Not all those who wander are lost: Pühade möll Bremer Bays

Jõudsin siia 22. Detsembril ja alates sellest pärastlõunast on elu mööda vihisenud valguskiirusel. Ühesõnaga, mind võeti tööle Bremer Bay Resorte’i, kus ühes hoones tegutseb nii hotell, pubi kui ka restoran. Kohati nagu Newdy, samas mitte midagi selle lähedastki. Kohati meenutab töö Põhjakat, samas on aga korraliku Austraalia maigu ja iseloomuga, ning mitte midagi Põhjaka sarnast. Esialgu võeti mind tööle baaridaamiks, aga kui esimesel pärastlõunal ühe manageri Kellyga rääkisin ja nii muuseas mainisin, et mul on ka varasem ettekandja kogemus, lõid Kellyl silmad särama ja väidetavalt olin ma justkui jõulukingitus täpselt õigel ajal siia tulnud, sest restoran vajas hädasti abi. Kohe. Järgmised nädalad on olnud hullumaja ja sellele tagasi mõeldes oli see kõik justkui unes. 22. ja 23. detsember oli mul aega sisse elada, menüü ära õppida, puutetundlik kassa selgeks saada, baariga harjuda. Esimese nädala elasin ühes hotellitubadest, sest kõik töötajatele mõeldud majad on siiani rahvast täis. 24. läks asi päris hulluks ära, sest sajad inimesed ümberkaudsetest linnadest, farmidest ja isegi Perthist tulid pühade ajaks Bremerisse. Restoran oli kogu päeva ääreni täis broneeritud, baar terve päev rahvast täis. Tunnid möödusid sellise kiirusega, et justkui oli alles hommik ja ma läksin ootusärevusega tööle ja järgmisel hetkel oli õhtu ja möödunud tunde tuletasid meelde vaid valutavad jalad. See meid aga ei heidutanud ja kuna uues kohas tuleb alati uute inimestega tutvuda, läksime peale pubi sulgemist ja koristamist kellegi kohaliku juurde jõululaupäeva tähistama. Mängisime piljardit ja jõime üks kuni mitu pudelit õlut. 25. detsember oli Resort suletud, kõige suurema manageri juures oli töötajate pidu, mis kujunes lõpuks selliseks peoks, kuhu kõik möödujad sisse voolasid ja meie jauramisega liitusid. Kuna 90% töötajatest on kõik backpackerit (Hispaania-inglased, Kanada-prantslased, üks päris prantslane, hiinlane, tol hetkel poiss Walesist, veel ühed tüdruk ja poiss Inglismaalt, tüdruk Šotimaalt, mina eestimaalt ja kaks pubi manageridest origiaalis pärit Inglismaalt..) siis polnud kellelgi erilist jõulutunnet ja tahtmist otseselt JÕULE tähistada. Seega pidu algas siis kui kõik kohale viitsisid ilmuda, ehk 25. detsembri lõunapaiku, alustasime keskpäevaste mojitodega, resorti poolt oli kinni makstud meie söök, hoovis põles lõke, taevas kõrvetas päike, muusika üürgas ja selline jauramine kestis rohkem kui 12h järjest, kuni mina kella nelja paiku koju koperdasin ja tugevamad veel edasi pidutsesid. Sest, et miks mitte! Meie armas Hayley ostis meile kamba peale isegi jõulukingi, milleks oli Ameerika filmidest nähtud voolikuga torbik, millega on äärmiselt lõbus alkoholi kõrist alla kallata. Ma isegi ei hakka siinkohal valetama, kogu see seltskond, mis lõpuks kokku kogunes lihtsalt jõi ja sõi väga suurtes kogustes alates keskpäevast. Ja ausaltöeldes niiviisi Austraallased jõule veedavadki. Kui meil on jõulud rohkem perekonnale orienteeritud ja veedetakse üldiselt rahulikus meeleolus, siis siin kängurumaal on suure õhtusöögi asemel suur perekondlik lõunasöök (kusjuures tüüpilises jõulumenüüs on mereannid ja sink), vahetatakse kingitusi, lastega peredes käivad jõuluvanad ning siis hakatakse JOOMA. Minnakse randa lällama, kui veab ja pubi on lahti, siis pubisse, või siis lihtsalt kellegi sõbra juurde grillima ja suurtes kogustes alkoholi hävitama. Mida noorem oled (sellesmõttes noorem, et mitte alaealine, aga noorema poolne täisealine), seda tõenäolisem on, et pere jääb kus see ja teine ning minnakse sõpradega lõbutsema.

