Roadtrip part IV Karratha & Broome bound

Viimane hommik Exmouthis oli natukene kurvavõitu. Olime sinna pidama jäänud kauemaks kui mujale, kogu see poolsaar oli üks paradiis ning edasi liikumine tähendas järjekordset pikka autosõitu keset kõrbe. Sellegipoolest olime lõpp-peatusest Broome’ist veel üsna kaugel, nii et tuli edasi minna. Võtsime sel hommikul rahulikult, magasime veidi kauem kui tavaliselt, pakkisime asjad ning käisime tiiru poes, et oma toiduvarusid täiendada ja linnas ringi vaadata. Edasi liikusime Karratha suunas, käisime läbi teepeale jäänud külastamist väärivad kohad nt Exmouthi enda linnarand, jetty, mälestusmärgid jne ja siis PIKKKKK ja tüütu sõit. Ainukesed peatused teeäärsetes 24/7 puhkekohtades vetsu külastamiseks või teeäärsetes roadhouse’ides tankimiseks ja söömiseks.
Karrathasse jõudsime peale lõunat, mis tähedas, et meil oli enne pimedat aega natukene ringi uudistada. Karratha ise on lääneaustraalia põhjaosas asuv kaevanduslinn, pole paradiisirandu ega vaatamisväärsusi (vähemalt meie ei suutnud ühtegi leida), lihtsalt suured tehased ja superbusyd kohalikud. Sõitsime linnale tiiru peale ning kuna Karrathas otseselt midagi teha ei olnud, aga edasi sõita enam ei saanud, otsustasime lähedalasuvasse väikesesse linna sõita ja seal ringi uudistada. Internetist leitud info oli tunduvalt huvitavam kui linn ise, mis osutus korralikuks peldikuks ja ainuke ilus koht oli rand, kus me kuigi pikalt ei peatunud. Sõitsime tagasi Karratha poole, kuid linna sisse sõitmise asemel läksime vaatama Hearsons Cove’i, mis oli väike mägedevaheline lahesopp imeilusa vaatega. Uudistasime mägede vahel ringi, väidetavalt pidi seal näha olema vana aborgieenikunsti, aga mida me ei leidnud, oli kunst.. Seeeest nägime kümneid ja kümneid väikeseid kängurusid.

Naljakas, et mida põhjapoole me jõudsime, seda väiksemad kängurud olid. Samas seda suuremaks muutusid keset teed pikutavad lehmad ja kitselised. Teine asi, mis meid üllatas oli see, et mida põhjapoole me sõitsime, seda rohkem oli tee ääres mahajäätud autosid. Päris tõsiselt! Lihtsalt autod seisid kahelpool teed, mõned olid poolenisti bushi sõidetud, mõned seisid teepeenral nagu oleks omanik lihtsalt väikse peatuse teinud ja mitte kunagi tagasi tulnud. Mõned autot olid vared, uksed eest ära kistud, aknad sisse löödud, teised nägid välja nii korralikud, et istu sisse ja sõida minema. Ühesõnaga, Hearsons Cove üle vaadatud otsustasime ülesse otsida Karratha tele/raadiotorni sarnase asja, mis asus KÕRGE mäe otsas, ning sealt päikeseloojangut nautida ja veidi plaani pidada. Nimelt ei olnud meil Karrathas ööbimiskohta. Kusjuures esialgse plaani järgi pidime me sinna jääma lausa kaheks ööks, sest sinna sõit oli niivõrd pikk, et edasi enam ei jõudnud, ja kui me oleks kohapeal ka midagi teha tahtnud, et oleksjärgmisesse kohta jõudnud. Siis aga otsustasime, et ühest ööst täitsa piisab. Ainukene asi oli see, et see öö tuli kuskil mööda saata.. Olime Exmouthist sõitma hakates Eestlased Austraalias Facebooki gruppi kirjutanud, et kui keegi kaasmaalane Karrathas on, siis ehk oskab öömajaga aidata või vähemalt meid õhtul lõbustada. Päikeseloojangu ajaks oli meiega ühendust võtnud vaid üks noormees, kes ütles, et öömajaga küll aidata ei saa, aga võib sõbrad kokku ajada ja meiega kuskil pubis kokku saada ja paar õlut teha. Mõeldud tehtud, vahetasime autos riided, muutsime enda väljanägemise natukenegi inimese sarnaseks ning sõitsime neid noormehi otsima. Kusjuures selleks hetkeks oli meie mäe otsa tekkinud jooksja, kes muudkui ülesse ja alla sörkis ja meid veidralt vaataks. Aga noh, ma vaataks ka, kui kaks tüdrukut kottpimedas raadiomäe otsas istuvad.

