Not all those who wander are lost: Roadtrip part 2 Shark Bay-Carnarvon

Shark Bay-Carnarvon
Pean alustuseks mainima, et kuigi me üldiselt üritame olla korralikud ja viisakad noored neiud (okei tegelt mitte), siis meie autoga oli alati tükk tegu. Nimelt saime üsna reisi alguses aru, et mida kiiremini me sõidame, seda väiksem auto bensiinikulu on... Ja seda nagu päris tõsiselt! Kui kiiruspiirang oli 110 ja sõita saime näiteks 220km siis 130ga sõiteks tiksus neid km juurde.. Lisaks oli peaaegu KOGU sõit ülesse otsetee, mis kohati hakkas mõjuma unutavalt ja igavalt.
Igaljuhul Denhami caravanparkis saime häid näpunäiteid edasiste reiside jaoks. Näiteks soovitati järgmisel päeval enne lahkumist läbi käia kohalikust National Parkist ja ühe farmi hoovis olevat „natural spad“ külastada. Ärkasime taaskord vara, jätsime akulaadijatele tänutäheks Eesti komme ning suundusime seda spad otsima. Kujutasime ette, et tegu on mingi loodusliku kuumavee allikaga või kivise basseiniga, nagu Uus Meremaal võib kohata, maksime järjekordse looduspargi külastustasu $12 ära ning meid tabas päeva esimene pettumus. Tegu oli tõepoolest ühe farmi hoovis oleva spaga, aga mitte loodusliku, vaid metallist seinte ning mitte väga kutsuva välimusega eesti mõistes tünnisaunaga. Olime niivõrd nördinud, et ei hakanud vett isegi katsuma, sõitsime sissepääsu juurde tagasi ja üritasime vaatamata hoiatustele, et ala on turvakaamerate valve all, raha kasti lahti muukida ja oma $12 tagasi saada. Otseloomulikult see ei õnnestunud.

Suundusime edasi Monkey Miasse, mis on kuulus oma delfiinide tõttu. Looduslikes tingimustes sündinud, kasvanud ja elavad delfiinid käivad igal hommikul kaks-kolm korda rannas, ujuvad inimeste jalgevahel ning mõnel üksikul õnnelikul on võimalus neid ka pargivahi juhendamisel käest toita. Juttude järgi oli kunagi neid delfiine rannas rohkem käinud, kõik kes vähegi tahtsid võisid neid toita ning delfiinid harjusid sellega ära. Kui emadel väikesed beebid sündisid, olid nad inimeste toitmisega nii harjunud, et poegadele ei õpetatud enam looduslikku jahipidamist ning paljud väikesed delfiinid surid. Pärast seda on kogu delfiinikogemus muutunud väga karmiks, delfiinialas ujumine on keelatud, jalgupidi vette tohib minna vaid seniks kuni nad randa ujuvad ning iga hommik antakse neile vaid mõni üksik kala, et nad siis ülejäänud päeva rõõmsalt ringi ujuks ja ise jahti peaks. Kuna tegu oli vabas looduses elavate delfiinidega, ei osanud keegi nende TÄPSEID külastusaegu ette ennustada. Nii et ootasime rannas kohe kaua. See-eest käisid meid lõbustamas metsikud pelikanid, kes meile heameelega poseerisid.. Korjasime rannast ilusaid merekarpe ja siis nad tulid! Inimesed kogunesid veepiirile ja delfiinid ujusid meie ees, tegid trikke ja eputasid, kuni meid kõiki veest välja aeti ja paar inimest neid söötma valiti. Otseloomulikult õnn meile ei naeratanud. Sellegipoolest nägime neid lähedalt ning pargivahid ütlesid, et kuna tegu oli viimase söötmisega, võivad nad hiljem randa mängima tulla ja siis meid keegi veest välja ei aja. Delfiinid nähtud, mõtlesime paddleboardidega sõitma minna. Laenutasime lauad tunniks ajaks, tirisime riided seljast ja jooksime bikiinideväel vette. Laentuses töötanud armas naine soovitas meil ettevaatlikud olla, kuna tuul hakkas tõusma ja lainetus oli ranna poolt ookeanile. Mõtlesin, et meh, leboots ja sõudsime hoogsalt korallide poole, kuni saime aru, et lainetus tõepoolest oli suur ja tugev ning tagasi randa oli päris raske saada. Sõudsime nagu segased, aga lainelaud seisis lihtsalt paigal. Nelel õnnestus lõpuks vette kukkuda ja siis sai ta aru, pikali sõudes on lihtsam edasi liikuda. Aega võttis aga asja sai ja lõpuks jõudsime ohutusse sügavusse tagasi. Testisime Eestist kaasa toodud GoProd ja nautisime päikest. Kui veest välja ronisime nägime taaskord delfiine rannas mängimas, sõudsime ruttu lähemale, aga päris nende juurde ikkagi ei jõudnud. Siis oli aeg edasi liikuda. Järgmine peatus Eagle Bluffi lookout Denhami lähedal, iseenesest mitte midagi väga erilist, taaskord vaade ookeanile, aga ilus oli ta ikkagi. Edasi Shell Beach, mis tundus olevat puhtalt vaatamiseks ja katsumiseks, mitte aga rand kui selline, kuhu minna päevitama ja aega veetma. Turistihordid sõelusid ranna ja parkla vahet ning kui me lõpuks veepiirini jõudsime, oli vaade hämmastav. Kogu maapinda katsid pisikesed valged merekarbid ja sellel karbiliival ei paistnud äärt. Olime taas pahviks löödud! Edasi viis teekond meid Hamelin Poolsi stormatoloide vaatama. Taaskord oli muljetavaldav, kui hästi hoitud ja kaitsud selline vaatamisväärsus oli. Tegemist oli ookeanist rannikul liivast kerkivate väikeste junnidega, mõned madalamad ja ümaramad, mõned kõrgemad ja pikemad. Infotahvlite sõnul olid need aegade algusest pärit elus mikroorganismis, mis aegade jooksul kolooniad on moodusanud ja nüüd saame me neid vaatamas käia! Juhuu!