Otseloomulikult olime avatud 26. detembril ning kogu piduliste meeskond pidi rõõmsalt tööle ilmuma. 26. detsember ehk Boxing Day on siinmaal eriliselt tähtis, tegu on Bank Holidayga, veidi pikemalt rääkisin sellest eelmisel aastal, aga põhimõtteliselt on kõikides poodides MEEEELETULT suured allahindlused ning inimesed lähevad lolliks. Muidugi hulluks läks asi ka töö juures, restoran oli hommikust õhtuni paksult rahvast täis, nagu ka baari osa. Kes ravis pead toiduga, kes uue ringi jookidega. Sel päeval kolisin ka selle kõige suurema manageri majja ning hakkasin koos elama kahe hullu koera, kassi, kahe hullu lapse, Oweni enda ning tema õepojaga, kes on see Walesist pärit noormees, töötas samuti resortis. Iga päevaga läks asi hullumeelsemaks, mõtlesime, et okei, nüüd on piir käes, kui selle õhtuga saime hakkama, on homme lihtne. Aga homme oli veel hullem! Kõik pea 40 lauda hoones olid sööjate-joojate vallutatud, kõik ootasid teenindamist, kõik lauad ootasid koristamist, sajad toidud lauda viimist, sajad inimesed jookide serveerimist. Vahel lõperasin õhtul restorani kella üheksa ajal, paar tüdrukut jäid koristama ja ülejäänud lükati baarileti haka, sest rahvas nõudis kiiret teenindamist. Oli hetki, kui baarileti taga oli 6 teenindajat! Ning õhtut lõpesid alles kella kolme ajal, et siis hommikul uuesti ärgata ja kõike otsast peale teha. Ja kuigi hommikud algasid alles 11 ajal, olin sunnitud ärkama 8 paiku, sest lapsed ärkasid, koerad läksid lolliks, õues hakati jälle pidutsema. Rutiiniks sai töö-voodi-töö-voodi. Ununesid nii mõnedki olulised toidukorrad, samas jäid magamata nii mõnedki tähtsad unetunnid, sest peale hullumeelset tööpäeva istusime meeskonnaga peale sulgemist pubis maha ja tegime mõned joogid. Mõned lõunauinakud tegin kodust 5min kaugusel asuval Main Beachil, mõnel teisel lõunal loobusin oma väärtuslikust unest ja viisin lapsed ja Craigi veidi kaugemale randa, sest mina olen siin majas peale Oweni ainukene autoomanik.

