Kaks nädalat ekslemist

Tere taas, armsad kaasaelajad!

Meie lugu muudkui kirjutab ennast ja vahel ei jõua me isegi järge pidada, sest kõik toimub kiiresti ja uutmoodi. Tundub, nagu oleksime ära olnud juba kaua, aga tegelikult on täna see tore päev, millest täpselt kaks nädalat tagasi võtsid mõned teist ette väikese vahepõike Tallinna lennujaama, et Negle minema saata. Lõpuks saite lahti, jah? :) Kell hakkab meil siin õhtusse jõudma ja päike vaikselt loojuma, seega on viimane aeg siia millegi kirja panemisega alustada.

Räägin teile näiteks loo koristamisest. Kuna Mel ja Alvar käivad iga päev tööl ja Alvar käib lisaks veel koolis, ei ole neil vaba ajaga hiilata. Ma tõesti ei kujuta ette kes ja kui tihti ja millal siin enne meie tulekut koristas (ilmselt nad ikka tegid seda..), aga viimased kaks nädalat oleme aru saanud meestega kooselamise rõõmudest. Kui ma küsisin Alvarilt millal nad viimati vannitoa kapipealset koristasid, kiitis ta mulle: "Nalja teed või, ma pole terve siin elamise jooksul seda kordagi koristanud!". Okei, andestatav, Alvar elab tegelikult teiselpool maja, kus tal on enda vannituba, ja meie oma kasutab ta ajutiselt, AGA IKKAGI. Kallid mehed ja poisid ja kõik meessoost olendid, palun.. kui te ajate habet, siis tegelege nende.. tagajärgedega ka mis kraanikaussi ja kapipeale tekivad. Kui te hoiate oma hambaharja tassi sees, siis PALUN loputage seda tassi aegajalt ja vaadake, et seal karvased ämblikuid ei elaks. Ja kui peegli peale pritsib vett ja seebivahtu ja hambapastat ja mida iganes veel, siis selle ära pühimine ei ole nii raske kui esialgu tunduda võib. Tegelikult pole asi nii hull ka, lihtsalt jutu mõte on see, et siinsetel elanikel on aega vähe ja maja korrashoidmine ei ole alati esiplaanil. Ja siin tuleme mängu meie, Negle, kes me kodus olles pidevalt lapid käes ringi jalutame, kööki koristame, nõusid peseme ning põrandaid pühime ja peseme. Siinkohal oleks õige öelda, et mul on meeletult hea meel, et meil on eestlaste maja ja Eesti kommetekohaselt võetakse jalanõud toas jalast ära (kuigi kui tagauksest sisse tullakse, jalutatakse ikka jalanõudega läbi maja, ka meie ise..). Hullumaja on lahti siis, kui lapsed ka siin on, sest siis on terve maja mänguasju täis, põrandad sööki ja jooki täis, riided igalpool laiali ja taaskord jõuab kohale teadmine, et lastega on tükk tegu ja ei aitäh. Aga tagasi jutu mõtte juurde- Alvar suutis hommikul oma auto ära lõhkuda või õlivarda vahetamisel mingi asja ära lõhkuda või igastahes juhtus nii, et auto ei sõitnud ja tööle ta ei läinud. Tegi lebo päeva ja käis meid hommikust saadik kiusamas ja ülesse ajamas, sest miks peaks meie magama kui tema üleval on ja tal igav on, eksole.. Koristamise lugu algas aga sellest tavalisest köögikaose likivdeerimisest peale meie hommiku/lõunasööki- tõmbasime puhastusvahendiga üle kõik lauad ja tööpinnad ja pesime ära nõudehunniku. Liikusin edasi vannituppa ja mõtlesin, et kui keegi teine ei tee, eks ma siis teen ise. Sealne kaos likvideeritud, avastas Alvar, et peaks autoistmed ära puhastama ja nahahooldusega üle tegema, sujuvalt sai sellest ka meie suure valge nahkdiivani puhastamine ja hooldamine ning Nele alustas põrandapesuga. Koostegemise tuhin oli suur, nalja ja naeru saatel kraamisime pool maja ära JA SIIS. Siis tulid meie teised üürilised koos Negle jaoks täiesti võõra inimesega koju (Alvar vist ikkagi teadis seda kutti), marssisid jalanõudega mööda maja ja hakkasid köögis süüa tegema. Uus kaos ja meie enam ei viitsi teiste järelt koristada. Aitäh, armsad kaasmaalased. Niipalju siis meie pingutustest.. Kokkuvõttes on lugu selline, et kahe mehega maja jagada on lõbus, aga samas närvesööv ja ma poleks elusees osanud arvata, et teiselepoole maailma sõites saab minust selline kodukana, sest ilmselgelt nii minu kui Nele vanemad teavad, et erilised puhtusehullud me kodus ei olnud..

