Soe kevad ja meie Perth

Tere kallis maailm!

Negle on tagasi ja ennast uues kodus kenasti sisse seadnud.
Ausalt öeldes sellepärast me kirjutanud ei olegi- oleme viimased pool nädalat lihtsalt siinse eluga harjunud, uut kodulinna uudistanud ja aktiivselt tööd otsinud. Nagu näete, veidi ka blogi kallal nokitsetnud. See oli siiski Nele töö.. Aga alustame algusest.

Ametlikuks Austraaliasse saabumise ajaks löödi meie passidesse 23. oktoober kell 00.15 öösel. Lennujaamas tundsin ennast (Egle) terrotisti või parimal juhul narkomuulana, Nelel seda probleemi ei tekkinud.. Üritus riiki siseneda kulmineerus taas sellega, et peitsime laia naeratuse taha järjekordse blondihetke, sest loomulikult polnud me endale uue kodu aadressi kuskile ülesse kirjutanud, veel vähem teadsime seda peast ja ei osanud tähtsatele tädidele-onudele eriti midagi tarka öelda selle kohta kus ja kellega me elama hakkame. Nii me siis seal seisime, naeratasime ja raputasime nende lõputute küsimuste peale pead, sest telefoni kasutada ei tohtinud ja mitte mingi valemiga ei suutnud me Alvari aadressi või telefoninumbrit välja mõelda. Nele lõpuks pääses, minu pass saadeti korduvskännimisse ja templeid tuli ka mitu, Kui pagasi deklaleerimise aeg oli ning enamus inimesi lihtsalt väravast läbi jalutasid, valgustati meie pagas selle päeva jooksul juba umbes 10. korda läbi ja kõigele lisaks pidin ma vastama mingitele lollidele küsimustele ja oma koti sisu lauale laiali laotama. Sest et kui on võimalus, siis miks mitte, eks..

Elukohaks on meil üks Perthi suburb Ballajura, mis kaardilt vaadates tundub üsna kesklinna lähedal, sest peale meie Ballajura on veel paljupaljupalju suburbe. Tegelikult on Perthi näol tegemist meeeeeeletult suure linnaga, mille elanikkond on ligikaudu 1,7 miljonit ja kodust kesklinna on meil näiteks 16km ehk ummikutes istudes umbes 45minutit sõitu. Täpset aadressi me siin avalikustama ei hakka, kes hirmsasti meid Google street view'ga otsida tahab, võib küsida, äkki isegi ütleme. Nii palju, kui me aru oleme saanud, saab siin äärelinnas eladest tegelikult suurlinnaga kokku puutumata täiesti hakkama. Lähedal ümbruses ja kõrval asuvates suburbudes on olemas nii pangad, koolid, poed, kultuurikeskused, jõusaalid, söögikohad, rongi- ja bussipeatused ning kõik muu eluks vajalik. Suured pidutsejad peaksid siiski suuna linna poole võtma ja sealseid tihedalt klubisi, pubisi ja söögikohti täis pikitud tänavaid avastama.. Kodusest elust veel niipalju, et maja on meil suur ja avar, hoovis kasvab lemoni puu ja Nele leidis SUUUURE karvase ämbliku. Meil on wifi, mis tuleb ja läheb siis kui ise tahab ning mingi uhke telekapakett paaaaljude kanalitega. Jagame maja hetkel nelja eestlasega (kaks püsielanikku ja üks tuba on lisaks meie omale veel välja üüritud) ja vahepeal on kaks pisikest tibu, üks 2a ja teien 4a, ka külas, Seltskond on kokku sattunud super, nalja jagub pikemaks, süüa teeme kõik hästi ja jagame sõbralikult, juttu jätkub ja keegi kellelegi ette ei jää (Alvar ilmselt vaidleks siinkohal). Kodu lähedal on väike park, 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel poed ja postkontor. Igal pool kasvavad palmid ja ilusad värviliste õitega puud, kahjuks pole aimugi mis asjad need täpselt on. Väidetavalt pidi olema ka palju papagoisi, aga meil neid näha pole õnnestunud. Ballajura lähedal asub ka Whiteman Park, mis on siis ilmselt mingi kohalik looduspark(?) ja seal pidi saama koaalasi kallistada ja musitada ja paitada. Kindlasti teeme seda!

