Olen viimaselajal blogi hooletusse jätnud sellel lihtsal põhjusel, et mul on tast sellisel kujul kõrini ja ma lihtsalt ei suuda end sundida kirjutama, kui see minu enda jaoks huvitav pole. Positamist ootavad mitu lõpetamata kirjatükki, aga otsustasin täna töölt koju tulles hoopis teistsuguse loo kirja panna ja teiega jagada. Peamiselt just selleks, et see lugu teisteni viia. Tahan näidata, et paradiisirandade ja võrdlemisi lihtsal ja ilusa elu kõrval on Austraalial ka tume pool. See ei ole minu lugu ja see ei ole õnnelik lugu. Samuti ei ole see lühike lugu, nii et kui sa tavaliselt ei viitsi kahest lehest pikemaid postitusi lugeda, siis pane vaim valmis ja ära kohe alla anna. See lugu väärib lugemist. Selle loo enda poolseks kirja panemiseks ning jagamiseks küsisin luba loo rääkijalt ning tema oli kohati isegi tänulik, et mulle läheb korda, ma tunnen huvi ning tahan seda jagada inimestega, kes ehk ei mõista või ei tea. See on lugu Austraalia Varastatud Põlvkonnast.
Tegelikult sai see lugu alguse ammu, aga esmalt sellest, kuidas see minu jaoks alguse sai. Esimene kokkupuude aborigeenidega oli mul vahetult peale seda, kui poolteist aastat tagasi Nelega Austraaliasse tulime ja WA pealinnas Perthis elasime. Käisime vahel õhtuti linnas jalutamas, või vahel juhtus päevane tursmituur lõppema lihtsalt peale päikeseloojangut. Enamasti just siis kolis see inimgrupp end tänavatele, tõenäoliselt peale päevapikkust kodust joomist ja vedelemist. Sest muud neil teha ei ole ja ega nad tahagi. Sellest veidi hiljem. Nad olid ebameeldivad, välimuselt eemaletõukavad, enamasti tugevas joobes või mõne aine mõju all, pealetükkivad, lärmakad, kohati isegi hirmutavad. Käisime neist suure kaarega mööda ja kui kodused küsisid, et noh, olete siis neid pärismaalasi ka kohanud, tuli pikemalt mõtlemata vastuseks, et ega seal suurt näha ja vaadata ei ole, hirmus nii öelda, aga eks nad rohkem sinna loomariigi poole kaldu. Edaspidi puutusin kokku erinevate põlisrahva esindajatega, mõnega sain sõbraks, mõni mängis jalkat, mõni käis pubis õlut joomas, mõni tahtis poepingil minu kõrvale istudes lihtsalt juttu ajada ja muret kurta. Kõik nad olid erinevad. Mõni uhke oma päritolu ja kultuuri üle, mõni varjas ja jutustas end maori (Uus-meremaa pärismaalane) pähe, mõni valge inimese peale nii vihane, et pani isegi mind süüdi tundma, mõni nii valge, et kui keegi ei öelnud, et tal aborigeeni juured on, ei oleks osanud arvatagi.
