September kuni detsember

CBH

Tegelikult algas see lugu ammu. Juba Seprembris. Juba siis, kui Broome’i lugu otsa sai. Aga kuna kõik see oli niivõrd masendav, stressi tekitav ja samas igav, siis polnud mitte mingit viitsimist seda kõike omakorda kirja panna. Ühesõnaga- CBH ehk Co-Operative bulk handling ehk suur WA farmerite poolt loodud ja siiani juhitud ettevõte, mis ostab harvesti ajal kokku teravilja, et sellega siis edasi möllata. Pikk lugu lühidalt- CBH palkab iga harvesti ajal harvest casuale, ehk inimesi, kes teevad naeruväärselt suure raha eest naeruväärselt lihtsaid töid, samal ajal lõbutsevad, leiavad uusi lahedais sõpru ja siis pakivad harvesti lõpus oma asjad kokku ja lähevad koju tagasi. Meie siis mõtlesime juba juulis, et peaks ka kandideerima ja ära proovima, sest olime eelmise harvesti ajal pubis tööl, nägime kui kiire aeg see oli, kui palju oli CBHi inimesi linnas ja kui head raha nad teenisid. Läbisime esimese kandideerimise vooru ja käisime enne Newdyst ära minekut vestlusel, kõik läks kenasti ja edasi jäi ainult oodata. Kui meid siis training päevale kutsuti, oli selge, et oleme kriitilised voorud läbinud ja nüüd tuleb lihtsalt paigustust ootama jääda, sest CBH toimetab üle kogu Lääne-Austraalia ja vilja vastuvõtupunkte on tõenäoliselt tuhandeid (wild guess, andeks kui eksin). Meie eelistuseks oli Newdegate, aga olime nõus sõitma oma area 8 sees kuhu iganes vaja. Ehk siis tulime Broome’ist tagasi ja otse training day’le ja seal öeldi, et lähima paari nädala jooksul peaksime tööle saama. Jäime meie siis Newdegate’i paigale, kuna ootamise aeg oli niivõrd lühike, siis kuskile seiklema ei hakanud minema. Kath oli rõõmsalt nõus meid paar nädalat majutama ja elu oli ilus. Kuni paarist nädalast sai kolm ja siis neli ja tööd ikka ei olnud. Mina käisin paar päeva shearing shedis abis villa sorteerimas, aga midagi muud ei toimunud.

Kogu meie väike kogukond oli õnnetipul, kui keegi otsustas taevaluugid lahti kangutada, nii et ühe öö jooksul sadas maha sama kogus vihma mis tavaliselt sajab kogu talve jooksul. Vist oli nii. Või talvel ühe kuu jooksul? Ühesõnaga VÄGA PALJU sadas, mis tähendas seda, ei harvest lükkus veel vähemalt nädala edasi, tuli oodata soojasid ilmasi ning päikest ja lõpuks oli kirss tordil see, kui rahe hävitas osades farmides 90% saagist. Peale seda oli kindel, et sel aastal tuleb väga sitt ja lühike harvest, mis vähendas esiteks vähem harvest casuale CBHis ja nendele, kes ikkagi tööle saavad lühemat hooaega. Ootasime naiivselt edasi, koguaeg lubati, et VARSTI ja siis järgmine nädal jne. Kolisime farmist linna järgmise tuttava juurde, kes oli nõus meid lahkelt nädalakese majutama, sest lubati, et SIIS hakkab töö. Kuni tuli järgmine suur vihm ja harvest lükkus taaskord edasi. Linnas elamine tähendas veel rohkem väljas käimist (pubi daa) ja ringi trallimist. Nele liitus tenniseklubiga, mis tähendas igapühapäevaseid tenniseturniire. Samuti oli peal kriketihooaeg, mis tähendas igalaupäevaseid afterpartysid. Tähistasime teist korda elus Halloweeni, olime sel aastal isegi valmistunud ja jagasime uksetaha ilmunud karjale lastele lahkelt komme, Nele katkise Lumivalgekesena ja mina lihtsalt väikse põrgulisea. Pidu pubis oli hea.. Afterparty Sonia ja Bubbles’i