Muideks, meil on alles kevad, aga temperatuurid ületavad keskmist Eesti suve! Reedel läksime Alvariga linna, tema oli päeval koolis ja meie jalutasime ringi, uudistasime uut kodulinna, tegime pilte ja ajasime sõpru kadedaks. Õues oli nii umbes.. 30 kraadi ja sellest piisas, et vana hea suvine jume jälle tagasi oleks ja põsed mõnusalt õhetaks. Väidetavalt pidi suvel olema täielik põud ja temperatuur 40 kraadi ringis. Ööseti töötavad meil juba praegu vihmutid, et muru ikka ilus roheline oleks selles kuumas. Naljakas lugu on selle päikese loojumisega ka, kella kuue ajal on päike alles kõrgel taevas ja järsku poole 7 ja 7 vahel on kottpime, akna tagant hakkab kostuma mingi troopika (loomad, linnud, putukad, kes teab mis seal pimedas kõik pesitseb) ja ongi õhtu järsku käes. Esialgu oli küll harjumatu, aga nüüd juba oskame oodata seda järsku pimedust.
Ülejäänud nädalavahetus oli natukene jahedam, õues me väga ringi ei tuianud, aga kodus olles panime pikad riided selga ja tõmbasime end teki alla kerra, sest tööotsingud Gumtree läbikammimise, telefoniga rääkimise ja CVde saatmise näol olid täies hoos.

Ühtlasi omame nüüd ametlikult kohalikke telefoninumbreid, mille kirjutan kuskile allapoole ja toredad kõnepaketti koos mobiilseinternetiga, ehk vana hea telefoninett on tagasiiiiii! Aga oleks meeldiv, kui te siiski kirjutate ja joonistate meile netis ja helistate skypes, sest välisriigi kõnesi vastu võtta on hirmus kallis ja ise teile helistada lausa üle mõistuse kulukas. Avasime uued pangaarved, kogumishoiuse ja tegime ära kohaliku pensioni. Kusjuures Nelest sai pangas Neli ja Nelli ning Egle nime hääldamisega saadakse suurepäraselt hakkama ja minu arvates see kõlab armsalt! Taotlesime ka Tax File Number'i, et võiksime ametlikult tööle asuda, aga kuna asjaajamine on siin riigis aeglane, läheb selle kätte saamisega natukene veel aega. Oleneb pakkumistest ja võimalustest, aga ilmselt teeme lähiajal ka tõendi, millega võime töötada ettekandjate ja baaridaamidena. Tegelikult oleme ju selle vähese aja jooksul tublid ja asjalikud olnud!
Kui töö leitud ja esimesed palgad käes, plaanime kiiresti ka auto soetada, et me teistest niivõrd sõltuvad ei oleks ja enda asju iseseisvalt ajada saaks, sest nagu öeldud, vahemaad on suured, linna on 16km ja ühistranspordiga me hetkel veel kursis ja tuttavad ei ole.
Kui meie tööotsingustest rääkida, siis Gumtree'sse said kuulutused ülesse eile öösel, selle ajaga oleme saanud üle 20 pakkumise, saatnud laiali meeletult palju CVsi ja üritanud leida tasuvaid ja asjalikke kontakte. Praegu paistab plaan kujunevat nii, et jääme siia pidama ja üritame Perthis tööd leida, hiljem saame autoga ringi rännata ja kuskil mujal oma farmikuud ära teha. Samas.. who knows kas ja millised pakkumised ja võimalused homme ja ülehomme ja veel edaspidi meid üllatavad. Praeguse seisuga on meie karjäärivalik uus ja huvitav, ütleks, et rahalise poole pealt väga paljulubav! Kes teavad, te nüüd naerge kõvasti ja kaua, sest telefon ei lõpeta helisemist ja nalja saab kõvasti! Tegelikult on tõsiseltvõetavaid pakkumisi olnud siiani üksikuid ja aktiivsed otsingud jätkuvad.