Olen alati öelnud, et tahaksin minna põhjaterritooriumile ning külastada alles olevaid ja toimivaid aborigeenide kogukondasi, kuulata nende enda lugusi Unenägude ajast (Dreamtime; „The Dreaming“ or „the Dreamtime“ indicates a psychic state in which or during which contact is made with the ancestral spirits, or the Law, or that special period of the beginning. – Mudrooroo, Aboriginal Writer. Time refers to past, present and future but the „Dreamtime“ is none of them, it’s the environment that the Aboriginal lived in, and it still exists today, all around us.“) ja õppida nende kultuuri kohta. Ja ma kindlasti teen seda veel enne, kui minu viisa otsa saab. Huvi nende kultuuri vastu on suurem kui hirm nende praeguse olemise vastu. Viimane ebameeldib kokkupuude oli nendega Lääne-Austraalia põhjaosas Broomeis, kus suured 20-30 inimesest koosnevad seltskonnad lihtsalt kulgesid mööda linna, istusid päevad läbi parkides murul, jõid ja räuskasid, telkisid muuseumi taga võsas ning peksid üksteist telliskividega õhtupimeduses säravas McDonaldsis. Tundsin hirmu ja taaskord vastumeelsust, kuigi tahaksin mõista ja aru saada, ei mahu mulle nende olemine pähe. Taaskord tekkisid tahtmatult pähe võrdlused nende ja loomariigi vahel. Minu viimased kokkupuuted Aborigeenidega on läbi minu praeguse töökoha ning igasti positiivsed. Töökaaslased Sam ja Tracy. Sam on noor 23 aastane heas mõttes peast natukene soe poiss, kelle isa saatis Bremerisse naorkootikumidest ja alkoholist võõrduma. Palju muutunud ei ole, aga sellegi poolest on Samiga alati lõbus, olgu siis rannas laineid murdmas, kodus filme vaadates või pubis õlut juues. Üritame teda pahedest eemal hoida. Kui tal ei oleks natukene tumedamat nahatooni, ei oskaks tema päritolu arvata. Sam on oma juurte üle hirmus uhke, räägib pidevalt, kuidas ta teab salajasi randasi ning bushcampe ning tema esivanemad on siit pärit. Tracy.. Tracy on selle loo üks peategelastest. Tracy on armas, blondipäine, tõenäoliselt 40ndates (ma ausalt ei ole tema vanust kunagi küsinud) naine, kes kohati on mulle siin järjekordne emafiguur, samas nagu vanem õde või sõbranna, kellega üksi jäädes arutame maailma asju, kurdame muresid ning loomulikult ei jää kuskile ka väike gossip. Välimuse järgi ei seoks teda mitte mingi valemiga pärismaalastega. Tal on hele, hästi päevitunud, kuid siiski valge nahk, heledad juuksed, euroopalik keha-ja näoehitus. Ainult need tumedad läbitungivad silmad..Tracy on tihti jutu sees maininud oma Aborigeeni juuri, aga olen alati peljanud selle kohta rohkem küsida. Ei taha ju olla ebaviisakas, teda kuidagi solvata või ehk oma küsimustega kuidagi haiget teha. Sealt see lugu end lahti rullima hakkas. Kord mainis ta, kuidas tema vana-vanaisa sündis siin samas lähedal rannas, otse rannaliival. Nende hõimule kuulusid siinsed alad aegade algusest saadik, kogu tema perekond on nendelt maadelt pärit.
Täna tuli tema päritolu kuidagi jälle jutuks, nii et võtsin julguse kokku ja küsisin, et kuule Tracy, kas see sinu ema on puhast verd või segaverd. Tundub väga järsk ja otsekohene küsimus eks, aga mind hirmsasti huvitas, pluss sellisel viisil on kõige lihsam hakata perekonna ajalugu lahti arutama. Tracyle meeldib oma päritolust rääkida, tema silmad läksid särama ja jutuvada pääses lahti. Tema emapoolsed vana-vanavanemad olid puhtaverelised aborigeenid, perekonna ajalugu ulatub kaugesse aega, aga kõik on seotud selle piirkonnaga. (Elame ja tegutseme hetkel Lääne-Austraalia lõunakalda väikeses unises paradiisirandadega Eesti mõistes kalurikülas Bremer Bays, kus elu põnevaks elamine sõltub ainult sinust enesest, sest midagi erku siin 200 inimesega paikageses tihti ei juhtu, kuigi nüüd suvel on linnal vähe rohkem elu sees). Tracy teab täpselt, kus Main Beachi grillimisalal asuvad maaalused allikad, kuidas mööda bushtracke peidetud randadesse pääseb jne. Austraalias oli kunagi sadu ja sadu aborigeenide hõime, kogu maa oli jagatud piirkondadeks, iga piirkond kuulus teatud hõimule. Nende hõimule kuulus ala, kus täna uinub meie väike Bremer. Maad vahetati, kuid oma piirkonnast naabrite juurde naljalt niisama ilma loata ei jalutatud. Neil olid omad seadused, omad arusaamad, oma kultuur ja arusaam elust ja toimetulekust. Tracy emapoolne vanaisa oli creamy, ehk segavereline. Tema sõnul olid esimesed valged inimesed Austraalia pinnal hoopis Iirlased ja Portugallased, kes samadel laevadel siia tulid, vägistasid kohalikke naisi, nimetasid mõned saared ning läksid edasi, Austraalia ei olnud nende arust piisavalt väärtuslik leid. Niiviisi sündis Tracy vanaisa. Poolenisti aborgieen, poolenisti iirlane-portugallane. Tema vanaema oli aga puhtavereline.
