaaaa, siin kasutatakse tšekke. Vannun käsi südamel, et pole mitte kunagi näinud kuidas päriselus tšekkidega makstakse või üleüldse tšekke kirjutatakse, kogu minu kokkupuude tšekkidega on olnud vaid filmide teel. JA SIIN KASUTATAKSE TŠEKKE! Õnneks keegi ei maksa nendega, küll aga tahavad neid meie juures rahaks vahetada. Ja siis veel pangakaardiga cash-outi teha, ehk nemad maksavad kaardiga ja meie anname kassast sularaha vastu. Eile rääkisime kohalike noorte kuttidega, kes õhtul baaris istusid ja tegime nalja selle üle, kuidas ajas tagasi rändasime. Kutid olid ise mõnda aega Perthis tegutsenud ja mõistsid meie ehtamust hästi seoses linnast siia tulemisega. Muide, fax on ka väga teemas, kohe vägaväga teemas. Inimesed pigem saadavad siin faxe kui e-maile :) Kas pole mitte tore!?
Töökoha poolt on kaks korda päevas söömine- hommikuks helbed või müsli koos röstsaia ja tee/kohviga ja õhtul midagi menüüst. Kujutlege meie üllatust ja kohati pettumust kui nägime, et pool menüüd moodustavad burgerid koos chipsidega ja ülejäänud pool on kujul „fish and chips“ või mõni steak and chips ning nii lihad kui kalad on fritüüritud! JUHUUUU! Kui me kiiremas korras omale mingit trennitegemise võimalust välja ei mõtle, tuleme me Eestisse tagasi ümmargustena, veereme lennukist välja ja keegi teist ei tunne meid ära.  Taaskord, MUIDE!, siinne postkontoritädi on pärit Moskvast ja me poleks paar kuud tagasi elusees uskunud, et esimene inimene, kes meile siin natukenegi lohutavalt ja hästi mõjub, on venelane. Pähh, pahad eelarvamused! Jutustasime temaga pikalt, rääkisime Eestist ja Venemaast, mis meie kandis toimunud on (tädi on üle 40 aasta siin elanud) ja saime temalt natukene kasulikku informatsiooni siinse elu kohta. Seega kuskilt pilve tagant paistab juba natukene päikest ka! Aga külm on ikkagi..

Ja lõpetuseks, piinlik tunnistada, aga juba praegu hakkame ära unustama oma armsat eesti keelt. Mitte küll kõnes, sest omavahel suhtleme ikka eesti keeles, aga just kirjutades. Ehk on asi selles, et kirjutades on alati kiire, kindlastiiiii avaldab mõju ka see, et viimased kuu aega oleme pidanud asju ajama ja suhtlema inglise keeles, aga praegusel hetkel tahaks juba teatud asjade õigekirja googeldada. Mida pole on Internet ja kõikvõimas google, seega saadame piinlikustundega suured vabandused õp. Rohtmale (ühtlasi ka tervitused!) ja loodame, et teil kõigil meie blogi lugedes ajud väga kõvasti valutama ei hakka.

Juttu sai jälle palju, loodetavasti sai kõik vajalik kirja, sest tõesti kõik on toimunud väga kiiresti.
Ahja, enne ära tulekut käisime Perthis Whiteman Park’is koaalasi ja kängurusi ja dingosi ja kõiki muid toredaid loomi vaatamas. Koaalasi saime paitada, kängurusi toita, kõiki pildistada. Nele ja Matilda lüpsid lehma ja saime vaadata farm show’d kus näidati kuidas karjakoer lambaid ajas ja kuidas lambaid pügatakse! Üritame pilte sealt ja siit jagada nii ruttu kui võimalik, aga nagu öeldud sai, on meie Interneti kasutamise võimalus siin rohkem kui piiratud ja me oleme tsivilisatsioonist üsna ära lõigatud. Kirjutage ja joonistage meile PALUN! Te ei kujuta ette kui hea on aegajalt saada sõnumeid ja kirjakesi kodustelt koduse elu kohta, siis teame, et te olete kõik seal alles ja elate meie tegemistele kaasa, pole kuskile kadunud. Andke teada kuidas teil läheb ja millega te tegelete, kui kunagi võimalus tekib siis loeme ja vastame!

