Soe kevad ja meie Perth

Tere kallis maailm!

Negle on tagasi ja ennast uues kodus kenasti sisse seadnud.
Ausalt öeldes sellepärast me kirjutanud ei olegi- oleme viimased pool nädalat lihtsalt siinse eluga harjunud, uut kodulinna uudistanud ja aktiivselt tööd otsinud. Nagu näete, veidi ka blogi kallal nokitsetnud. See oli siiski Nele töö.. Aga alustame algusest.

Ametlikuks Austraaliasse saabumise ajaks löödi meie passidesse 23. oktoober kell 00.15 öösel. Lennujaamas tundsin ennast (Egle) terrotisti või parimal juhul narkomuulana, Nelel seda probleemi ei tekkinud.. Üritus riiki siseneda kulmineerus taas sellega, et peitsime laia naeratuse taha järjekordse blondihetke, sest loomulikult polnud me endale uue kodu aadressi kuskile ülesse kirjutanud, veel vähem teadsime seda peast ja ei osanud tähtsatele tädidele-onudele eriti midagi tarka öelda selle kohta kus ja kellega me elama hakkame. Nii me siis seal seisime, naeratasime ja raputasime nende lõputute küsimuste peale pead, sest telefoni kasutada ei tohtinud ja mitte mingi valemiga ei suutnud me Alvari aadressi või telefoninumbrit välja mõelda. Nele lõpuks pääses, minu pass saadeti korduvskännimisse ja templeid tuli ka mitu, Kui pagasi deklaleerimise aeg oli ning enamus inimesi lihtsalt väravast läbi jalutasid, valgustati meie pagas selle päeva jooksul juba umbes 10. korda läbi ja kõigele lisaks pidin ma vastama mingitele lollidele küsimustele ja oma koti sisu lauale laiali laotama. Sest et kui on võimalus, siis miks mitte, eks..

Elukohaks on meil üks Perthi suburb Ballajura, mis kaardilt vaadates tundub üsna kesklinna lähedal, sest peale meie Ballajura on veel paljupaljupalju suburbe. Tegelikult on Perthi näol tegemist meeeeeeletult suure linnaga, mille elanikkond on ligikaudu 1,7 miljonit ja kodust kesklinna on meil näiteks 16km ehk ummikutes istudes umbes 45minutit sõitu. Täpset aadressi me siin avalikustama ei hakka, kes hirmsasti meid Google street view'ga otsida tahab, võib küsida, äkki isegi ütleme. Nii palju, kui me aru oleme saanud, saab siin äärelinnas eladest tegelikult suurlinnaga kokku puutumata täiesti hakkama. Lähedal ümbruses ja kõrval asuvates suburbudes on olemas nii pangad, koolid, poed, kultuurikeskused, jõusaalid, söögikohad, rongi- ja bussipeatused ning kõik muu eluks vajalik. Suured pidutsejad peaksid siiski suuna linna poole võtma ja sealseid tihedalt klubisi, pubisi ja söögikohti täis pikitud tänavaid avastama.. Kodusest elust veel niipalju, et maja on meil suur ja avar, hoovis kasvab lemoni puu ja Nele leidis SUUUURE karvase ämbliku. Meil on wifi, mis tuleb ja läheb siis kui ise tahab ning mingi uhke telekapakett paaaaljude kanalitega. Jagame maja hetkel nelja eestlasega (kaks püsielanikku ja üks tuba on lisaks meie omale veel välja üüritud) ja vahepeal on kaks pisikest tibu, üks 2a ja teien 4a, ka külas, Seltskond on kokku sattunud super, nalja jagub pikemaks, süüa teeme kõik hästi ja jagame sõbralikult, juttu jätkub ja keegi kellelegi ette ei jää (Alvar ilmselt vaidleks siinkohal). Kodu lähedal on väike park, 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel poed ja postkontor. Igal pool kasvavad palmid ja ilusad värviliste õitega puud, kahjuks pole aimugi mis asjad need täpselt on. Väidetavalt pidi olema ka palju papagoisi, aga meil neid näha pole õnnestunud. Ballajura lähedal asub ka Whiteman Park, mis on siis ilmselt mingi kohalik looduspark(?) ja seal pidi saama koaalasi kallistada ja musitada ja paitada. Kindlasti teeme seda!

Muideks, meil on alles kevad, aga temperatuurid ületavad keskmist Eesti suve! Reedel läksime Alvariga linna, tema oli päeval koolis ja meie jalutasime ringi, uudistasime uut kodulinna, tegime pilte ja ajasime sõpru kadedaks. Õues oli nii umbes.. 30 kraadi ja sellest piisas, et vana hea suvine jume jälle tagasi oleks ja põsed mõnusalt õhetaks. Väidetavalt pidi suvel olema täielik põud ja temperatuur 40 kraadi ringis. Ööseti töötavad meil juba praegu vihmutid, et muru ikka ilus roheline oleks selles kuumas. Naljakas lugu on selle päikese loojumisega ka, kella kuue ajal on päike alles kõrgel taevas ja järsku poole 7 ja 7 vahel on kottpime, akna tagant hakkab kostuma mingi troopika (loomad, linnud, putukad, kes teab mis seal pimedas kõik pesitseb) ja ongi õhtu järsku käes. Esialgu oli küll harjumatu, aga nüüd juba oskame oodata seda järsku pimedust.
Ülejäänud nädalavahetus oli natukene jahedam, õues me väga ringi ei tuianud, aga kodus olles panime pikad riided selga ja tõmbasime end teki alla kerra, sest tööotsingud Gumtree läbikammimise, telefoniga rääkimise ja CVde saatmise näol olid täies hoos.