Siis Tracy ilme muutus, jutt jätkus, aga toon oli mõtlikum, nukram. 1905. aastal võeti Lääne-Austraalias (osades osariikides varem, osades hiljem) vastu akt, mille kohaselt tuli iga puhtavereline ning ka segavereline ehk „half-caste“ alla 16-aastane laps eemaldada tema perekonna juurest ning nende laste seaduslikuks hooldajaks sai osariik. Samal ajal üritati kogu aborigeenide kogukonda pöörata ristiusku. Loodi reservid, ehk suurtele aborigeeni hõimudele eraldati sisemaal, nende kodust eemal maa-alad, kus nad toimetada võisid. Kodust eemal. (Tracy võrdles seda Ameerika indiaanlastega) Segaverelised lapsed anti tihti lapsendamisele Inglismaale või kohalikesse „valgetesse“ peredesse, puhtaverelised saadeti missionisse kiriku hoolde. Selleks hetkeks olid Tracy käed töölauale puhkama vajunud, silmad vaatasid mind, aga samas nagu ei vaadanud ka. Ta oli kuskil eemal, kuskil oma pere juures. „Kõigepealt nad tulid meie maale ja väitsid hiljem, et ei teadnudki, et seal veel pärismaalased elasid. Mujalt olid juba hõimud minema aetud, nende maa käest ära võetud. Muidugi nad teadsid, et minu pere oli siin. Lihtne on ju öelda, et me ei teadnud,“ jutustas Tracy. „Minu vanaisa karjatas lambaid, oli aus mees, kellelegi nende hõim halba ei teinud. Neil oli Main Beachi juures campimis ala, valged tulid suurte paatidega randa, ilmselt nägid lõkete tossu ja teadsid kuhu otsima minna. Naised jooksid lastega bushi, üritasid lapsi peita, minu ema oli alles väga väike, puhtvereline, enamus lapsi võeti kaasa. Ema saadeti missonisse, maa võeti hõimult käest ära, kõik saadeti reservi,“ rääkis ta kuskile kaugustesse vaadates edasi. Rohkem ta oma vanavanematest ei rääkinud, ei rääkinud ka käest ära võetud maast. Mis oli kogu selle asja eesmärk? Esmalt muidugi usk. Aga.. „Keegi seda ametlikult loomulikult ei tunnista, aga nad tahtsid Aborigeenid välja suretada, ära kaotada. Sellepärast anti segaverelised lapsed kasuperedesse, et nad „valgetena“ ülesse kasvatada. Meie rass taheti meie oma maalt välja juurida,“ selgitas Tracy. Tema ema kasvas ülesse kiriku hoole all, edasi elas reservis. Ma ei tea sellest palju, sest seda lugu kirjutades ei tee ma suurt taustatööd, ei loe ametlike aruandeid, lihtsalt annan edasi selle perekonna loo. Ametlikult seda lugu pole olemas. Aastate möödudes seadused muutusid, Tracy ema kohtus saksa juurtega täiesti puhasttõugu valge Austraalia mehega, noored armusid. Poisi vanematele see mitte üks teps ei meeldinud, tahtsid poja euroopasse saata, et ta tüdruku unustaks, aga poiss ei läinud. Võttis musta tüdruku hoopis naiseks, hakkas farmeriks, karjatas lambaid ja lehmasid ning sündisid Tracy ja tema vennad. Täiesti vabade lastena.