juures ka. Samal õhtul vaadati suure mölluga Rugby World Cupi finaali. New Zealand võitis Austraaliat. Siis jõudis kätte Melbourne Cup, Austraalia kõike tähtsam hobustevõiduajamine. Kkõige suurem tähistamine on suurtes linnades- Melborune, Perth, Sydney jne. Aga see ei tähenda loomulikult, et väiksed kohad tähistamata jätaks. Kõik panevad ennast ilusti riidesse (no ikka ilusti, kleidid, kontsad, soengud, meigid, meestel ülikonnad..), joovad ennast täis ja lähevad linna peale jaurama (khmm tähendab võiduajamist vaatama jah..), et siis terve ülejäänud nädal endast internetis piinlikke pilte avastada. Ja sel puhul oli tegu RIIGIPÜHAGA! Meie panime end ilusti riidesse ja läksime pubisse.. Ühel õhtul käisime Bowling Clubis tööl, BAARIDAAMIDENA! Sellega asi piirdus.. Ühel teisel päeval kutsus Kath meid bodyshop partyle, mis tähendas seda, et kõik kodused emmed (ja meie..) kogunesid ühe kohaliku naise juurde, seal tehti meile Body Shopi tooteesitlust, koos lappasime ajakirja, raiskasime jälle hulga raha ja samal ajal einestasime ja jõime suurtes kogustes veini. Kui emmedest ja lastest küllalt sai, läksime pubisse.. Nädalast linnas sai kolm ja taaskord olime külalislahkust kuritarvitanud ning tuli leida järgmine hea inimene, kes meid majutada soovis, sest peale pea kahe kuu pikkust ootamist hakkasid rahad, mis teoorias olid hoiule pandud ja mõeldud reisimiseks, otsa saama ja juurde nagu ka kuskilt ei tulnud. Lõpuks kolisime Whitney juurde, kes juhuslikult ise ka CBHis töötab. Hea uudis oli see, et mõned meie tuttavad olid mõned päevad varem alustanud ja oli lootust, et kui me Newdys kohapeal ootame, oleme järgmised, kes tööle võetakse. Tõenäoliselt oleksime isegi kauem oodanud, aga Whitney hakkas niite tõmbama ja paar päeva hiljem kolisime CBHi saidile väikestesse töötataje majakestesse ja hakkasime LÕPUKS tööle. Nagu eespool ütlesin, maksti seal naeruväärselt suurt raha naeruväärselt lihta töö eest. Saime mõlemad omale eraldi vastuvõtupunktid ning tööüledandeks oli pähe õppida käeviiped, millega rekkajuhte juhendada, lasta neil kõik vili suurde auku kallata ja pärast plats puhtaks pühkida. Sinna juurde käisid veel väiksemad asjad nagu paberite allkirjastamine, liftide ja erinevate masinate liigutamine jne. Kuna hooaeg oli tõesti aeglane ja lühike, tekkis CBHi inimestel inside joke, et hooaja lõpus saab keegi meist Golden Broom autasu, sest suurt midagi muud me ei teinud kui ainult pühkisime ja pühkisime ja veel natukene pühkisime, kuigi suurt nagu pühkida midagi polnud, aga selleks, et palka saada, tuli vähemalt busy välja pfaista. Ja päevad olid pikad, 12h vahetused hommikul kella poole seitsmese algusega (poolel seltskonnal kell kaheksa) kuni õhtuni välja. Päeval pikkade riiete ja saabastega 40 kraadise päikese käes, õhtul külm ja kõle ja igav, aga maksti hästi..Õhtuti käisime kogu CBH seltskonnaga pubis jauramas, kuigi CBHil oli nulltolerants poliitika, neljapäeviti korvalli vaatamas ja mängimas, inimesed olid superlahedad ja nalja sai korralikult. Kogu see kino kestis meie jaoks kaks ja pool nädalat, kuni meile teatati, et olime tublid ja kindlasti peaksime järgmisel hooajal tagasi minema, aga sellel aastal meid enam ei vajata. Nädal hiljem saadeti minema kõik allesjäänud.. 

