Kuniks veel aega ja viitsimist on..

.. võime jagada muljeid ja mõtteid.

Alustame looga sellest, kuidas Nele kohver Helsinki-Singapore lennul kahjustada sai. Läksime eile Singapuri jõudnuna oma pagasile järele ja Nele rõõmustas: "Noniiii, raha tuleb, kohvris suur mõra sees, hea et kindlustuse tegime pagasile!" Sinna see asi tol hetkel jäi. Kui hotelli jõudsime ja Nele meie kindlustusagendile pagasi kahjustuste kohta kirja saatis, et uurida kuidas edasi peaks toimima, selgus, et vastava tõendi oleks pidanud võtma juba lennujaamas (iseenesest tore, et meile kõik varem kenasti lahti seletati, eksole..) ja kahjunõude esitamiseks on veel sada muud dokumenti ja tõendit vaja. Lisaks ei olnud üldse kindel, et nõue rahuldatakse, sest kindlustusfirma pidi avalduse alles arutlusele võtma vms. Ühesõnaga tulime meie siis täna rõõmsalt lennujaama ning hakkasime mööda infolaudu ja inimesi jooksma, sest meil polnud õrnematki aimu kust täpselt ja mida küsima peab. Saadeti ühelt korruselt teisele, siis kolmandale, siis jälle kuskile mujale, öeldi, et eiei meie sellega ei tegele, minge küsige sealt teisest infolauast. Mainiks, et ilma liialdamata on Singapuri Changi lennujaam oma kolme (vist?) terminali ja kogu territoorimiga ühe keskmise Eesti väikelinna suurune. Esimene terminal, kus meie hetkel resideerume, on võrreldav umbes 4-5 UUE Ülemistekeskusega. Lõpuks kandsid otsingud vilja ja ühe järjekordse infoleti juures võeti Nelelt pass ära ja paluti oodata. Me siis ootasime, kuigi ise päris täpselt aru ei saanud kui kaua, mida või keda me ootame.  Juhuslikult sattusid sama laua juurde ka seltskond eestlasi, kellega juttu puhusime ja muljetasime, nemad just tulnud ja meie lahkumas. Meie esimesed eestlased sellel reisil! Kui lõpuks juba päris kaua oodanud olime tuli Nele kohvrit inspekteerima keegi vormis onu, omal ka kohver kaasas. Võttis kohvri küljest mingeid proove (ilma naljata!), tema enda kohvris olnud masin analüüsis neid, täitis pabereid ja meie vaatasime lolli näoga kõrval ja ei saanud endiselt aru mis just juhtus. Siis läksime jälle kuskile edasi ja Nele suunati tagasi arrival areasse. Läbi töötajate sisse-väljapääsu!! Mind sinna ei lubatud, vaatasin Nelele läbi kaasseina kurvalt järele ja jäin teda ootama. Nelel endal oli nalja palju, pidi seisma käed-jalad laiali ning mingi pulgaga, mis tõenäoliselt oli metallidetektor, siluti ta üle. Kuigi inglise keel on siin üks ametlikest keeltest ja inimesed räägivad seda, on neil väga tugev aksent, nii et ka peale seda, kui nad pikalt ja laia naeratusega sulle midagi selgeks püüavad teha, jääb vahel endal üle ainult naeratada ja noogutada, kuigi aru ikka mitte midagi ei saanud.. Nii siis juhtus Nelega ka teiselpool klaasi, kust ta peale kontrolli jälle edasi suunati. Ja nii ta kadunuks jäigi siin hiiglaslikus lennujaamas.. Olgu, tegelikult nii hull ei olnud, aga kõikide paberite ja avalduste korda ajamine seal teiselpool klaasi võttis Nelel ligi pool tundi, vaesekene pidi üksinda nende lennujaama ja -firma töötajatega seal jagelema ning minul polnud muud teha kui oma suure kohrvi ja kotihunnikuga ainukese valge inimesena võõrast keelt kõnelevatest asiaatidest ümbritsetuna seista ja oodata. Jalad väsisid täitsa ära lõpuks seismisest.. Õnneks kohvrilugu lahenes ja peale pikka lahusolekut kohtusime taas :)