Reedel oli halloween, mida tähistati linnas päeval festivalide ja õhtul suurte pidudega. Läksime hommikul Alvariga linna, et veidi ringi jalutada ja endale mõned vajalikud asjad soetada ning saime sellest Halloweeni-melust osa. Terve linn oli kostümeeritud kodanikke täis, alustadest müüjatest poodides kes olid kehastunud vampiirideks või nõidadeks või arstideks ja lõpetades tänaval vastu jalutanud Pipi ja Spidermaniga. See Spiderman oli meie lemmik! No tõesti, me teame, et ei ole ilus naerda inimeste üle, eriti kui tegu on natukene suuremat sorti inimesega. Aga see naer ei olnud üldse halb, see lihtsalt kippus peale kui Spiderman seal ringi lehvis. Tegu oli suuuuuure poisiga, kes oli endale selga pigistanud kitsa kostüümi, värvinud näo tõenäoliselt vildikatega ära ja endale ümber tõmmanud kuldsete kroonidega keebi. Me ei ole halvad inimesed ja vabandame veelkord, et üle tänava naerma hakkasime, aga kõigil juhtub vahel.. Ja siis tabas meid uus hullumeelsus. Tol hetkel oli veel oktoobrikuu, õues oli kraade 30 ringis ja suve tulekuga need järjest kasvavad ning mis vaatab meile vastu praktiliselt IGAS poes? Kuusepuu, ehitud kuusepuu. Kõikjal on jõulureklaamid, majad on suurte vanikute ja tuledega kaunistatud, poodides on avatud jõulusektsioonid KÕIGE võimaliku jõulukraamiga ning igalpool vaatavad vastu kunstkuused. See kõik koos (saabuv suvi, kuumad ilmad, samas alles Oktoober ja JÕULUD) mõjub niivõrd kummaliselt, et pea hakkab valutama. Samas me oleme nende kahe nädalaga kokku puutunud nii võõraste ja veidrate asjadega, et tegelikult ei üllata eriti enam miski.
Halloweeni õhtu veetsme me muideks suurtele pidudele ja möllule vaatamata kodus, mõnusa õhtusöögi ja filmide seltsis. Kui esialgne plaan oli maja pime hoida ja uksetaha tulevaid lapsi ignoreerida, käis Mel lõpuks ikkagi poes ja ostis suure hunniku kommi ja šokolaadi. Meie Nelega olime põnevil, Mardisante oleme varem näinud küll, aga see oli meie esimene Selline Halloween kostüümide ja "Trick or treat"'iga. Reaalsus oli aga see, et keegi meie uksetaha ei tulnud (või me ei kuulnud koputusi, sest uksekell on katki) ja maiustused kadusid kuskile.. mujale.. kellegi teise kõhtu. Veidi olime kurvad ja pettunud, aga samas ei pidanud siin ümbruskonnas väga palju lapsi elama ja kuna meil on endiste ja praeguste packerite maja ja me oleme kõik välismaalased, siis äkki kohalikud lihtsalt ei julge siia tulla :( Tekkis ka mõte autoga mööda naabruskonda sõita ja aknast komme välja loopida, aga varsti see mõte kadus.