Mis elu siin Austraalias siis üldse elatakse? Seda me veel päris täpselt ei tea, aga üldpilt paistab üsna uimane, kui välja arvata kesklinna liiklus ja ummikud. Kuigi ummikud vist ikkagi näitavad uimasust ka.. Inimesed on meeeeeeeeletult sõbralikud ja avatud, poemüüja esimene küsimus on "How are you today?" ja seda küsimust saadab lai naeratus. Kõik tahavad juttu rääkida ja jagada enda muljeid sama palju kui kuulata sinu omasi. Pangas saime meiega tegeleva tädi kohta teada kust ta pärit on, kuidas ta suhtub banaanidesse, millal tal puhkus on jne. Kui inimesed tänaval kuulevad, et räägime omavahel võõras keeles, tullakse ligi ja uuritakse kust me pärit oleme, kallatakse meid üle oma teadmistega väikese Eesti kohta või pommitatakse samalaadsete küsimustega. Nii uskumatult kui see ka ei kõla, inimesed teavad Eestit! Või vähemalt teevad nägu, et teavad..  Ja inimesed naeratavad tänaval üksteisele, tervitavad võõraid, kui kellelegi liiga pikalt otsa jääd vaatama, saad tervituse või mõne armsa küsimuse osaliseks. Kõik on abivalmid ja toredad. Ilmselt on asi ka just nimelt selles, et räägime võõrast keelt, võibolla näeme ka veidi teistsugused välja, käime ise suu kõrvuni ringi ja jääme nõnda teistele silma. Mööda sõitvad autod signaalitavad, inimesed lehvitavad! Või äkki me oleme lihtsalt imelikud?
Ja siis see Aussi inglise keel.. Nende släng ja aksent.. no vahepeal ei saa ikka mitte midagi aru. "Pardon?" ja "Sorry?" on hetkel põhisõnavara top 5 seas ja vahepeal hakkab endal ka naljakas, kui müüja küsib poes "Do you need a receipt?" ja see kõlab nagu "Doya needei raicaid?" normaalse kõne kiirusel x 10 ja ma seisan seal kassas ja mõtlen, et mis just juhtus, mida ta minust tahab? Samas hakkame juba harjuma ning ei ole mitte midagi armsamat sellest kui üks 4 aastane plika koputab meie uksele ja küsib häbelikult, üks näpp suus. selle Aussi aksendiga: "Could I have a piece of your chocolate?" või "Daddy, could we get a story tonight?".

Reedel saime suure ehmatuse osaliseks- meil paluti lapsi hoida terve nädalavahetuse. Kujutate te seda ette? Egle ja Nele ja kaks väikest last? Algul olime paanikas, siis naersime ja lõpuks tegime suured plaanid ja ettevalmistused lapsehoidjate tööks, aga plaanid jälle muutusid, nii et lapsed olid küll siin, aga otseselt tegelema me nendega ei pidanud. Ja tegelikult on nad nii armsad, et tulevikus võime neid valvata küll! :)

Juttu sai palju ja ma loodan, et kõik vajalik sai kirja. Kui kellelgi küsimusi on, siis oleme hetkel veel kättesaadavad ja kuigi selle Wifiga on nii nagu on, üritame ikkagi ühendust hoida.

Nele Aussis: +61434726013
Egle Aussis: +61432298146

Cheerio
teie Negle

Kuniks veel aega ja viitsimist on..

.. võime jagada muljeid ja mõtteid.