Meie viimane sihtkoht sel päeval oli Carnarvon, kus ootasid ees Anneli ja Alex! Sõit oli pikk, aga tegi meele veel rõõmsamaks, sest LÕPUKS olime jõudnud sooja kliimasse ja päike paitas mõnusalt. Teepeal tegime veel ühe peatuse suure mäe otsas, kuhu mingil kummalisel põhjusel oli laotud suured kivihunnikud. Tundus, et seal käiakse lahkunute tuhka laiali puistamas?! Eriti ei süvenenud.. tegime avaneva vaatega taaskord pilti ja kiitsime kodustele, et SEE vaade on tüüpiline Austraalia maastik, mida oleme harjunud nägema. Carnarvonis seadsime end kenasti sisse, aitasime Annelil kartulisalatit teha ja lahendasime taaskohtumise puhul pudeli šampust ära. Anneli rääkis Carnarvonist hirmulugusid, tädi kellega nad maja jagasid pidi olema korralik narkar, terve linn keedab ja keevitab igalpool narkot, abokad üritavad akendest ja ustest sisse murda ja märulit pidi korralikult olema. Otsustasime õhtul pimedas linnapeale mitte minna ja läksime hoopis nende Itaallastest sõpradele külla. Olime taaskord šoki äärel, sest ühes väikeses majas elas kümmekond inimest peadjalad koos. Nii raske pidi olema sealkandis tööd leida ja oma palkadega hakkama saada. Kui sa just mingi narkoparon pole ja koduköögis mingeid aineid kokku ei keeda. Grillisime ja jõime ja sõime ja ajasime juttu ja kogu õhtu oli super tore, kui välja arvata asjaolu, et me kõik olime pikast päevast meeletult väsinud. Kui me kolmekesti praktiliselt kogu salati ja liha ära olime hävitanud ja end üksteise hiljutiste tegemistega kurssi viinud, oli aeg end taas voodisse kerra tõmmata ja eluüle järele mõelda. Sel õhtul jõudis mulle kohale, et unustasin oma jooksutossud Denhamisse. Esimene kaotus..