Selle jõulude hullusega tuleb meelde veel üks minu jaoks täiesti mõisetamatu asi- miks peab poes pakkima kaubad umbes 10 erinevasse kilekotti, kui kogu kaup mahuks kenast ära ka kahte? Ja me isegi ei paki oma asju ise, seda teeb müüja ja me vaatame lihtsalt abitult seda kilekotihunnikut pealt. Siin ei sorteerita prügi, ei töödelda ümber pudeleid ja kuna iga poeskäiguga koguneb neid kilekotte nii palju, ei vaevu keegi ka neid alles hoidma ning peale asjade kappi ladumist rändavad kilekotid prügikasti.  Kõik tuttavad eestlased kinnitavad, et kogu mõtlemine ja areng on siin ülejäänud Läänemaailmast kuskil 10 aastat maas. Austraalia on suutnud viimase paari aastaga tekitada omale küll netipangad ja tänu nutitelefonidele saab näiteks uut kõneaega endale laadida läbi mobiiliappi, aga kogu asjaajamine, mõtlemine ja isegi kohati inimeste riietumine jääb möödunud aegadesse. Oh, ja kas ma seda juba olen rääkinud, et kanad on siin nii säilitusaineid täis söödetud, et munad seisavad poes tavalisel riiulil ja kodus ei vaevu ka keegi neid külmkappi panema? Ja et piim, mille ma ostsin siia saabudes ja mis nüüdseks on küll juba ära joodud, oleks säilinud selle nädala lõpuni? Selline on see meie Austraalia.

Tööga on selline lugu, et pakkumisi õnneks on, paljud oleme ka ära öelnud. Tegeleme endiselt otsimisega ja võibolla varsti ka leidmisega. Rohkem sellest praegu ei räägi. Oleme mitu päeva edasi lükanud RSA tegemist, aga täna tuleb see ikkagi ära teha. Tegu on siis tõendiga, millega võib töötada söögikohtades ning müüa alkoholi.

Kuna ühel hetkel suutis kogu meie maja haigeks jääda, vaid Nele pääses, käib koguaeg suur teejoomine ja rohtude söömine. Ilmad on küll ilusad, aga haigena 20 kraadiga väga õue pikutama ei kipu. Sellegipoolest saab terve Nele ka 20 kraadi nautida ja eile õhtul tegi ta Meli autole bikiinipesu, nalja kui palju sellega. Ükspäev saime siiski päikest ka nautida, temperatuur ronis üle 30 ja meie ronisime bikiinidega hoovi. No on küll hull see siinne päike! 10 minutit õues ja põsed õhetasid ja plätudest olid randid. Hoovis kasvava lemontree otsas hakkavad rohelised munad juba sidrunikarva minema nii et ronisime aga rõõmsalt puu otsa ja korjasime oma elu esimesed sidrunid. Käisime kängurusid ka vaatamas! Whiteman Parki koaalasi kallistama ja kängurusi söötma pole jõudnud, aga pidasime auto pargi ääres maanteel kinni ja vaatasime neid piirde tagant. Ja nemad vaatasid meid ja hüppasid lahedalt mööda põldu ja Negle oli õnnelik ja vaimustuses!

Lisaks palus Alvar edasi öelda, et me oleme totud, sest magasime Perthi Colour runi maha ja ei käinud vanade autode näitusel (mu arust Austraalia on ise üks vanade autode näitus). Magame ka liiga kaua ja ei lõbusta teda piisavalt, nii et me oleme halvad lapsed.

PS: Kuna tuleb välja, et meie tegemised jõuavad toredate inimeste kaudu isegi vanavanemateni, kes ise arvuteid ei kasuta, siis kasutame juhust ja saadame kõikidele vanaemadele ja vanaisadele tervitusi ja kallisi ja musisi! :)

Nüüd on vist kõik. Kõike nagunii selle blogilooma kaudu siin edasi anda ei saa, aga tähtsaim ja tähelepanuväärseim vist sai kirja. Ja kui ei saanud, siis võib alati küsimusi küsida ja me vastame hea meelega. Või siis lihtsalt kohusetundest..

Teie Negle

Carwash

Nele korjas sidruneid