Koos poistega suundusime kohalikku baari sööma ja jooma. Endiselt ei olnud meil ööbimiskohta. Aga me ei muretsenud, mõtlesime, et elu on seiklus ja ju kuidagi ikka saab hakkama. Muljetasime oma tegemistest ja kuulsime järjekordset „tüüpilist backerite lugu“, kus ühte maja jagavad 150 inimest, kes hommikust õhtuni tööd rügavad ja ei jõua kojuminekut ära oodata. Mõned olid ringi ka reisinud, aga teised olid KOGU oma Austraalia aja Karrathas olnud?! Mõned neist poistest töötasid ehitusel, teised kaevanduses. Paar tükki olid juba sponsorviisa peal. Ühesõnaga rääkisime juttu, tegime nalja ning kambapeale mõtlesime välja, et see samune Hearsons Cove on päris hea koht telkimiseks, sest kuigi telkimine ei ole seal lubatud, ei satu politsei sinna peaaegu mitte kunagi ja poistel oli alles hiljutine seal peetud sõbra sünnipäev näiteks tuua. Ahjaa MUIDE. Tuli välja, et Karrathas on võrdlemisi suur eestlaste kogukond, oli ehk 40 pealine? Ja kogu sellest inimmassist vastas meile ÜKS inimene. Kui küüslaaugu sai söödud ja õlled joodud, oli poistel aeg koju magama minna, hommikul ootas töö. Meie aga võtsime suuna uuesti Hearsons Cove’i poole ning telki püsti pannes ei tahtnud naer peatuda, korrutasime muudkui, et me oleme normaalsed inimesed ja see on igati normaalne, et me seal rannas telgime. Asja juures oli kõige positiivsem asi see, et me saime hommikul päikesetõusu vaadata. Öö möödus rahutult, tuul lammutas telki ja pideval tundus, et keegi kõnnib õues ning siis helisesid kella kuue aeg äratuskellad ja Negle ronis pesu väel telgist välja päikest tervitama. Päike tõusis otse ookeanist, ümbrus oli imeilus roosakas oranž ja meie karglesime pesuväel ringi nagu lollakad. Lõpuks ajasime omale riided selga, sõime hommikust, pakkisime telgi taaskord kokku ja sõitsime tagasi Karrathasse. Süda oli rahul ja pocket-listis oli linnuke kirjas, olime rannas maganud ja päikesetõusu vaadanud! Linnas üritasime leida randa, kus väidetavalt pidid olema avalikud dušširuumid. Jah, rändurite elu. Ranna leidsime, dušše mitte, seega võtsime suuna Broome’i poole.

Taaskord, esialgne plaan oli ette näinud peatumist Port Hedlandis ning ööbimist sealt veidi edasi Pardoo Stationis. Kuna poisid olid eelmisel õhtul selle plaani maha teinud ja öelnud, et Port Hedland on NIIIII palju hullem kui Karratha, siis otsustasime ette võtta selle tripi kõige pikema sõidu ja otse Broome’i minna. Vot seeeee oli pikk ja väsitav sõit. Ja natukene hirmutav ka, sest vahemaad olid nii pikad, et sisemuses näris mõte, mis saab siis, kui ühe täis bensiinibaagiga järgmisesse roadhouse’i ei jõua?! Aga jõudsime, olgu tänatud 21. Sajand! Roadhouse kerkis iga paarisaja kilomeetri järel ning kerkisid ka bensiinihinnad. Lisaks langes inimeste viisakus, vähemal tundus nii, kui ühes järjekordses natukene suuremas Road House’is peatusime ja leti taga tervitas meid mitte just kõige sõbralikum ja rõõmsameelsem tõenäoliselt Inglismaalt pärit neiu. Umbes poolel teel tabas mind ebaameeldib üllatus. Võib pigem arusaamine. Unustasin JÄRJEKORDSED jalanõud randa.. Lõpuks hakkasid kilomeetrid teeviitadel vähenema ja järjest meeldivamaks muutuma, sest Broome oli lähedal. Ja siis olime me kohal! Meie Broome! Niipalju häid jutte, nii suured ootused, soe päike, järgmised paradiisirannad ja puhkus! Otsisime ülesse uue kodu Cable Beach Backpackers’i, mida seedingu aegne semu Tom soooojalt soovitas, pakkisime end oma dormroome’i lahti ja läksime oma järjekordset maailmakuulsat paradiisiranda uudistama ning poodi toiduvarusid täiendama. LÕPUKS OLIME ME KOHAL!