Alustame looga sellest, kuidas Nele kohver Helsinki-Singapore lennul kahjustada sai. Läksime eile Singapuri jõudnuna oma pagasile järele ja Nele rõõmustas: "Noniiii, raha tuleb, kohvris suur mõra sees, hea et kindlustuse tegime pagasile!" Sinna see asi tol hetkel jäi. Kui hotelli jõudsime ja Nele meie kindlustusagendile pagasi kahjustuste kohta kirja saatis, et uurida kuidas edasi peaks toimima, selgus, et vastava tõendi oleks pidanud võtma juba lennujaamas (iseenesest tore, et meile kõik varem kenasti lahti seletati, eksole..) ja kahjunõude esitamiseks on veel sada muud dokumenti ja tõendit vaja. Lisaks ei olnud üldse kindel, et nõue rahuldatakse, sest kindlustusfirma pidi avalduse alles arutlusele võtma vms. Ühesõnaga tulime meie siis täna rõõmsalt lennujaama ning hakkasime mööda infolaudu ja inimesi jooksma, sest meil polnud õrnematki aimu kust täpselt ja mida küsima peab. Saadeti ühelt korruselt teisele, siis kolmandale, siis jälle kuskile mujale, öeldi, et eiei meie sellega ei tegele, minge küsige sealt teisest infolauast. Mainiks, et ilma liialdamata on Singapuri Changi lennujaam oma kolme (vist?) terminali ja kogu territoorimiga ühe keskmise Eesti väikelinna suurune. Esimene terminal, kus meie hetkel resideerume, on võrreldav umbes 4-5 UUE Ülemistekeskusega. Lõpuks kandsid otsingud vilja ja ühe järjekordse infoleti juures võeti Nelelt pass ära ja paluti oodata. Me siis ootasime, kuigi ise päris täpselt aru ei saanud kui kaua, mida või keda me ootame.  Juhuslikult sattusid sama laua juurde ka seltskond eestlasi, kellega juttu puhusime ja muljetasime, nemad just tulnud ja meie lahkumas. Meie esimesed eestlased sellel reisil! Kui lõpuks juba päris kaua oodanud olime tuli Nele kohvrit inspekteerima keegi vormis onu, omal ka kohver kaasas. Võttis kohvri küljest mingeid proove (ilma naljata!), tema enda kohvris olnud masin analüüsis neid, täitis pabereid ja meie vaatasime lolli näoga kõrval ja ei saanud endiselt aru mis just juhtus. Siis läksime jälle kuskile edasi ja Nele suunati tagasi arrival areasse. Läbi töötajate sisse-väljapääsu!! Mind sinna ei lubatud, vaatasin Nelele läbi kaasseina kurvalt järele ja jäin teda ootama. Nelel endal oli nalja palju, pidi seisma käed-jalad laiali ning mingi pulgaga, mis tõenäoliselt oli metallidetektor, siluti ta üle. Kuigi inglise keel on siin üks ametlikest keeltest ja inimesed räägivad seda, on neil väga tugev aksent, nii et ka peale seda, kui nad pikalt ja laia naeratusega sulle midagi selgeks püüavad teha, jääb vahel endal üle ainult naeratada ja noogutada, kuigi aru ikka mitte midagi ei saanud.. Nii siis juhtus Nelega ka teiselpool klaasi, kust ta peale kontrolli jälle edasi suunati. Ja nii ta kadunuks jäigi siin hiiglaslikus lennujaamas.. Olgu, tegelikult nii hull ei olnud, aga kõikide paberite ja avalduste korda ajamine seal teiselpool klaasi võttis Nelel ligi pool tundi, vaesekene pidi üksinda nende lennujaama ja -firma töötajatega seal jagelema ning minul polnud muud teha kui oma suure kohrvi ja kotihunnikuga ainukese valge inimesena võõrast keelt kõnelevatest asiaatidest ümbritsetuna seista ja oodata. Jalad väsisid täitsa ära lõpuks seismisest.. Õnneks kohvrilugu lahenes ja peale pikka lahusolekut kohtusime taas :)

