Natukene niisama juttu

Tere maailm.
Täna kirjutan teile veidi üldisemalt meie möödunud tegemistest, sest nende viimaste postitustega on jäänud palju pisiasju kirjutamata.

Alustan sellest, miks blogipostitused alati NIIIIII pikad on. Väga vabandan, et teile ebamugavust tekitan ja ma nüüd ei taha kuidagi halba muljet jätta, aga meil ausalt on muud ka teha, kui iga õhtu arvutitaga istuda ja mitu tundi blogiga tegeleda, et oleks tihemalt, aga lühemad postitused.  Pealegi läheb siin aeg meeletult kiiresti ja ilmselgelt juhtub selle jooksul palju, nii et seda informatisooni muudkui koguneb ja koguneb ja kui ma lõpuks ennast kokku võtan ja need paar õhtut ohverdan, et KÕIK see siia paberile klõbistada, siis noh.. juhtub viimaselajal nii, et läheb veidi pikale. Aga nagu ma ükskord mainisin, siis kirjutame seda blogi ka iseendale mälestuseks, seega kui ma kaks kuud ei kirjuta ja siis lõpuks kirjutan ainult viimasest kahest nädalast, jääb meie enda jaoks ikkagi see poolteist kuud puudu. Ilmselt ei ole see maaelu ja Newdys tagasiolemine teie jaoks kuigi oluline, nimed ja näod piltidel, enamus tegemisi ei ütle teile midagi, aga meile on see oluline, meie jaoks on see kogu elu mida siin teame ja enda jaoks tahame selle alles jätta. Nii et vabandan veelkorra, aga midagi ei muuda ikkagi. Kui lugemine on teie jaoks liiga pikk, siis lugege täna pool ja homme teine pool. Ja kui seda on liiga palju palutud, ei saa me kedagi lugema sundida.

Järgmiseks lugu sellest, kuidas mitte kedagi ei huvita kuidas meiesugused backpackerid hakkama saavad ja kõik üritavaid meid ära kasutada.
Kõik algas sellest, kui me peale jõule laenatud autoga Hopetouni läksime ja auto tagasiteel ära suri. Rääkisin sellest kunagi varem ja uuesti pikemalt rääkima ei hakka. Harvey (auto omanik) ei näidanud peale seda oma nägu pubis päris pikalt, mõtlesime, et ju pääsesime kergelt ja tüüp võttis mõistuse pähe, sest KÕIK ütlesid, et see ei olnud meie süü ja KÕIK ütlesid, et me ei peaks talle mitte sentigi maksma. Ja siis jõudis kätte see kena päev, kui meil olid asjad ammu pakitud, olime hotellist välja kolinud, elutsesime veel viimased päevad Kathi juures farmis ja polnud ikka veel oma viimast palka saanud. Ja kui palk lõpuks tuli (viimase KOLME nädala eest), oli seda oodatust kordades vähem. Naljakas oli see, et saime tunnipalka ja saime ise välja arvestada mis summa pangaarvele peaks ilmuma, seega oli ilmselgelt midagi valesti. Marssisime maruvihaselt pubisse ja nõudsime oma märkmikuid näha, sest pidime järgmisel varahommikul Capelisse sõitma ja ilma oma rahata nagu väga minna ei tahtnud. Dwight teatas, et märkmikuid ta meile anda ei saa, aga võib neid meile näidata (märkmike otsimine paari meetri kaugusel asuvast kontrist võttis marukaua aega iseenesest..), ise tundis huvi, et mis meile muret teeb. Rääkisime oma puuduva raha loo ära ja tema hakkas hoopis pärima, kas me Harveyga juba oleme rääkinud ja mis kokkulepele me jõudnud oleme. Nii muuseas astus kaks sekundit hiljem pubi uksest sisse taaskord megahalvas tujus Harvey ja teatas, et tal on kiire, aga ilma oma rahata ta minema ei lähe. Meie jälle vaidlesime, et ei kavatse talle mingit raha anda, meie süü pold, et see auto ära suri ja sada muud jama. Dwight passis tigeda näoga teiselpool letti, seebitas meid ja oli otseloomulikult Harvey poolt. JA SIIIIS, nagu asi poleks juba piisavalt suur nali olnud, ütlesime, et no sorry Dwight, aga kui sina meile palka välja ei maksa, ei saa meie Harveyle ka mitte mingit raha anda ja sekund hiljem ilmus baariletile $500 sulas ja Dwight teatas, et jättis selle igaksjuhuks enda kätte, juhuks kui me ilma Harveyle maksmata minema oleks läinud. Esiteks on see ebaseaduslik, teiseks ei puutunud tema tegelikult mitte kuidagi asjasse ja kolmandaks oli ka koos selle rahaga ikkagi osa palka puudu. Kisasime ja karjusime, vaidlesime ja ähvardasime ja lõpuks olime me Nelega sellest kohast ja nendest inimestest nii väsinud, et jätsime selle raha sinna samma letile ja marssisime minema. ÕNNEKS tegime enne oma märkmikutest pilti. Kui me mitu nädalat hiljem Capelis sellest Bruce’i ja Clair’iga rääkisime, saime aru, et olime lollid, oleksime võinud oma raha võtta ja sellega koos minema marssida, mis nad meile teha oleks saanud? Politsei kutsuda? Ähvardasime ise ka politseiga, kui Dwight ebaseaduslikult meie raha kinni pidas.. Ja siis hakkasime oma viimast palgalehte ja märkmikus olnud tunde võrdlema ja selgus, et märmikutest olid terve nädalajagu lehti välja rebitud. Saatsime Lisale emaile ja sõnumeid, saime oma puuduvad lehed ja Nele sai oma asjad kuidagi korda. Minul ei klapi asjad siiamaani, lisaks sellele, et Lisa omavoliliselt mu tunde oli vähendanud, on mu reaalselt töötatud tundide põhjal nad mulle endiselt paarsada taala võlgu. Ka nüüd, neli kuud hiljem, kui me siin tagasi oleme..