To be continued..

Exmouth Jetty

Mingi roadhouse kuskil teepeal

Dampier ja kutsu

Hearson Cove

Hearson Cove

Hearson Cove

Hearson Cove

Hearson Cove

Hearson Cove

Hearson Cove

Suht kindlalt aborigeenikunst

Känguru keskel mäe otsas

Hearson Cove

Karratha

Karratha

Karratha

Karratha

Karratha päikeseloojang

Karratha päikeseloojang

Karratha

Telk püsti Hearson Cove's

Ise oma telkimise üle nii õnnelikud

Hommikune vaade Hearson Cove's

Hommikune vaade Hearson Cove's

Varbad ka pildile

Päike tõusiiiis

Ja tõusis!

Tüüpilised hommikud

Nii ilus oligi

Käisime tankimas

Esimene õhtu Broome'is Cable Beach

Roadtrip part III Carnarvon-Exmouth

Carnarvonis ärgates olime ärevil. Mitte, et möödunud päevad poleks olnud lahedad ja me ei oleks avastanud ja näinud, aga alates sellest hommikust ametlikult SOOJAS ja vihmavabas tsoons- korallrannik, paradiisirannad ning poolel teel Broome’i. Pakkisime end jälle autosse ning otsisime ülesse roadhouse’i kus Anneli juba varahommkust saadik tööl oli olnud, et natukene tasuta Interneti kasutada ja tulevase töö asjad korda ajada. Esialgu oli küll plaanis hommikul Carnarvoni ennast avastada, aga sellest plaanst loobusime ja läksime hoopis Carnarvoni lähedal asuvaid blowholes’e vaatama. Tegu oli taaskord suure kaljuga kust avanes imeline vaade ookeanile, kuid blowholesid ise olid midagi sellist, mida me varen polnud näinud. Kuna me väga lähedale ei pääsenud, ei saanud me süsteemist päris täpselt aru, aga tundus, et kuskil kalju all oli väike koobas kuhu lained sisse peksid ja koopa laes oli auk, nii et kui piisavalt suur laine piisavalt suure hooga tuli siis purskas sellest  august vett, nagu looduslik purskaev! Seal samas oli suur tahvel hoiatusega, et paljud hulljulged kalamehed on seal kaotanud oma elu, kuna alahindasid lainete võimsust. Noh.. meil polnud kalastamine plaanis aga hullud olime ikka ja ronisime täitsa kalju äärele, et lahedaid pilte teha.

Kusjuures juba Shark Bayst alates olid kõikjal hoiatused loomade eest. Kui muidu oleme harjunud, et kõik sõiduteed on aedadega piiratud ja aedade TAGA jalutavad lambad, siis mida ülespoole sõitsime seda vähem aedu teede ääres oli ja täiesti normaalne oli see, kui lambad, lehmad ja kitsed seisid lihtsalt keset teed ja vaatasid meid sama lolli näoga nagu meie neid. Lisaks hakkasid kahelpool teed kerkima suured imelikud koonused ja püramiidid mis meis algul päris ära ehmatasid. Hiljem tuli välja, et tegu oli termiidipesadega ja neid oli kohe.. no oli!