29. päeval teatas Anneli, et nad Alexiga suunduvad Esperance’ist Bremerisse!! Niiiiii hea oli neid näha ja juttu rääkida, kahju, et mul palju aega ei olnud ja neid lõpuks öömajaga aidata ei saanud, aga vähemalt nägime ära! Ja siis jõudis kätte hullumeelsus. 30. detsembris tegin tööjuures pea 15h vahetuse ilma pausideta, istusime Shannoniga maha vaid 10min, et kell 9 õhtul selle päeva esimene ja ainukene söök alla kühveldada. Uni jäi sel ööl lühikeseks. 31. detembril soovisime, et restoran oleks kummist, inimesed lihtsalt ei mahtunud ära, baari poolele ma päeval isegi ei sattunud. 31. detsembri õhtul pidi Bremer Bay Resortis olema väidetavalt edela-austraalia KÕIGE suurem pidu. Kohale oli kutsutud Perthi bänd Blue Hornet, sissepääs territooriumile maksis $40 ja meeskond toimetas täiesti uue süsteemi järgi- restorani ja köök sulgesid kell 8, et hiljemalt 8.30 rahvas majast välja saada, baar oli rahvast täis ning paraleelselt sättisime maja ette välibaariletti, nagu festivalidel, kus müüsime ainult veini ja purke- õlut, viinakokteile, rummi, viskit ja siidrit. Kõik suurtes kastides külma vee ja jää sees. Kell üheksa õhtul oli kogu maja teenindav osa külalistele suletud, avatud oli vaid kontor piletite ostmiseks, ligipääs rahaautomaadile ning vetsud. Selleks hetkeks kui ma päris baarist õue kolisin, oli üritusele müüdud 1100 piletit (mainin siinkohal, et Bremer Bay enda elanikearv on aastaringselt 200 ringis, suvel pea kümnekordistub), õhtu jooksul müüdi neid veel edasi. Kohal olid inimesed ümberkaudsetest väikelinnadest ja farmidest, kui ka Albanyst, Perthist ja isegi Bumburyst ja Busseltonist! Isegi idakaldalt! Taaaaskord ei olnud tunne üldse nagu aastavahetus, olin lihtsalt tööl ühel suurel väliüritusel.. Aga sellest polnud midagi, sest minu töökaaslased on maailma kõige lahedamad inimesed ja kuigi olin omadega jõudnud väsimuse sinna punkti, kus edasi minekuks on kaks võimalust- lähed lolliks ja und justkui nagu ei ole või sured lihtsalt ära, valis mu keha esimese, teenindasime seda rahvamassi, kes bändi saatel hüppas ja kisas, ise hüppasime ja kisasime teiselpool baariletti.

Ütlen ausalt, et ma pole mitte KUNAGI näinut ühes kohas koos niiiiiii suurt hulka narkootikumide mõju all olevaid inimesi, rahakottidesse pressitud niiii suurt hulka erinevaid tablette.. Austraalia puhul aga liigagi tavaline vaatepilt. Politsei ja turvameeskond hoidsid asjal siiski silma peal ning kõik korrarikkujad toimetati otsejoones minema. Vähemalt need, kes suutsid omale korda rikkudes tähelepanu tõmmata.. Õnneks käitusid 99% inimesed viisakalt, isegi joogise peaga uusi jooke ostma tulles ei olnud keegi ebameeldib või ebaviisakas. Kui mõne ringi vahel kellelgi topsi vett näppu andsin, joodi see ilma pikemalt vastuvaidlemata ära ning alles siis osteti uus ring jooke ja naeratus näol mindi tagasi sõprade juurde. Minu suureks heameeleks olid peol kohal ka CBHi sõbrad, järjest käisid kallistamas Billy, Sam, Tim ja Sophie kes mulle rõõmsalt ka oma teisi sõpru tutvustasid! Lisaks inimesi Newdegate’ist ja Perthist! Tuttavaid nägusi oli niii palju ja kuigi oli vanaaasta õhtu ja sisemuses ma vaikselt surin, tegi nende nägemine selle õhtu super heaks! Ja minu meeskond.. need inimesed on lihtsalt uskumatult head, paari päevaga sain täiesti omaks, esimese nädala lõpuks olid neist saanud minu Bremeri perekond. Ja siis ühel hetkel lõpetas bänd mängimise ja kõik alustasid 10st allapoole lugemist. Uskumatul kombel oli südaöö peaaegu käes ning 2015. aastast järel vaid viimased sekundid! Kuhu see aeg kadus?! Kuhu kadus kogu see aasta?! Kuhu kadusid need tunnid sellel samal õhtul? Kesköök kargasime meeskonnaga üksteisele kaela, aasta vahetumise tunnet küll ei olnud, aga need emotsioonid!!! See õhtu jääb mulle vist igavesti meelde! Kauaks pidu ei jagunud, või noh.. pidu läks edasi, aga meie pidime edasi teenindama. Kargasime ja kisasime „Shut up and dance with me“ samal ajal kui purke avasime, siis „and I said what about breakfast at Tiffany’s, she said I think I remember the film..