Seniks aga kirjutamiseni ja meie üritame siin kiiresti harjuda ning sellest kogemusest õppida ja rõõmu tunda! :)

Teie Negle



PS: Järgmine positutus on ka juba üleval!!

Matilda ja Nutella croissantid

Meie esimene mürgine uss Perthis

Bussisõit Newdegate'i

Bussisõit Newdegate'i

Newdegate day 1

Uus uhke tuba

Day 1 emotsioonid Newdegate'is

Kaks nädalat ekslemist

Tere taas, armsad kaasaelajad!

Meie lugu muudkui kirjutab ennast ja vahel ei jõua me isegi järge pidada, sest kõik toimub kiiresti ja uutmoodi. Tundub, nagu oleksime ära olnud juba kaua, aga tegelikult on täna see tore päev, millest täpselt kaks nädalat tagasi võtsid mõned teist ette väikese vahepõike Tallinna lennujaama, et Negle minema saata. Lõpuks saite lahti, jah? :) Kell hakkab meil siin õhtusse jõudma ja päike vaikselt loojuma, seega on viimane aeg siia millegi kirja panemisega alustada.

Räägin teile näiteks loo koristamisest. Kuna Mel ja Alvar käivad iga päev tööl ja Alvar käib lisaks veel koolis, ei ole neil vaba ajaga hiilata. Ma tõesti ei kujuta ette kes ja kui tihti ja millal siin enne meie tulekut koristas (ilmselt nad ikka tegid seda..), aga viimased kaks nädalat oleme aru saanud meestega kooselamise rõõmudest. Kui ma küsisin Alvarilt millal nad viimati vannitoa kapipealset koristasid, kiitis ta mulle: "Nalja teed või, ma pole terve siin elamise jooksul seda kordagi koristanud!". Okei, andestatav, Alvar elab tegelikult teiselpool maja, kus tal on enda vannituba, ja meie oma kasutab ta ajutiselt, AGA IKKAGI. Kallid mehed ja poisid ja kõik meessoost olendid, palun.. kui te ajate habet, siis tegelege nende.. tagajärgedega ka mis kraanikaussi ja kapipeale tekivad. Kui te hoiate oma hambaharja tassi sees, siis PALUN loputage seda tassi aegajalt ja vaadake, et seal karvased ämblikuid ei elaks. Ja kui peegli peale pritsib vett ja seebivahtu ja hambapastat ja mida iganes veel, siis selle ära pühimine ei ole nii raske kui esialgu tunduda võib. Tegelikult pole asi nii hull ka, lihtsalt jutu mõte on see, et siinsetel elanikel on aega vähe ja maja korrashoidmine ei ole alati esiplaanil. Ja siin tuleme mängu meie, Negle, kes me kodus olles pidevalt lapid käes ringi jalutame, kööki koristame, nõusid peseme ning põrandaid pühime ja peseme. Siinkohal oleks õige öelda, et mul on meeletult hea meel, et meil on eestlaste maja ja Eesti kommetekohaselt võetakse jalanõud toas jalast ära (kuigi kui tagauksest sisse tullakse, jalutatakse ikka jalanõudega läbi maja, ka meie ise..). Hullumaja on lahti siis, kui lapsed ka siin on, sest siis on terve maja mänguasju täis, põrandad sööki ja jooki täis, riided igalpool laiali ja taaskord jõuab kohale teadmine, et lastega on tükk tegu ja ei aitäh. Aga tagasi jutu mõtte juurde- Alvar suutis hommikul oma auto ära lõhkuda või õlivarda vahetamisel mingi asja ära lõhkuda või igastahes juhtus nii, et auto ei sõitnud ja tööle ta ei läinud. Tegi lebo päeva ja käis meid hommikust saadik kiusamas ja ülesse ajamas, sest miks peaks meie magama kui tema üleval on ja tal igav on, eksole.. Koristamise lugu algas aga sellest tavalisest köögikaose likivdeerimisest peale meie hommiku/lõunasööki- tõmbasime puhastusvahendiga üle kõik lauad ja tööpinnad ja pesime ära nõudehunniku. Liikusin edasi vannituppa ja mõtlesin, et kui keegi teine ei tee, eks ma siis teen ise. Sealne kaos likvideeritud, avastas Alvar, et peaks autoistmed ära puhastama ja nahahooldusega üle tegema, sujuvalt sai sellest ka meie suure valge nahkdiivani puhastamine ja hooldamine ning Nele alustas põrandapesuga. Koostegemise tuhin oli suur, nalja ja naeru saatel kraamisime pool maja ära JA SIIS. Siis tulid meie teised üürilised koos Negle jaoks täiesti võõra inimesega koju (Alvar vist ikkagi teadis seda kutti), marssisid jalanõudega mööda maja ja hakkasid köögis süüa tegema. Uus kaos ja meie enam ei viitsi teiste järelt koristada. Aitäh, armsad kaasmaalased. Niipalju siis meie pingutustest.. Kokkuvõttes on lugu selline, et kahe mehega maja jagada on lõbus, aga samas närvesööv ja ma poleks elusees osanud arvata, et teiselepoole maailma sõites saab minust selline kodukana, sest ilmselgelt nii minu kui Nele vanemad teavad, et erilised puhtusehullud me kodus ei olnud..