Edasi viis meie reisiplaan meid Coral Baysse. Kui esialgne plaan oli läbi käia kõik rannad sealkandis otsustasime õpuks esimesse paradiisiranda pidama jääda ja lihtsalt päeva rannas veeta. Taaskord imestasime ja ahhetasime ja naeratus ei tahtnud näost kaduda, sest see kõik oli nii uskumatult ilus. LISAKS oli Shark Bay meie esimene snorgeldamise sihtpunkt ja et asi veel lõbusam oleks ja teid veel kadedamaks teha tuli korallide ja värviliste kalade nägemiseks lihtsalt vette jalutada ja pea veealla pista. Snorgeldamine käis sõna otseses mõttes nii, et istusime kaldal, ajasime lestad jalga ja maskid pähe, ujusime meeter-poolteist kaldast eemale ja olemas. Muidugi lestade jalga saamise ja maskide pähe tõmbamisega sai meil korralikult nalja, sest SELLINE snorgeldamine oli mõlemal esmakordne. Vaatasime kuidas teised inimesed vees solberdasid ja üritasime samamoodi teha, aga küll lasi mask vett läbi ja siis hingasime me valesti ja sada muud jama. LÕPUKS saime omadega hakkama ja LÕPUKS saime koralle imetlema minna. Kas te teadsite, et palja silmaga vaadates on peaaegu kõik korallid pruunikad hallid mõne lilla ja roheka varjundiga, kuigi professionaalse fotograafi tehtud pildid samadest korallidest on imeilusad värvilised. Vähemaalt sealkandis.. See pidi olema seetõttu, et korallid ja vesi koos peegeldavad päikest mingil sellisel viisil, et inimeste silmad neid värve väga ei erista. Solberdasime vees päris kaua, filmisime ja pildistasime GoProga ning ühel hetkel avastasime enda ehmatuseks, et vesi on nii madalaks jäänud, et kõhud ja jalad käisid peaaegu vastu koralle. Mis tähendas päevitamise aega ning bikiinipilte. Aaa ja muideks, ühel hetkel tuli meie juurde mingi poiss kaameraga, kes väidetavalt oli mingi ajakirjanik või blogija või keegi, dokumenteeris inimesi sellel teekonnal kus meiegi olime ning tegi meist paar pilti. Siiamaani ei tea kas või kus need pildid omadega lõpetasid..
Kuna ees ootas järjekordne pikk sõit, pidime taaskord teele asuma. Järgmine peatus Exmouth.

Enne Exmouthi jõudmist teadsime sellest vaid niipalju, et ühe tuttava vend abiellus seal, tegu pidi olema väikese kuurortlinnaga, paradiisirannad, imeline loodus ja kuum päike.  Loomulikult tekkis kohale jõudes probleem ööbimiskoha leidmisega, sest google maps saatis meid linnast välja, KUIGI kodulehe andmetel pidi meie hostel olema üsna kesklinnas.. Hostel ise oli osa mingist suuremast ja uhkemast hotellist. Jagasime tuba nelja inimesega ning toas oli insuite wc-dušširuum. Võisime kasutada hotelli baari ja restorani, samas võisime kokata ühises köögis.. Kusjuures maksime kõige selle eest üsna mõistlikku hinda. Kuna jõudsime Exmouthi alles hilja, tegime varase voodissemineku ning hommikul varase äratuse. Plaanis oli minna Exmouthi poolsaarel asuvasse Cape Range National Parki, näha maailmakuulsat randa Turquoise Bayd ning minna meie esimesele matkale. Taaskord olime õnnega koos, sest kogu national parkile tegi ringi peale heas korras asfalttee nii et peatusime kus iganes soovisime ja kogu avastamine oli tehtud naerruväärselt  mugavaks. Otsisime alustuseks ülesse visitor centre’i ja uurisime tõusude-mõõnade, heade snorgeldamiskohtade ja 2WD teede kohta. Edasi sõitsime Exmouthist põhja ning meie retk pidi kulgema mööda poolsaart vastupäeva. Magasime maha teeotsa suure laevavraki juurde ning otsustasime vahele jätta surfarite lemmikranna, sest surfirandasid olime Margaret Riveris näinud küll ja veel. Esimese pikema peatuse tegime suure Ningaloo tuletorni juures. Sõitsime mäe otsa, imetlesime vaadet ja tutvusime Teise Maailmasõja aegsete „eksponaatidega.“ Näiteks olid seal vanad, peaaegu kivistunud liivakotid millest oli kunagi laotud kaitsemüür? Seejärel külastasime randa, kus kilpkonnad käivad munemas ja kui sinna õigel ajal sattuda, võib näha kilpkonnapoegade koorumist ja vette roomamist. Meie seda kahjuks ei näinud, hooaeg pidi olema vist jaanuaris või millalgi. Siis ootas ees järjekordne Rangerite punkt, kus tuli maksta $12 parki sisenemise tasu, aga kuna meil oli sularaha null, lubasime oma tasu maksta ees ootavas Visitor Centre’is. Enne seda peatusime paadisillal, vaatasime kuidas inimesed oma paadikesi vette lasid ning taaaaskord imetlesime vaadet, tegu polnud isegi liivarannaga, aga see helesinine vesi, pilvitu taevas, kuum päike, valged jahid silmapiiril.. kirjeldamatu tunne. Siis jõudsime omadega The Milyering Visitor Centre’isse ja tegime seal vähe pikema peatuse, sest õues olid temperatuurid tõusnud taluvusepiirini. Tutvusime pargiga, lugesime delfiinide, haide, raide, kilpkonnade ja kõikvõimalike muude elukate kohta, šoppasime ja sõime jäätist. Mina sain mälestuseks kängurukujulise kaelakeeripatsi ning nele kilpkonnakujulised kõrvarõngad. Maksime ära oma külastustasu ning suundusime edasi. Jätsime teepeal vahele mitmed väiksemad rannad, sest mõtlesime, et kuna tegu on ühe ja sama poolsaare ning rannajoonega, ei ole nad üksteisest kuigi palju erinevad ja lihtsalt vaatamise pärast ei olnud mõtet neid KÕIKI läbi käia.