Öö möödus palavalt. Nagu mainisime, siis konditsioneer ei tahtnud eriti koostööd teha, toas oli kas liiga külm või liiga palav ja me teameeee, et temperatuure ja asju saab reguleerida, aga no ei õnnestunud seda õigest asja saavutada. Täna ärkasime vara, käisime hotellis hommikusöögil (vana hea hommikune risoto) ja plaanisime ülesse otsida Singapore Flyer'i (vaateratas, nagu Londonis on London Eye), et sellega väike tiir teha ja tuua teieni kauneimad vaated Singapuri kohalt, aga kui peale lõbusat jalutuskäiku läbi unise linna lõpuks kohale jõudsime selgus, et pileti peale $33 me kulutada ei raatsinud sel lihtsal põhjusel, et me lihtsalt ei olnud selle arvestusega raha kaasa vahetanud. Singapore Flyer'i juures tegime sellegipoolest väikese peatuse ja lasime telefonidel-fotokatel vaateid jäädvustada. Ühtlasi puhkasime ka, sest 10kg käsipagasiga ei ole väga lihtne mööda linna rännata. Käisime ka Suntec Citys, mis on üks Singapuri suurimaid ostukeskuseid ja seal lõbustasime end sellise toreda asjaga nagu the Fountain of Wealth, mis kujutas endast hiiglaslikku purskaevu, kus sai sees jalutada ja vett puudutades soovida. Oma soove me teile kahjuks ei avalda. Ühel hetkel pidime oma jalutuskäigu katkestama, sest kuigi meid tervitanud soe paduvihm jäi eile õhtul järgi, leidis ta meid taas ja kuigi ilm on vägavägaväga soe ja lämbe, ei tahaks oma käsipagasis olevaid arvuteid kohe ujuma saata. Kuna aega ringi vaadata veel oli, aga õues seda teha ei saanud, läksime Singapuri Artscience muuseumisse ja nii uskumatu kui see ka pole, saime sisse täiesti ilma piletiraha maksmata, sest just täna juhtus olema päev, kui muuseum on kõigile avatud. Saime uudistada Hiina autorite foto- ja kunstinäitust ja olime ise ka omaette näitus. Kui eile tundus, et meie hele nahavärv ja heledad silmad eriti tähelepanu ei tõmba ja inimesed meie vastu huvi ei tunne (kuigi tänavapildis on peale meie vägaväga üksikud heledad inimesed), siis täna oli maailm teinud 180 kraadise pöörde ning kohati oli tunne nagu oleksime loomaaias. Meie loomadena teistele vaatamiseks. Inimesed pildistavad, jõllitavad ja tahavad juttu rääkida, õpetasime ühele seltskonnale eesti keelt ka!

Üleüldine mulje Singapurist on väga positiivne, linn on puhas ja kuigi tegu on Aasiaga, on silmnähtav, et tegu on siiski ka ühe maailma rikkaima ja edukaima riigiga. Inimesed on toredad, ei ole pealetükkivad, aga samas abivalmid ja sõbralikud. Kõikjal saadavad naeratused ja head sõnad. Eile saime poes oma ostu soodsamalt, kui oleks pidanud, sest müüaonu naeratas ja ütles, et kui sente piisavalt pole, siis sobib vähem ka, ei pea hakkama suuremat raha tema pärast lahti tegema. Taksojuht andis tagasi rohkem raha kui oleks pidanud ja seda saatis lai naeratus, lisaks näitas ja tutvustas linna.. Lennujaamas sebovad töötajad pidevalt ümber- kas meil on kõik ikka korras ja kas nad saavad aidata. Kõige toredam on loomulikult see, et korra elus saame end ka pikkadena tunda, sest keskmine pikkus on siin umbes.. Egle.

Aru hakkame saama ka sellest, et meie kaks koos ei tähenda head, lollusi muudkui genereerib ja lisaks endale naerutame ka võõraid. Aga see on ainult hea!

Nüüd jookseme lennukile ja järgmine peatus juba Perthis, Austraalias!

Negle

Postkaart muuseumist

ArtScience museum

Singapur

Singapur

Nele õhtusöök

5min hotellis ja..

Egle õhtusööl

Harjume elukatega

Ütleme nii nagu asjad on

Tere maailm, tere sõbrad ja tuttavad ja pered!

Teie tungival nõudmisel- siin ta on!

Selles verivärskes blogis hakkab end lahti kerima lugu sellest, kuidas Egle ja Nele (tuntud ka kui Negle) pakkisid oma elud kohvritesse, lehvitasid lennujaamas peredele-sõpradele ning pühkisid kodumaa tolmu jalgadelt, et maakera kuklapoolele sõita ja pea ees tundmatusse hüpata. Mitte keegi ei tea veel päris täpselt kuidas see lugu areneb ja kas, kuidas ning millal lõpeb, aga selles asja võlu ongi! Sest elu on seiklus ja nemad pole mingid lihtsad neiud.