Reedel oli halloween, mida tähistati linnas päeval festivalide ja õhtul suurte pidudega. Läksime hommikul Alvariga linna, et veidi ringi jalutada ja endale mõned vajalikud asjad soetada ning saime sellest Halloweeni-melust osa. Terve linn oli kostümeeritud kodanikke täis, alustadest müüjatest poodides kes olid kehastunud vampiirideks või nõidadeks või arstideks ja lõpetades tänaval vastu jalutanud Pipi ja Spidermaniga. See Spiderman oli meie lemmik! No tõesti, me teame, et ei ole ilus naerda inimeste üle, eriti kui tegu on natukene suuremat sorti inimesega. Aga see naer ei olnud üldse halb, see lihtsalt kippus peale kui Spiderman seal ringi lehvis. Tegu oli suuuuuure poisiga, kes oli endale selga pigistanud kitsa kostüümi, värvinud näo tõenäoliselt vildikatega ära ja endale ümber tõmmanud kuldsete kroonidega keebi. Me ei ole halvad inimesed ja vabandame veelkord, et üle tänava naerma hakkasime, aga kõigil juhtub vahel.. Ja siis tabas meid uus hullumeelsus. Tol hetkel oli veel oktoobrikuu, õues oli kraade 30 ringis ja suve tulekuga need järjest kasvavad ning mis vaatab meile vastu praktiliselt IGAS poes? Kuusepuu, ehitud kuusepuu. Kõikjal on jõulureklaamid, majad on suurte vanikute ja tuledega kaunistatud, poodides on avatud jõulusektsioonid KÕIGE võimaliku jõulukraamiga ning igalpool vaatavad vastu kunstkuused. See kõik koos (saabuv suvi, kuumad ilmad, samas alles Oktoober ja JÕULUD) mõjub niivõrd kummaliselt, et pea hakkab valutama. Samas me oleme nende kahe nädalaga kokku puutunud nii võõraste ja veidrate asjadega, et tegelikult ei üllata eriti enam miski.
Halloweeni õhtu veetsme me muideks suurtele pidudele ja möllule vaatamata kodus, mõnusa õhtusöögi ja filmide seltsis. Kui esialgne plaan oli maja pime hoida ja uksetaha tulevaid lapsi ignoreerida, käis Mel lõpuks ikkagi poes ja ostis suure hunniku kommi ja šokolaadi. Meie Nelega olime põnevil, Mardisante oleme varem näinud küll, aga see oli meie esimene Selline Halloween kostüümide ja "Trick or treat"'iga. Reaalsus oli aga see, et keegi meie uksetaha ei tulnud (või me ei kuulnud koputusi, sest uksekell on katki) ja maiustused kadusid kuskile.. mujale.. kellegi teise kõhtu. Veidi olime kurvad ja pettunud, aga samas ei pidanud siin ümbruskonnas väga palju lapsi elama ja kuna meil on endiste ja praeguste packerite maja ja me oleme kõik välismaalased, siis äkki kohalikud lihtsalt ei julge siia tulla :( Tekkis ka mõte autoga mööda naabruskonda sõita ja aknast komme välja loopida, aga varsti see mõte kadus.