Kuna snorgeldada oli kõige parem tõusu ajal ning see oli peaaegu käes, jätsime külastamata ka nudistide ranna ja suundusime otse Lakeside Beachi, mis pidi olema rahulik rand, ideaalne algajatele ja perekondadele. Vaade paitas muidugi taaskord silmi, aga juba sinna jõudes saime aru, et see on meie jaoks LIIGA rahulik ja tore. Pildistasime shedi varjus kükitanud kängurusid, jalutasime väikese tiiru rannas ja suundusime edasi maailmakuulsasse Turquoise Bay’sse, kuhu jäime kauemaks pidama. Alustasime taaskord ahhetamise ja ohhetamisega, ei suutnud ära imestada kui ilus see Austraalia ikka olla võib ja kui lihtne on läänekaldal lihtsalt paradiisi jalutada. Viskasime riided seljast ja otsisime endale pikali viskamiseks platsi. Tegime taaaaskord sadu bikiinipilte ja kui päike talumatuks muutus, suundusime vette kirevat ookeanipõhja avastama. Turquoise Bays on snorgeldamine natukene keeruline, alustada tuleb võimalikult vasakult ja ujuda mööda rannajoont paremale kuni kaljuse nurgani, mida kutsutakse ohutsooniks, sest seal kohtuvad kahelpool kaljunukki olevad tugevad voolused ning kisuvad nurgas kohtudes kõik ujujad avaookeani. Shark Bays Dehami karavanipargist saime kaasa soovituse minna snorgeldama just nimelt vasakule poole kaljut, parem pool pidi olema külma vee ja peaaegu olematute korallidega, küll aga ohutum..  Turquoise Bay on oma nime ja tuntust väärt, rand ise küll jäi minu arvates Coral Bayle alla, aga see türkiissinine täiesti läbipaistev vesi ja korallid.. ahhhh. Ujusime esimese ringi ära, tulime veest välja tükk maad enne danger zone’i. Väike puhkus rannaliival ja siis järgmisele ringile, sel korral sügavamale ja kauemaks. Ujusime ja nautisime, jälitasime suurt kalaparve kuni ühel hetkel avastasme, et ühel kohal püsimine või tagasi liikumine on muutunud päris raskeks. Pistsime pead veest välja ja avastasime, et oleme danger zone’ile pääääääääris lähedal. Siis algas elueest ujumine, mis väsitas rohkem kui oskasime oodata. Ujusime ühes suunas, aga vool kiskus teises suunas. Üritasime kaldale saada, aga vesi kiskus muudkui kaugemale. Lõpuks hakkas tekkima kerge paanika ja enam ei mõelnud sellele, kas lestad puudutavad koralle, lihtsalt ujusime kogu jõust ja peale pikka pingutust olime lõpuks kaldal, südamed peksid kiiresti ja keha täitis adrenaliin. Aga ellu jäime ja järjekordne lahe, natukene närvekõditav kogemus! Kuivasime natukene päikese käes ja asusime taas teele. Plaan oli minna järgmisesse randa Oyster Stack’i, kus pidime ka snorkeldama, aga kuna kell oli palju ja eelmisest veesolekust süda alles puperdas, otsustasime sealt lihtsalt läbi käia ja ranna üle vaadata. Sel korral ei olnud tegu päris lumivalge liivaga paradiisirannaga, vaid kivise ja kaljuse laguuniga, kus päriselt ka kasvasid austrid. Nende vahel sai snorgeldada, aga kuna veetsime kogu tõusu Turquoise Bays, oli vesi juba liiga madal..