Sellegi poolest, kuni 1967. aastani, ehk VAID 50 aastat tagasi, olid Aborigeenid kassifitseeritud loomadena, kuulusid Austraalia flora & fauna alla. Loomulikult puuduvad selle kohta ametlikud andmed. Oli valgeid farmereid, kes võtsid mustad enda juurde tööle, maksid neile, kohtlesid hästi. Oli farmereid, kes musti „enda“ maal nähes lasi nad lihtsalt maha, nagu metslooma, nagu iga teise känguru või rebase, kes tema vilja sisse jalutama julges minna. Sest Aborigeenid olid kuni 1967. aastani metsikud loomad ning viljale ja kariloomadele ohuks. Tapmisele karistust ei järgnenud. Isegi kui oleks pidanud, pigistati silm kinni, kedagi eriti ei huvitanud. Hea oligi, et üks jälle vähem.. Ja kuigi ametlikke aruandeid ega registreid selle kohta ei ole, leidis Austraalia valitsus siiski 1967. aastal vajaliku olevat rahvahääletuse- kas tunnistada Aborigeenid INIMESTEKS, kas anda neile valge inimesega võrdsed õigused, kas kaasata nad tervishoiusüsteemi, kas hakata maksma neile riikliku pensionit, lastetoetust ja mitmeid teisi. Rahvas hääletas jah. Aborigeenid said inimesteks.
Siin see lugu aga ei lõpe. Selleks hetkeks olime mõlemad töö unustanud, Tracy muudkui rääkis, mina suunasin küsimustega ja kuulasin. Raputasin pead. Kurb, nii kurb ja julm. Aga.. umbes samal ajal, kui sündisid Tracy vennad ning ta ise, sündis teisel pool riiki Sydneys poisslaps, kelle ema nimetaks Michaeliks. Sünnitusruumis oli ema ja.. sündimise vahel suur kardin, ema ei näinud oma last mitte kunagi. Talle näidati ümber kardinanurga liikumatut pampu, öeldi, et laps suri sünnitusel ning saadeti koju tagasi. Ema uskus, olles varem täpselt samamoodi kaotanud veel kaks last.Tegelikult oli Michael igati terve, segavereline (isa oli Hollandi juurtega, ema eelmised lapsed olid vägistamiste tulemus), ja saadeti vaid nädal hiljem laevaga Inglismaale, kus ta lapsendasid mereväelased. Tema uueks nimeks sai Lucas. Lucas kasvas ülesse internaatkoolide ja vanavanemate vahet sõeludes, tal läks igati hästi, arvestades, et kasupere oli jõukas, tagas talle hea hariduse ning kõik mis tema hing ihkas. Aga puudu jäi hoolest ja armastusest, sest ema oli alati lähetustel ning isa suri, kui poiss oli 13. Paar aastat hiljem suri ka vanaisa, poiss kasvas üles ilma isafiguurita. Ning mis kõige hullem, mitte keegi ei vaevunud talle selgitama kust ta tuli ja kes ta on. Ta ei tundnud end kunagi perekonda sobivat, tumeda naha tõttu oli ilmselge, et ta oli lapsendanud, aga kus ja miks, seda ta ei teadnud. Lucas käis ülikoolis, oli tark poiss. Tema ülikooliaegse sõbra isa oli diplomaat ning töötas Palestiinas. Vanemaks saades veetis ta oma koolivaheajad vanaema külastamise asemel sõbra ja tema isaga just seal. Ta märkas, et sarnaneb rohkem kohalikega seal, kui inimestega Inglismaal. Lucasele ja tema sõbrale tutvustati seal narkootikume. Kuna sõbra isal oli diplomaatiline puutumatus, ei olnud uimastite riikide vaheline transportimine kuigi keeruline. Poisteist said uimastikauplejad ning gängiliikmed. Lucas abiellus noorelt ja sai kaks last, ise ohtlike mänge mängides. Ma ei saanud aru mis täpselt juhtus, aga ega seal gängide ja uimastite maailmas palju variante pole, keegi tapeti, keegi jäi kuskil vahele, Lucas sattus vanglasse. Tema naine abiellus uuesti, lapsed võõrdusid.