Albany-Denmark-Albany-Bremer Bay-Esperance

Peale CBHi lõppu passisime nõutult veel nädala töötajate hutides. Autota ja otsese plaanita. Edasi käis kõik kiirelt, ostsime järsku auto, pakkisime kogu oma elamise sinna sisse ja teatasime kõigile, et me nüüd läheme Denmarki. 360km ja 4h sõitu.. Esimene peatus Albanys ja sealt me esialgu edasi ei jõudnudki, läksime lammutasime Kmarti ja kõiki muidu toredaid odavaid poode, sõime õhtusööki McDonalds’is ja veetsime kogu oma õhtu seal tasuta Wifit ja nende elektrit kasutades. Sest väidetavalt rännumehed elavadki niiviisi.. Seejärel otsustasime end ööseks linna ranna parklasse parkida ja külma kõhuga seal magada. Ja me ei olnud ainukesed, kui me pilkases pimeduses parklasse keerasime, ootas seal juba ees kaks alla keeratud istmetega autot, mille elanikud autotulesid nähes ninad aknast välja pistsid ja uusi tulijaid uurisid. Olgu siinkohal mainitud, et autos magamine on siinkandis lubatud vaid teatud ööpäevaringsetes peatumiskohtades, igalpool mujal (seal kus meie olime) on see seadusevastane ja karistatav $200 rahatrahviga. Hommikul kiire kohvi McDonaldsis ja otse Denmarki. Olgem ausad, kõikide juttude ja piltide põhjal ootasime mingit muinasjutulist väikelinna ookeani kaldal, aga tegelikult oli ta lihtsalt väikelinn ookeani kaldal. Linnas suurt midagi teha ei olnud, küll aga leidsime paradiisi linnast veidi eemal. Kui kellelgi siia kanti asja on, siis Green Pools ja Elephant Rocks is a MUST! Nautisime päikest, sooja ookeani ja postkaardi vaateid, otseloooomulikult tegime sadu pilte ja ööbimiskohaks valisime järjekordse parkla ookeani ääres. Sest milleks maksta caravan parkis $50 öö eest, kui autos magamine on täiesti tasuta ja piisavalt mugav. Kuni vahelejäämiseni.. aga olen kuulnud, et backeri elu seda tähendabki. Teine päev Denmarkis möödus taaskord randasi avastades, kuid lõuna paiku kiskus taevas pilte ja ilm läks jahedaks. Otsustasime vahele jätta kuulsa tree-top walki, mille eest oleks pidanud maksma, ja otsida ülesse Monkey Rock’i, kust avanes sama, kui mitte parem vaade. Ehk siis ronisime enda arvates mitu kilomeetrit, aga reaalselt ehk natukene alla kilomeetri mäest ülesse ja siis ühe suuuuure kivi otsa, nautisime vaadet, tegime pilte ja vabaduse tunne oli magus. Peale mägedevallutamist otsustasime linnale endale võimaluse anda ja jalutasime seal ringi. Jalutamise tiphetk oli ilmselt IGA külastus ja söögi otsmine ning šokolaadipood, kust allahinnatud šokolaadi saime. Otsustasime Albanysse tagasi minna.