Ja siiiiiiiiis suundusme meie viimasesse peatuspunkti selles National Parki osas, Mandu Mandu Gorge! Tegu oli suure kanjoniga, matkasime algul kanjoni põhjas ning seejärel viis rada meid järsust mäest ülesse ja matk jätkus üleval kõrgustes. Võtsime oma retkele kaasa Eesti lipu ning poseerisime sellega kohtades kus oli suur hoiatus, et ära palun sinna roni. Aga me ju tahtsime! Poolel teel liitus meiega üks aasia poiss, palju juttu ei rääkinud, aga koos ületasime raskemad kohad sellel tripil. Ühel hetkel jäime meie Nelega seisma ja ütlesme, et okei, siit edasi ei lähe. Ei saa minna. Ei tea kuidas tagasi alla saame, aga SELLEST mäest me alla ei roni. Praktiliselt läks tee alla 90 kraadise nurga all. Okei NII hull asi ei olnud, aga laskumine oli päris järsk, maas lahtised kivid ja mitte mingeid tugipunkte. Lõpuks saime mäest alla ja matkasime autoni tagasi, tunne oli, nagu oleksime just vallutanud maailma kõrgeima tipu, sest päike ei olnud meiega leebe ning kogu keha andis tunda, et pole ammu trenni teinud. Seal maal lõppes meie 2WD retk. Tegelikult läks tee veel veidi edasi, aga sinna äärde jäid vaid järjekordsed rannad, seega me enam edasi ei läinud, kahjuks.. kuigi ees ootasid 4WD teed lahedate kohtade ja kanjonitega. Sõitsime sama teed mööda tagasi, vahepeal jalutas meiega kaasa emu kes kenasti poseeris, kui seisma jäime ja teda pildile püüdsime, ning Exmouthist edasi seekord lõunapoole. Turismiajakirjad lubasid imeilusaid vaateid „sisemaal“, järgmiseid kanjoneid ja seiklusid. Õhtu hakkas lähenema, sellega koos ka pimedus, nii et kiirustasime mööda järgmist kruusateed sisemaa poole. Kanjonitest pidime loobuma, sest poolel teel selgusid, et need on vaid neliveo jaoks. Kuna juba seal olime, otsustasime ülesse otsida lookout’i ja vähemalt kanjonit VAADATA. Sõitsime ja sõitsime, tee muutus järjest hullemaks. Vaatel samas polnud viga.. Lõpuks otsustasime auto teeäärde jätta ja jalgsi edasi minna, kaugel see ikka olla sai?! Paari minutilisest jalutuskäigust sai paarikümnenene, tee muutus järjest hullemaks ning me tänasime kõrgemaid jõude, et auto teeäärde olime jätnud, sest SELLEST teest küll meie autoga läbi poleks saanud, KUIGI tegi oli 2WD teega.. Mida me lõpuks ei leidnudki, oli lookout. Või võibolla leidsime, sest ühel hetkel sai tee otsa, aga vaade pold mitte võrreldavgi sellega, mis oli olnud varem kahelpool teed. Marssisime pettunult tagasi autoni ning avastasime hämarduvas õhtus keset teed istuva väikese känguruemme oma pojaga. Neid imepidikesi kängurupoegi kutsutakse siin Joey’deks. Emme ehmus meid nähes ja hüppas kiirelt minema, väike Joey jäi üksnda keset teed värisema. Vaatasime teda tükk aega autost ja kui ta lõpuks meie juurde hakkas hüppama kargasime autost välja ja üritasime teda eemale ajada. Selle asemel, et ehmunult minema hüpata nagu ta emme, koperdas väike kängurubeebi hoopis meie juurde ja kui ta juurde maha kükitasime üritas mööda jalga ülesse ronida. Otsis ehk oma kukrut? Lõpuks ilmus emme jälle välja, põrnitses meid põõsast ning meie läksime jälle autosse peitu. Väike Joey küll ronis ema kukrusse, kuid ema ehmatas uuesti ja hüppas minema nii, et beebi kukkus välja. Jändasime nende kahega tükk aega, mõtlesime juba, et võtame beebi kaasa või viime mõne rangeri juurde, aga lõpuks jätsime ta keset teed ema ootama ja sõitsime ise minema, sest päike loojus ja bensiini meil ka üleliia polnud. Loodetavasti tuli känguruemme ikkagi tagasi ja pisikesega sai kõik korda.. 

Exmouthis hostelisse tagasi jõudsime alles pimedas. Lasime end esimest korda selle tripi ajal lõdvaks (kui Carnarvon välja arvata) ning käisime hotelli restoranis söömas, tegime väikesed joogid ja ajasime naeru saatel juttu. Hiljem tutvusime uute toakaaslastega ja vajusime väsinult voodisse.