Vangist välja saades oli Lucas eksinud. Ta ei kuulunud mitte kuskile, tal ei olnud eesmärki ega motivatsiooni. Mees oli enesetapu äärel. Sel hetkel otsustas tema ema, et ainukene pääsetee on kõik südamelt ära rääkida. Lucas sai teada oma Aborigeeni ja Austraalia päritolu kohta, sai teada kuidas ta pärisemast lahutati, et tema pärisema uskus teda olevat surnud. Aasta oli 2001. Lucase kasuema andis talle kaheotsa pileti Austraaliasse, tagasilend oli lahtine, tingimus see, et poiss mingu ja leidku end, enda pere, enda koht, kui süda saab rahu või ees leitu ei meeldi, lennaku 12 kuu jooksul Inglismaale tagasi. Lucas ei läinud kunagi koju. Aga Austraaliasse sisenemine oli kriminaalregistri tõttu keeruline. Ta lasti riiki tingimusel, et väikseimagi pahanduse korral saadetakse ta esimese lennuga tagasi Inglismaale ning lastakse karistada sealsete seaduste alusel. Lucase arust oli seenaeruväärne, selle sama riigi valitus oli ta tema lihase ema käest ära võtnud, teise riiki saatnud. Tema elu oli temalt varastatud, elueesmärk ära võetud, kuuluvustunne kaotatud. Selle sama riigi valitsus oli temast teinud selle Varastatud Põlvkonna ning nüüd ei tahetud teda KOJU tagasi lasta. Sellegipoolest Sydneys lennukist maha astudes ja mööda linna jalutades tundis ta enesele üllatuseks end rahulikuna. Ta tundis, et on kodus. Ta ei oska siiani seda äratundmist kirjeldada, aga ta usub, et side selle maaga on iga Aborigeeni sees ning äratundmine on loomulik. Ta leidis oma pere, aga pärisema ei tahtnud teda näha. 32 aastat oli ta uskunud, et poeg oli surnud, valu oli liiga suur. Lucas ei andnud alla, ilmus ema uksetaha ja tutvustas end Michaelina. Ta jäi ema juurde pea aastaks, kohtus oma isaga, nõbudega. Üritas tundma õppida oma kultuuri, perekonna ajalugu, tasa teha kaotatud aega. Aga selleks oli liiga hilja. Valged olid saavutanud oma eesmärgi. Vaatamata oma nahavärvile oli Lucas üles kasvanud valgena. Valgete kultuuris, valgete uskumuste ja arustaamiste järgi. Ta ei sobinud oma pere juurde, ei tundnud nendega mingit sidet, ei leidnud nende seas oma kohta. Ta oli ikka eksinud ja seekord oli igasugune lootus kadunud. Ta ei sobinud oma kasuema juurde, ei tundnud end seal kohaselt, ei sobinud oma päris perekonna juurde. Temast sai üks varastatud põlvkonna paljudest eeskõnelejatest. Ta kohtus tollase peaministriga, on teinud ettekandeid nii parlamendi ees kui pärismaalaste kogukonnas. Teeb siiani, võitleb oma põlvkonna eest siiani.