Selle jõulude hullusega tuleb meelde veel üks minu jaoks täiesti mõisetamatu asi- miks peab poes pakkima kaubad umbes 10 erinevasse kilekotti, kui kogu kaup mahuks kenast ära ka kahte? Ja me isegi ei paki oma asju ise, seda teeb müüja ja me vaatame lihtsalt abitult seda kilekotihunnikut pealt. Siin ei sorteerita prügi, ei töödelda ümber pudeleid ja kuna iga poeskäiguga koguneb neid kilekotte nii palju, ei vaevu keegi ka neid alles hoidma ning peale asjade kappi ladumist rändavad kilekotid prügikasti.  Kõik tuttavad eestlased kinnitavad, et kogu mõtlemine ja areng on siin ülejäänud Läänemaailmast kuskil 10 aastat maas. Austraalia on suutnud viimase paari aastaga tekitada omale küll netipangad ja tänu nutitelefonidele saab näiteks uut kõneaega endale laadida läbi mobiiliappi, aga kogu asjaajamine, mõtlemine ja isegi kohati inimeste riietumine jääb möödunud aegadesse. Oh, ja kas ma seda juba olen rääkinud, et kanad on siin nii säilitusaineid täis söödetud, et munad seisavad poes tavalisel riiulil ja kodus ei vaevu ka keegi neid külmkappi panema? Ja et piim, mille ma ostsin siia saabudes ja mis nüüdseks on küll juba ära joodud, oleks säilinud selle nädala lõpuni? Selline on see meie Austraalia.

Tööga on selline lugu, et pakkumisi õnneks on, paljud oleme ka ära öelnud. Tegeleme endiselt otsimisega ja võibolla varsti ka leidmisega. Rohkem sellest praegu ei räägi. Oleme mitu päeva edasi lükanud RSA tegemist, aga täna tuleb see ikkagi ära teha. Tegu on siis tõendiga, millega võib töötada söögikohtades ning müüa alkoholi.

Kuna ühel hetkel suutis kogu meie maja haigeks jääda, vaid Nele pääses, käib koguaeg suur teejoomine ja rohtude söömine. Ilmad on küll ilusad, aga haigena 20 kraadiga väga õue pikutama ei kipu. Sellegipoolest saab terve Nele ka 20 kraadi nautida ja eile õhtul tegi ta Meli autole bikiinipesu, nalja kui palju sellega. Ükspäev saime siiski päikest ka nautida, temperatuur ronis üle 30 ja meie ronisime bikiinidega hoovi. No on küll hull see siinne päike! 10 minutit õues ja põsed õhetasid ja plätudest olid randid. Hoovis kasvava lemontree otsas hakkavad rohelised munad juba sidrunikarva minema nii et ronisime aga rõõmsalt puu otsa ja korjasime oma elu esimesed sidrunid. Käisime kängurusid ka vaatamas! Whiteman Parki koaalasi kallistama ja kängurusi söötma pole jõudnud, aga pidasime auto pargi ääres maanteel kinni ja vaatasime neid piirde tagant. Ja nemad vaatasid meid ja hüppasid lahedalt mööda põldu ja Negle oli õnnelik ja vaimustuses!

Lisaks palus Alvar edasi öelda, et me oleme totud, sest magasime Perthi Colour runi maha ja ei käinud vanade autode näitusel (mu arust Austraalia on ise üks vanade autode näitus). Magame ka liiga kaua ja ei lõbusta teda piisavalt, nii et me oleme halvad lapsed.

PS: Kuna tuleb välja, et meie tegemised jõuavad toredate inimeste kaudu isegi vanavanemateni, kes ise arvuteid ei kasuta, siis kasutame juhust ja saadame kõikidele vanaemadele ja vanaisadele tervitusi ja kallisi ja musisi! :)

Nüüd on vist kõik. Kõike nagunii selle blogilooma kaudu siin edasi anda ei saa, aga tähtsaim ja tähelepanuväärseim vist sai kirja. Ja kui ei saanud, siis võib alati küsimusi küsida ja me vastame hea meelega. Või siis lihtsalt kohusetundest..

Teie Negle

Carwash

Nele korjas sidruneid