“ ja „I wish that I had Jessie’s girl..“ ja siis jälle uued lood vahepeale, kuni bänd järsku jälle mängimise lõpetas ning kogu rahvamass end näoga maja suunas pööras. Kuna meie peadekohal oli katus, ei saanud me esialgu aru mis toimub, aga inimeste nägudest oli näha, et midagi kindlasti toimub. Kuni kuulsime ja nägime läbi õhukese plekk-katuse, kuidas keegi mööda katust jookseb ja kõik managerid karjusid, et me majja sisse läheks, sest suure tõenäosusega kukub see katus sisse. Katus sisse ei kukkunud, aga korralik kino toimus ikka, keegi tarkpea oli jumal teab mis valemiga katusele roninud (tegelikult oli neid seal päris mitu), püksid alla tõmmanud ja siis oma paljast meheau keerutanud ja bändi saatel tantsinud. Väidetavalt oli neil see mõte tulnud mingit laulu kuulates.. Managerid ja turvameeskond panid neile katusele järgi, kogu 1200 pealine seltskond resorti hoovil naeris ja kisas ja vilistas, kuni poisid katuselt alla toimetati ja kõigi pidu läks edasi. Kuni järsku oli kell kaks, bänd lõpetas ning meie vaatasime üksteisele jahmunult otsa. Juba kõik? Üleväsimus oli nii süvenenud, et enam ei hoolinud, tantsusammud ja muusika hoidsid tuju üleval ja kella ei vaadanud keegi. Ja siis oli kõik järsku läbi. Seisin kaks minutit paigal ja vaatasin seda rahvamassi, kes polnud sellist nägugi, nagu hakkaks koju minema. Ja siis tundsin valu jalgades ja läksin õues passimise asemel hoopis sisse appi koristama, et see laga ruttu likvideeritud saaks ja me kõik voodisse saaks. Mida muidugi ei juhtunud, sest viimased inimesed saadi väravast välja alles peale poolt kolme, peale mida läksime koos omanike ja kogu meeskonna + turvameestega resorti terrassile muljetama ja ise jookidega tähistama, sest tööl olles meil juua ei ole lubatud. Koju jõudsime peale jumal teab mitme tunnist tööpäeva taaskord alles peale kella nelja öösel, et siis üllatusest pikali kukkuda, sest Tristan ja Reese olid sel õhtul kapist leidnud meie kassi koos nelja vastsündinud pojaga! Meie loomaaed täienes ja kiisud olid no niiiii armasad, et üldse ei raatsinud magama minna, aga hommikul tuli taas otsast alustada.

1. jaanunar 2016. Hullem kõikidest hulludest päevadest, sest kogu möödunud õhtu rahvamass tahtis nüüd juua ja süüa saada. Kui ma lõunase vahetuse lõpetasin ja paariks tunniks koju sain, ei tahtnud midagi isegi kuulda sellest, et ma pausi vahele jätaks ja sinna appi jääks, et siis jälle ühe joruga ööseni välja panna. Põgenesin koju, üritasin magada. Ei suutnud. Olime kogu meeskonnaga selleks hetkeks jõudnud punkti, kus seisemiselt olime surnud, väliselt aga naeratasime ja liigutasime end nii kiirelt kui sel hetkel veel võimalik, sest peale seda ühte inimest ootas teenindamist veel mitusada. Vajusin lihtsalt väsinult voodile ja teadsin, et pean paari tunni pärast tagasi olema, kui aga praegu magama jään, siis enne veebruari ei ärka. Olin ala söönud, ala maganud, üle joonud ja üle töötanud. Ja see olin hospitalitys töötamise kõige lõbusam osa. Kui ma õhtuseks vahetuseks tagasi läksin, reetsid kõigi näod, et pikalt