Üllatus-üllatus, õhtusöögiks McDonalds, ööbisime järgmises parklas, hommikul käisime rannas duššiall (backeri elu) ja siis kiire kiirabi visiit. Olin paar nädalat tagasi enda puusa pealt leidnud puugi, esialgu ei pööranud sellele eriti tähelepanu, sest pühkisin puugu suure ehmatusega maha (ma ju ei teadnud, et pea võib niiviisi sisse jääda) ja elasin oma elu rahulikult edasi. Aga mõned nädalad hiljem hakkas hammustuse koht punetama ja sügelema, kuna asi paari päevaga paremaks ei läinud otsustasin igaksjuhuks lasta end arstil üle vaadata. Teretulemast Austraaliasse- arst veendus vaid selles, et pead vigastatud kohas sees ei ole ja kirjutas igaks juhuks antibakteriaalse kreemi. Mulle teatati, et AMETLIKULT Austraalias puukide kantavaid haigusi ei eksisteeri, seega mingeid uuringuid või proove minuga ei tehta. Nii et loodame nüüd kõik pöidlad pihus, et ma omale Lyme tõbi külhge ei saanud, sest arstid sellega tegeleda ei viitsinud. Oma väikese visiidi eest maksin visiiditasu $260. Jah, KAKS SADA KUUSKÜMMEND dollarit... Jumal tänatud, et tervisekindlustus sellise tsirkuse hüvitab.. Edasi Bremer Bay!! Esialgne plaan oli Bremerisse jääda vaid üheks ööks, väikese peatusena enne Hopetouni ja Esperance’i. Ühtlasi otsustasime olla normaalsed inimesed ning esimest korda üle pika aja Caravan Parkis ööbida ja oma $20 Kmarti telk pagassist välja otsida. Sõitsime läbi kõik Bremeri imelised rannad, minu lemmik on vist siiani Native Dog Beach, kus lainetus ja vool on eluohtlikud, nii et ujumine on seal keelatud. Aga rand ise... imeilus! Caravan Parki tädi andis näpunäiteid ja soovitusi kus ja mida teha, peamine- kus pubi on. Ausaltöeldes olime ka Bremeris pettunud, või kui mitte pettunud, siis ootasime midagi muud. Kogu see asi seal oli nii laiali, et sellist ühtset linna ja kesklinna kus kõik eluks vajalik koos on, nagu polnudki. Pubi ühes asula otsas, pood teises, vahepeal sada viiskümmend tänavat eramajadega ja siis maantee linnast välja randade suunas.. Kogu olemisele tiir peale tehtud, läksime caravan parki oma elektriga telkimisplatsi nautima. Ah ei, kusjuures.. algul panime telgi püsti ja olime niisama toredad, aga siis arvas Nele, et võiks pikendusega voolu telki vedada, nii et peale pikka naeru ja arusaama, et me ikka päris normaalsed inimesed pole, liigutasime me oma telki paar meetrit ja sekund hiljem olid akupangad, läpakad, telefonid ja kõik muu tehnika vooluvõrku ühendatud.  Tegime omale ühises köögis kahe-minuti nuudleid, nagu rännumeestele kombeks, üritasime puhaste riiete ja juuste kammimisega end inimloomadeks muuta ja võtsime suuna pubisse. No jumal kui pikk see jalutuskäik januga oli. 