Öö möödus palavalt. Nagu mainisime, siis konditsioneer ei tahtnud eriti koostööd teha, toas oli kas liiga külm või liiga palav ja me teameeee, et temperatuure ja asju saab reguleerida, aga no ei õnnestunud seda õigest asja saavutada. Täna ärkasime vara, käisime hotellis hommikusöögil (vana hea hommikune risoto) ja plaanisime ülesse otsida Singapore Flyer'i (vaateratas, nagu Londonis on London Eye), et sellega väike tiir teha ja tuua teieni kauneimad vaated Singapuri kohalt, aga kui peale lõbusat jalutuskäiku läbi unise linna lõpuks kohale jõudsime selgus, et pileti peale $33 me kulutada ei raatsinud sel lihtsal põhjusel, et me lihtsalt ei olnud selle arvestusega raha kaasa vahetanud. Singapore Flyer'i juures tegime sellegipoolest väikese peatuse ja lasime telefonidel-fotokatel vaateid jäädvustada. Ühtlasi puhkasime ka, sest 10kg käsipagasiga ei ole väga lihtne mööda linna rännata. Käisime ka Suntec Citys, mis on üks Singapuri suurimaid ostukeskuseid ja seal lõbustasime end sellise toreda asjaga nagu the Fountain of Wealth, mis kujutas endast hiiglaslikku purskaevu, kus sai sees jalutada ja vett puudutades soovida. Oma soove me teile kahjuks ei avalda. Ühel hetkel pidime oma jalutuskäigu katkestama, sest kuigi meid tervitanud soe paduvihm jäi eile õhtul järgi, leidis ta meid taas ja kuigi ilm on vägavägaväga soe ja lämbe, ei tahaks oma käsipagasis olevaid arvuteid kohe ujuma saata. Kuna aega ringi vaadata veel oli, aga õues seda teha ei saanud, läksime Singapuri Artscience muuseumisse ja nii uskumatu kui see ka pole, saime sisse täiesti ilma piletiraha maksmata, sest just täna juhtus olema päev, kui muuseum on kõigile avatud. Saime uudistada Hiina autorite foto- ja kunstinäitust ja olime ise ka omaette näitus. Kui eile tundus, et meie hele nahavärv ja heledad silmad eriti tähelepanu ei tõmba ja inimesed meie vastu huvi ei tunne (kuigi tänavapildis on peale meie vägaväga üksikud heledad inimesed), siis täna oli maailm teinud 180 kraadise pöörde ning kohati oli tunne nagu oleksime loomaaias. Meie loomadena teistele vaatamiseks. Inimesed pildistavad, jõllitavad ja tahavad juttu rääkida, õpetasime ühele seltskonnale eesti keelt ka!

Üleüldine mulje Singapurist on väga positiivne, linn on puhas ja kuigi tegu on Aasiaga, on silmnähtav, et tegu on siiski ka ühe maailma rikkaima ja edukaima riigiga. Inimesed on toredad, ei ole pealetükkivad, aga samas abivalmid ja sõbralikud. Kõikjal saadavad naeratused ja head sõnad. Eile saime poes oma ostu soodsamalt, kui oleks pidanud, sest müüaonu naeratas ja ütles, et kui sente piisavalt pole, siis sobib vähem ka, ei pea hakkama suuremat raha tema pärast lahti tegema. Taksojuht andis tagasi rohkem raha kui oleks pidanud ja seda saatis lai naeratus, lisaks näitas ja tutvustas linna.. Lennujaamas sebovad töötajad pidevalt ümber- kas meil on kõik ikka korras ja kas nad saavad aidata. Kõige toredam on loomulikult see, et korra elus saame end ka pikkadena tunda, sest keskmine pikkus on siin umbes.. Egle.

Aru hakkame saama ka sellest, et meie kaks koos ei tähenda head, lollusi muudkui genereerib ja lisaks endale naerutame ka võõraid. Aga see on ainult hea!

Nüüd jookseme lennukile ja järgmine peatus juba Perthis, Austraalias!

Negle

Postkaart muuseumist

ArtScience museum

Singapur

Singapur

Nele õhtusöök

5min hotellis ja..

Egle õhtusööl

Harjume elukatega