Ühtlasi omame nüüd ametlikult kohalikke telefoninumbreid, mille kirjutan kuskile allapoole ja toredad kõnepaketti koos mobiilseinternetiga, ehk vana hea telefoninett on tagasiiiiii! Aga oleks meeldiv, kui te siiski kirjutate ja joonistate meile netis ja helistate skypes, sest välisriigi kõnesi vastu võtta on hirmus kallis ja ise teile helistada lausa üle mõistuse kulukas. Avasime uued pangaarved, kogumishoiuse ja tegime ära kohaliku pensioni. Kusjuures Nelest sai pangas Neli ja Nelli ning Egle nime hääldamisega saadakse suurepäraselt hakkama ja minu arvates see kõlab armsalt! Taotlesime ka Tax File Number'i, et võiksime ametlikult tööle asuda, aga kuna asjaajamine on siin riigis aeglane, läheb selle kätte saamisega natukene veel aega. Oleneb pakkumistest ja võimalustest, aga ilmselt teeme lähiajal ka tõendi, millega võime töötada ettekandjate ja baaridaamidena. Tegelikult oleme ju selle vähese aja jooksul tublid ja asjalikud olnud!
Kui töö leitud ja esimesed palgad käes, plaanime kiiresti ka auto soetada, et me teistest niivõrd sõltuvad ei oleks ja enda asju iseseisvalt ajada saaks, sest nagu öeldud, vahemaad on suured, linna on 16km ja ühistranspordiga me hetkel veel kursis ja tuttavad ei ole.
Kui meie tööotsingustest rääkida, siis Gumtree'sse said kuulutused ülesse eile öösel, selle ajaga oleme saanud üle 20 pakkumise, saatnud laiali meeletult palju CVsi ja üritanud leida tasuvaid ja asjalikke kontakte. Praegu paistab plaan kujunevat nii, et jääme siia pidama ja üritame Perthis tööd leida, hiljem saame autoga ringi rännata ja kuskil mujal oma farmikuud ära teha. Samas.. who knows kas ja millised pakkumised ja võimalused homme ja ülehomme ja veel edaspidi meid üllatavad. Praeguse seisuga on meie karjäärivalik uus ja huvitav, ütleks, et rahalise poole pealt väga paljulubav! Kes teavad, te nüüd naerge kõvasti ja kaua, sest telefon ei lõpeta helisemist ja nalja saab kõvasti! Tegelikult on tõsiseltvõetavaid pakkumisi olnud siiani üksikuid ja aktiivsed otsingud jätkuvad.

Mis elu siin Austraalias siis üldse elatakse? Seda me veel päris täpselt ei tea, aga üldpilt paistab üsna uimane, kui välja arvata kesklinna liiklus ja ummikud. Kuigi ummikud vist ikkagi näitavad uimasust ka.. Inimesed on meeeeeeeeletult sõbralikud ja avatud, poemüüja esimene küsimus on "How are you today?" ja seda küsimust saadab lai naeratus. Kõik tahavad juttu rääkida ja jagada enda muljeid sama palju kui kuulata sinu omasi. Pangas saime meiega tegeleva tädi kohta teada kust ta pärit on, kuidas ta suhtub banaanidesse, millal tal puhkus on jne. Kui inimesed tänaval kuulevad, et räägime omavahel võõras keeles, tullakse ligi ja uuritakse kust me pärit oleme, kallatakse meid üle oma teadmistega väikese Eesti kohta või pommitatakse samalaadsete küsimustega. Nii uskumatult kui see ka ei kõla, inimesed teavad Eestit! Või vähemalt teevad nägu, et teavad..  Ja inimesed naeratavad tänaval üksteisele, tervitavad võõraid, kui kellelegi liiga pikalt otsa jääd vaatama, saad tervituse või mõne armsa küsimuse osaliseks. Kõik on abivalmid ja toredad. Ilmselt on asi ka just nimelt selles, et räägime võõrast keelt, võibolla näeme ka veidi teistsugused välja, käime ise suu kõrvuni ringi ja jääme nõnda teistele silma. Mööda sõitvad autod signaalitavad, inimesed lehvitavad! Või äkki me oleme lihtsalt imelikud?
Ja siis see Aussi inglise keel.. Nende släng ja aksent.. no vahepeal ei saa ikka mitte midagi aru. "Pardon?" ja "Sorry?" on hetkel põhisõnavara top 5 seas ja vahepeal hakkab endal ka naljakas, kui müüja küsib poes "Do you need a receipt?" ja see kõlab nagu "Doya needei raicaid?" normaalse kõne kiirusel x 10 ja ma seisan seal kassas ja mõtlen, et mis just juhtus, mida ta minust tahab? Samas hakkame juba harjuma ning ei ole mitte midagi armsamat sellest kui üks 4 aastane plika koputab meie uksele ja küsib häbelikult, üks näpp suus. selle Aussi aksendiga: "Could I have a piece of your chocolate?" või "Daddy, could we get a story tonight?".

Reedel saime suure ehmatuse osaliseks- meil paluti lapsi hoida terve nädalavahetuse. Kujutate te seda ette? Egle ja Nele ja kaks väikest last? Algul olime paanikas, siis naersime ja lõpuks tegime suured plaanid ja ettevalmistused lapsehoidjate tööks, aga plaanid jälle muutusid, nii et lapsed olid küll siin, aga otseselt tegelema me nendega ei pidanud. Ja tegelikult on nad nii armsad, et tulevikus võime neid valvata küll! :)

Juttu sai palju ja ma loodan, et kõik vajalik sai kirja. Kui kellelgi küsimusi on, siis oleme hetkel veel kättesaadavad ja kuigi selle Wifiga on nii nagu on, üritame ikkagi ühendust hoida.

Nele Aussis: +61434726013
Egle Aussis: +61432298146

Cheerio
teie Negle