Pubi ise oli muljetavaldav! Letitaga nii palju inimesi, et meil kohe tekkis väike jonn, pool hoonest oli restoran ja üldse kogu see väljanägemine seal oli hea. Jõime õlut, rääkisime juttu, pool ajast istusime telefonides ja siis ilmus kuskilt välja üks poiss. Istus tükkaega üksinda ja meil oli tast päris kahju, mõtle tuled pubisse eks istus terve õhtu üksinda. Sel hetkel me muidugi ei teadnud veel, et ta seal töötab..Varsti liitus temaga üks asiaat, kes vabandan väga, nägi esimesel vaatamisel välja nagu 16 aastane poiss. Sel hetkel me veel ei teadnud, et tegemist oli hoopis 28 aastase naissoost kokaga, kes samuti seal töötas. Poiss ja poisi moodi paistnud tüdruk mängisid piljardit, meie jõllitasime neid ja irvitasime omaette (väga ebaviisakas, eks), kuna kumbgi ei saanud väga aru, mida nad teevad. Mõtlesime, et okei, joome need joogid lõpuni ja siis lähme koju, aga siis tuli tahtmine piljardit mängida (ei mitte selleks, et neile näidata, et me natukene isegi oskame..) ja kui barman laualt tühjad klaasid ära viis ning küsis, kas toob uued asemele, ei olnud enam pikka juttu. Varsti peale seda tulid eelpool mainitud piljadrimängijad meie lauda istuma ning tutvustasid end kui Craig Walesist ja Poon Hiinast. Paar tundi hiljem läksime me oma telgi asemel hoopis väikese selttskonnaga ühte töötajate majadest pubiõhtu afterpartyle. Hiljem tuli välja, et pidu polnud tegelikult varem plaaniski olnud ja nad kõik pidid järgmisel päeval töötama, edasi mingi puhtalt meie tõttu.. Ühesõnaga selle õhtu jooksul suutsid nad meid veenda, et jääksime veel üheks õhtuks ja üks töötajatest pakkus lahkelt, et võime end järgmisel õhtul tema juurde parkida ja ei pea midagi maksma. Meile sobis.. Veetsime kogu järgmise päeva rannas, taevas oli veidi pilves ja tuul jahe, aga meie kui karastanud eestimaalased pidasime värisedes vastu. Pärastlõunal otsustasime väikese uinaku teha ning kolisime oma magamiskottidega rannaliivale, ookean loksus mõne meetri kaugusel ja elu oli jälle ilus. Kui me lõpuks oma ööbimiskohta läksime, teatas Paul (tüüp, kelle juures ööbisime), et pubi manager, kes kõrvalmajas elab, kutsus meid kõiki veinile ja õhtusöögile. No mis.. tasuta öömaja ning söök ja jook pealekaubaa! Muidugi läksime! Ühest pudelist veinist sai päris mitu, juttu nalja ja naeru jagus hiliste õhtutundideni ja siis järsku tuli tööpakkumine Bremeri pubisse, millest ma keelduda ei saanud. Juba samal õhtul pandi mind järgmise nädala graafikusse ja üks küsimus sai sellega lahendatud. 

Laupäeval suundusime edasi Esperance’i! Tegelikult oli olnud plaan sinna kanti minna juba aasta tagasi jõulude ajal, aga läks vähe teisiti. Ootused olid taaskord suured ja seekord ei pidanud me pettuma! Kui Bremer paistis olevat jõukate Austraallaste suvituskoht oma mägimajakestega otse ookeanikaldal, siis Esperance paistis olevat ikka pururikaste inimeste paigake. Sõitsime linnas ringi ja suu vajus maani, mida lähemale ookeanile, seda uhkemaks ja ilusamaks majad muutusid. Vähe oli linnapildis selliseid tüüpilisi ühekorruselisi lihtsa plaaniga Aussie majasid, kõik olid kahe või rohkema kordsed, erinevat stiili, aga ilmselt kõik väga kallid, sõna otseses mõttes villad.. Otsustasime taas tsiviilsed olla ja broneerisime omale elektrika platsi ühes Caravan Parkis, tegime kiire tiiru peale linnale, et enamvähem teada kus ja mis asub (leidsime McDonaldsi hehe) ja siis läksime kuulsa Pink Lake jahile. Nüüd on vist õige koht kirjutada