enam ei suuda. Kõigi suureks rõõmuks oli bänd veel teiseks õhtuks tagasi laval, nii et eelmise õhtu möll oli vähe väiksemas mastaabis tagasi. Lülitasime end lihtsalt välja ja kogu töö käis automaatpiloodil.Tellimused kööki, söögid välja, tiir nõude ja klaaside kokku korjamiseks, lapiga üle kasutatud lauad, paar joogiringi baaris abis ning tagasi kööki söökide järele. Koguaeg võltsnaeratus näol ja kui keegi miskit küsis või tahtis, siis lihtsalt noogutasime ja jooksime minema, sest selleks suhtlemiseks ei olnud ei aega ega tahtmist. Kui lõpuks jälle peale südaööd lõpetasime, vajusime kõik kokku, tegime viimased kokkuvõted (köögist läks sel õhtul välja üle 700 taldriku) ja joogid meeskonnaga ning põgenesime koju magama. Järgmine päev ei erinenud oluliselt, kui välja arvata see, et baari osa oli ootamatult vaikne ning mulle lubati varane lõpetamine. Otseloomulikult ei läinud ma koju magama, vaid teisele poole letti tähistama, sest CBHi sõbrad olid viimast õhtut linnas. Peale pubi sulgemist keskööl läksime veel kõikühe manageri juurde Craigi ära saatma, sest tegu oli tema viimase õhtuga ning järgmisel päeval pidi ta Bremerist lahkuma. Pidu kestis hommikuni, minul õnneks jagus niipalju mõistust, et taaskord kella kolme-nelja paiku koju magama minna. Järgmine hommik oli mulle justkui taevane kingitus, sest pidin tööjuurde kohale ilmuma alles õhtuseks vahetuseks. Aga ei, sissemagamine on nõrkadele, olin üleval jälle varahommikul ja panin kella 10 paiku Albanysse ajama, sest meie armas Craig vajas küüti ja kes on selleks parem variant kui vaba hommikuga autot omav majakaaslane. Albany oli lõbus ja hea vaheldus, aga pidin tagasi kiirustama. Jõudsin Bremerisse 10 minutit enne nelja. Õhtuse vahetusega alustasin kell 4. Järjekordne hullumeelne õhtu restoranis, juba vähe vaiksem baaris. Õhtul järjekordne ärasaatmine, sest Emily pidi kooli tagasi minema. Ja sellest järgmisel õhtul järgmine ära saatmine, sest Nina pidi kooli tagasi minema. Hakkasime vaikselt oma unetunde tagasi tegema ja peale mitut nädalat uuesti sööma, elu hakkas kehasse tagasi tulema, sära silmadesse ja näole PÄRIS naeratus. Kuni kõik see hullus lõpuks minust võitu sai ja haigus mind voodisse murdis. Ühe päeva üritasin tööjuures sellises olekus vastu pidada, ühel hetkel nina nii kinni ja pea nii paks, et anna otsad, järgmisel hetkel voolab tatti nagu kraanist ja silmad on vesised. Kurk valus, häält pole, kõrvad undavad.. Ilmselt külmetasin uusaastaööl jääämbrites sobrades ning kõigidel muudel õhtutel vaid pluusi väel kuuma köögi, palava restorani ja jaheda õue vahet joostes. Apteegi onu aga vaatas mu Bremer Bay Resotri logoga särki ja teatas, et tõenäoliselt pean ma lihtsalt sööma ja magama ning vitamiine võtma. Järgmise päeva veetsin juba voodis ja palusin oma Austraalia elu esimest haigusepäeva, et end natukene koguda.

Nüüd lõpuks haigena voodis olles sain mahti elu üle järele mõelda.. Pühade nädalad olid nii pöörased, et jõudsin vaevu häid pühi soovida, uueaasta tervitused jõudsid vist vaid perekonnani. Seega loodan, et teil olid ilusad pühad, meeleolukas aastavahetus ja ees ootav aasta tuleb imeline!
Uskumatu eks, 2016?! Tulin siia juba kaks aastanumbrit tagasi.. Ja kes teab kus või mida teen kahe aastanumbri pärast. Vähemalt olen siin ja praegu õnnelik. Mul on pöörane töö, mida ma vaheldumisi vihkan ja armastan, super meeskond, kes on justkui nagu siinne perekond ning suured plaanid edasiseks. Ja siis need inimesed kodus, kes alati on olnud ja edaspidigi on. Aitäh teile selle eest!

2016 terviseks!