Samal ajal oli Tracy lahku läinud oma elukaaslasest ja laste isast, ta töötas WA’s kaevandusettevõttes nö integratsiooniprogrammi juhina, ehk organiseeris koolitusi pärismaalastele, kes soovisid ettevõttesse tööle tulla. Programm oli osariigi sisene, aga mingil moel oli Lucas leidnud kontaktid ning tema loo tõttu anti talle võimalus programmiga liituda. Niiviisi Tracy ja Lucas kohtusid. Nad on täna mõlemad vabad inimesed täpselt samasuguste õigustega nagu iga teine Austraallane. Tracy pere said kümmekpnd aastat tagasi võimaluse esitada avaldus oma maa tagasi saamiseks. Loomulikult mitte kogu nende hõimu maa, sest sellel maal laiuvad nüüd linnad ja suured farmid. Aga Native Title akti alusel said nad taodelda valitsusele kuuluva maalapi, enne tõestades enda seotust selle maaga ning kuigi kogu protsess oli ääretult pikk ja valikul, anti neile lõpuks suur farm suure maaga tingimusel, et nad ei saa seda müüa ning peavad pärandama põlvest põlve. Farmis asuvat maja kasutab nende perekond (tema vennad ja osad sugulased) Bremer Bay suvekoduna, maja ümbritsevat maad rendivad nad välja kohalikele lamba- ja lemafarmeritele. Nende hõimust pole enam palju järel, inimesed on laiali rännanud ja maad keegi teine tagasi ei taodelnud. Küll aga jäävad alati lood ja kauged mälestused, mis selle maaga seotud. Mõned aastad tagasi käisid Tracy ja Lucas koos Darwinis, kust on pärit Lucase esivanemad. Nad veetsid seal paar nädalat, õppisid sealsete hõimude kohta, Lucas oma perekonna kohta. Ta leidis jälle väikse killu rahu. Ta on siiani ühenduses oma Inglismaa emaga, sinna tagasi siiski ei kipu. Samuti üritavad temaga ühendust hoida tema lapsed, tema poeg on Inglismaal tubli jooksia ning ta soovib isa kaudu saada Austraalia kodakondsust, et liituda Austraalia koondisega, siin olevat võimalused paremad. Lucase jaoks on kõik Inglismaaga seotud mälestused valusad, poega ta siia väga ei taha. Oma sugulaste ja pärisemaga Austraalias ta enam ühendust ei hoia. Tracy ja Lucase lugu lõpes kokkuvõttes õnnelikult, kuigi kaotatud aega ja nende perekondade kannatusi ei tee miski heaks.
Aastate jooksul on Austraalia valitsus Aborigeenidele tehtu ja Varastatud Põlvkonna ees ametlikult vabandanud. Neile on määratud kõikvõimalikud toetused ja hüved, riik annab neile majad ja raha ning suunab meie mõistes hea elu peale. Tracy sõnul on suures osas just see põhjuseks, miks nägime me Perthis ja Broomeis neid suuri seltskondi lihtsalt kulgemas. Neilt võeti nende ühiskond ja kultuur, nende teadmised ja tõekspidamised, jalge alla talluti kõik see, mida nad uskusid ja teadsid, neilt võeti eesmärk ja arusaamine elust. Ja siis anti raha, majad ja alkohol. Mida nad muud tegema peaks, kui lihtsalt kulgema? Nad ei saa enam teha seda, mida nad tegid, nad ei saa elada nii, nagu nende esivanemad tuhandeid aastaid enne neid. Nad ongi kõik eksinud ja lihtsalt kulgevad läbi elu. Ja nad ei ole harjunud alkoholi tarbima.. Tööpäev lähenes lõpule, nii et Tracy tegi loole kurva kokkuvõtte- nad olid siin aegade algusest saadik, jah, väga algelised, sõltusid loodusest ja maast, aga neil oli oma kultuur, oma arusaamad, oma seadused. Neil oli oma elu ja nad said imehästi hakkama aasta tuhandeid. Ja siis tulid valged inimesed ja muutsid nad loomadeks. Muutsid nad nendeks eesmärgituseks kulgejateks. On väga edukaid, tarkasi ja elus edasi pürgivaid pärismaalasi, kes on valgete kultuuriga kohanenud ja endale sinna koha leidnud. Teevad karjääri ja elavad hästi. On neid nö tavalisi keskklassi kuuluvaid, kes elavad täpselt nii, nagu iga teine. Samuti on mitmeid siiani säilinut reserve, kus Aborigeenid on mingil määral omaks võtnud valgete kultuuri, kuid neil lastakse elada täpselt nii nagu nad soovivad, oma kultuuri, oma uskumuste ja põhimõtete järgi. Ja siis on need ülejäänud, kellelt nende elu rööviti. Eriti just see Varasatud Põlvkond.
Kes veel näinud ei ole, siis pisara toob silma ja väikese ülevaate toimunust annab film Australia, peaosades imeilus Nicole Kidman ja pool filmi ilma särgita olev Hugh Jackman.