sellest, et vaid paar nädalat enne meie järjekordse ringreisi algust lõõmas Esperance’i kandis suur bush fire, mille käigus sai neli inimest surma (täpsed andmed puuduvad, võibolla oli neid rohkem), kolm neist backpackerid ja farmer, kes läks naabreid hoiatama. Tules hävisid mitmed kodud ja farmid ja paanika oli korralik, sest siinsete bushfire’ite näol ei ole enamasti tegemist väikese põlenguga vaid väga suuri maaalasi haarava ja kiiresti liikuma suure tulekahjuga.. Igaljuhul tagasi Esperance’i, otsisime meie siis kuulsat roosat järve ja siis nagu mingi järve leidsime, aga roosa ta küll polnud. Olime niivõrd kurvad ja pettunud, et ei viitsinud sellest isegi pilti teha. Roosade järvede kohta niipalju, et neid on suuremaid ka väiksemaid ka Newdegate’i kandis, kuna Newdy jääb lake districti. Tegemist on soolajärvedega, mis kuumal suvel on tavaliselt lihtsalt suured soola lätakad, aga kui vähe niiskem on ja vesi sees on, muutuvad osad neist roosaks, vastavalt mingi bakteri osakaalule siis heleroosaks või täitsa veinipunaseks. Hiljem saime caravan parki administraatorilt teada, et järv ei ole hetkel roosa just nende suurte tulekahjude tõttu, mingi asi seal vees on häiritud ja roosa lännu. Keegi ütles veel seda ka, et need järved on roosad ainult teatud ajal aastas, nii et jumal teab keda siis uskuda.. Ülejäänud pärastlõua veetsime The Great Ocean Drive’i läbides, mille äärde otseloomulikult jäid maailma kõige ilusamad paradiisirannad, sh ka vähe tuntum Twilight beach, mis seekord suure ja jaheda tuule tõttu väga külastama ei kutsunud, aga pildimaterjali pakkusid küllaga. Ja kui öeldakse, et Esperance’is on WA kõige ilusamad rannad, siis ehk on selles isegi natukene tõde.. Õhtust sõime Hiina restoranis, mille menüü Nele uhkelt kõva häälega ette luges (nii mõnedki teist ehk nägid seda nalja) ja söögiks valisime mango prawnsis riisiga. Restoran ise pold just suuremasi, pigem meenutas nõukogude aegset keldrikohvikut (ma küll ei tea millised need olid, aga no see hiinakas oli ligilähedane sellele, mida ma ette kujutan), aga toit oli see-eest heaaaa! Lahkudes saime veel kingituseks suure kotitäie mingit õlis küpsetatud crackerseid, mille südamerahuga ära sõime.

Järgmisel päeval külastasime esimese asjana hommikul Visitor Centre’it, ostsime jälle hunniku nänni ja võtsime infoajakirja ning peale seda jalutasime mööda väikest jõuluturgu ja taskord tõdesin, et jõuluturg pole ikka see, kui kõik müügiletid on üles rivistatud palmide alla ning lume asemel on roheline muru ja soe päike. Seejärel  võtsime sihi Esperance’ist veidi välja, Cape Le Grand national parki, et üle vaadata kuuuulus Lucky Bay, ehk postkaardivaatega rand, kus kängurud pikutamas käivad samal ajal kui sina veel sulistad või rannas jalutad. Well.. kunagi ei saa ilma seikluseta eks, olime meie poolel teel national parki, kahele poole teed jäid südantlõhestavad vaated põlenud bushist, farmidest ja shedidest, kui järsku avastasime, et autol bensiin täitsa otsas. Kohe nii otsas, et ei tea kas parki kohalegi jõuame ja kui jõuame siis kindlasti mitte ei saa sealt kuidagi tagasi. Keerasime otsa ümber ja kihutasime linnapoole tagasi, isegi teadmata mida lootes. ÕNNEKS jäi teeäärde üks kohalik, kes tules hävinud aedasi asendas ja ÕNNEKS oli tal ute’s üks täis bensiinikanister ja ÕNNEKS oli ta lahkelt nõus selle meie autosse tühjaks kallama, et me linna tagasi saaks sõita ja seal paagi täis tankida. Mees ise veel