Ühesõnaga siin me nüüd oleme- magamata, nüüdseks õnneks juba söönud, aga endiselt veidikene segaduses ja samal ajal õnnelikud. Aa, et kus siin? Hetkel Singapuris (jah on küll täiega vägev!), oma pisikeses hotellitoas. Võitleme konditsioneeriga, sest see ei taha meiega koodtööd teha, aga tuba on hirmus palav. Üleüldse on hirmus palav, kisub sinna 30 kraadi kanti. Aga me oleme alles teel, sest lõplik sihtpunkt on *trummipõrin* AUSTRAALIA! Loomulikult Austraalia! Kuhu mujale noored hullud eestlased ikka nii massiviisiliselt kipuvad. Läksime siis ka massiga kaasa.. ja vaatame mis sellel kaugel kängurumaal meile pakkuda on.

Möödunud päevad (päev?) on möödunud hullumeelse kiirusega, ajavahe annab juba praegu veidi tunda, aga võibolla on süüdi lihtsalt eelnevalt magamata ööd ja viimane öö lennukis ei olnud just võimalus puhkamiseks. Seljataga on kaks lendu, palju äikesepilvi, erinevate keelte kompott ja paljupalju meile kahele omaseid lollusi. Tutvusime täna hotelli-lähedase ümbrusega ning nautisime kohalikke söögielamusi. Edasi lendame homme (22. oktoober) ja suundume esialgu Perthi, kus üks sõber, nimega Alvar, meid juba ootab.

Ja jõudsimegi omadega sinna maale, kus ütleme nii, nagu asjad on (ühtlasi ka KKK).

*Me ei hakka andma mingeid lubadusi selle kohta kas ja kui tihti me seda blogi uuendame, sest tõenäoliselt me nagunii ei täidaks neid lubadusi ja valetada ei ole ilus.

*Seda võime lubada, et vähemalt ÜRITAME arendada muud stiili kui "eile käisime tööd otsimas, ilm on ilus, toit maitseb hea ja kell on palju, nii et me nüüd magama. PS sorri, et nii ammu kirjutanud pole". Ühesõnaga üritame hoida oma kirjutised sisukad ja huvitavad, et teil oleks põnev oodata ja lugeda ning meile endale jääks ka mälestuseks midagi muud kui kuiv kirjeldus milletaolisi on terve Internet täis.

*Graafikut selle kohta kumb meist kirjutab, kui tihti kumbki kirjutab ja kas üldse, ei ole. Ei tule ka. Teeme nii kuidas jõuame ja tahame :)

*Loomulikult oleme me veidi mõelnud sellele kas ja mida edasi teha, aga kohe kõike ära ka ei saa rääkida. Seega ütleme, et sihtpunkt on Perth ja seal vaatame, mis elu toob.

*Me ei tea veel täpselt millal me tagasi tuleme (tõenäoliselt suvi 2015 alguses) ning jah, on plaanis teha kõik, et tingimused teise aasta viisa saamiseks oleksid täidetud ja soovi korral saaksime tagasi tulla.

*Jah, me teame, et on olnud neid noori, kes on tulnud siia suure hurraaga ning vaid mõned kuud hiljem nuttes vanematele helistanud, et need sugulastelt rahad kokku ajaks ja lapse koju tagasi aitaks. Me oleme arvestanud, et kerge ei saa see seiklus olema, aga alla me ei anna ja kallid vanemad- sugulaste raha ei ole vaja, ausalt.

*Jah, teame ka seda, et ega see töö tegemine siin (seal, Singapuris ei plaani tööle minna) naljaasi pole, on tööandjaid, kes pole alati kõige paremate kavatsustega ning töö ise pole alati kõige meeldivam. Me ausõna ei tulnud siia eeldusega, et pikutame palmi all ja taevast sajab rahatähti.



Kell on uhkelt saanud pool 1 ja homme, enne viimasele lennukile minemist vajab Singapur avastamist, seega loodetavasti esimest ja viimast korda: kell on palju ja me läheme magama!

Üritame teid asjadega kursis hoida ja hoidke teie meid ka koduse eluga kursis.


Have a good one
teie Negle