rääkis, et osad puufarmid, millest mööda sõitsime, olid kindlustatud, aga üks mitte, ehk siis farmer kaotas kõik 100%. Linnas tagasi, tankisime auto uuesti ääreni täis, võtsime McDonaldsist juustuburgerid ja kohvi (ma tean, et me käisime seal liiga palju) ja sõitsime tuldud suunas tagasi, et see kuulus rannake ikkagi ära täna. Ilm ei soosinud meid järjekordselt, oli küll piisavalt soe (meie arvates vähemalt..) lühikeste riiete jaoks, aga päris bikiinide väele ei raatsinud end kiskuda. Lucky Bay.. noh. Oli küll päris ilus ja tore, aga lumivalge liiv ei olnud seekord niiiiii valge midagi, rannas oli päris korralikult mererohtu ja kängurud kükitasid ainult parklas, keegi randa pikutama ei tulnud. Tegime jälle sadu pilte, jalutasime natukene rannas ja just enne meie äraminekut hüppas üks pisike skippy rannale, nii et Nele jooksis postkaardifotosid tegema, aga kuna rannal oli kari sukelduma suunduvaid asiaate ja mererohtu, siis päris postkaart ikkagi polnud. Käisime läbi kogu ülejäänud pargi, vaatasime üle kõik rannad ja suure mäe ning suundusime linna tagasi. Seejärel oli aeg linna avastada, see, et tegu oli pühapäevaga, jõudis meile kohale alles siis, kui väikese jalutuskäigu jooksul ei leidnud me mitte ühtegi avatud poodi ega muud asutust. Vaid tuulise sadama ääres asuvas baaris mürtsus muusika ja rahvast oli murdu. Jalutasime mööda miljoneid maksnud ja äsjavalminud promenaadi, jaurasime mänguväljakul, sportsime väli gymis ja tegime pilti suure tuuleturbiiniga. Siis suundusime taaaaskord McDonaldsisse, sest noh.. elekter ja Wifi ja oii kui palju pilte oli vaja ära sorteerida ja Instagrami lisada.. Teine ja ühtlasi viimane öö Esperance’is möödus taaskord ühe ranna parklas. Midagi erku sellest rääkida ei ole. Action hakkas toimuma hoopis hommikul, kui kella kuue aeg ärkasime ja end teise ranna parklasse ümber kolisime, sest seal olid vetsud ja puha. Otsustasime veel natukene pikutada ja oodata, et päike soojemaks läheks (sest sel päeval oli üllatus-üllatus lubatud 38 kraadi ja PÄIKEEE), kui järsu rangerite auto meie kõrval peatus ja kaks meest sealt välja ronisid. Meie olime sekundiga asjalikud, telefonid kätte ja targad näod pähe, me absoluutselt ei maganud seal. Üks rageritest teatas, et nad on rangerid, mida me ise muidugi ei aimanud, mis sest, et tervet auto külge kaunistas suur kiri RANGERS ning nii nende särkidel kui mütsidel oli sama kiri. Teine küsis, kas me oleme teadlikud, et rannas campimine on keelatud ja selle eest võib trahvi saada. Noogutasime ja teatasime, et oleme täiesti teadlikud, aga ega me ei campinudki (tuleb välja, et telki pole vajagi, niipea kui autos silma looja lased, nimetatakse seda campimiseks), käisime hoopis päikesetõusu vaatamas ja nüüd ootame, et ilm soojemaks läheks ja me end liivale laotada saaksime. Rangerid naersid ja teatasid, et päike tegelikult tõusis teiseltpoolt mäge, aga et me siis oleks teadlikud ja ettevaatlikud. Vahetasime viisakusi ja nad läksid oma teed. Meie magasime edasi. Ja siis läksime randa ja tegime ilusaid rannapilte ja praadisime end sooja hommikupäikese käes ning siis oli aeg tagasi linna sõita, kiire poering ja meie seiklus saigi läbi. Edasi võtsime suuna Newdegate’i, kus käisime Joonase ülemustega Lake Kingi pubis õhtustamas, ööbisime farmis ning järgmisel varahommikul sõitsime Perthi, kust Nele ja Joonas kahekesti edasi läksid ning mina sõitsin tagasi Bremerisse. Uus koht, uus töö, uued inimesed ja uus algus!