Capelis ei olnud asi oluliselt parem. Lubati küll ilusaid palganumbreid ja ootused olid suured, aga summasid arvestades oli asi tegelikult isegi hullem, sest küll olid marjad halvad, küll sattusid meile peaaegu korjamiskõlbmatud vahed, küll sadas vihma ja nii edasi. Koguaeg lubati kastihinda tõsta, aga päris tõstetigi. Kui mind terveks päevaks päikesekäes kuivanud ridade otsi pandi puhastama, lubati mu palka teisiti arvestada. Päris arvestatigi. Kui peale suuri vihmasid punaseid viimamarju korjama hakkasime ning meilt poole rohkem oodati, sest väidetavalt pidid need lihtsamad olema, ja kui me hoopis poole vähem tegime, sest no reaalselt ei olnud võimalik rohkem (mitte ainult meie, aga kogu see seltskond kes seal oli), olime ikka ise süüdi. Koguaeg korrutati, et neil seal asi nii aus ja tore ja hea ja kõigiga arvestatakse ja keskmist vaadatakse meie kõigi järgi (tegelt võeti kuskilt lambist ausalt), aga reaalsus oli see, et iga nädalaga läks asi naeruväärsemaks ja lõpuks mõtlesimegi, et ei tasu ära see rabelemine.

Bundaberg oli omaette nali. Nagu kunagi varem sai mainitud, oli see hostel totaalne ämbrisse astumine ja töö mida meile võimaldati, oli lihtsalt nukker. Kirsstomaties maksti meile ämbri pealt $4.50. Kõik algajad korjajad tegid ämbri tunnis, mis tähendas meie jaoks tunnipalgaks neli ja pool dollarit. Kiiremad korjajad tegid tunnis 2-3 ämbrit, mis tegid tunnipalgaks kuskil kümne dollari ringis, mis ka siis oli tegelikult ebaseaduslik, arvestades, et meie seljakotirändajate seaduslik minimaalne tunnipalk on 21 dollarit sentidega. Ja kujutlege seda asiaate täis põldu, meiesugused õnnetud kükitasid oma reavahel ja loopisid alles jumala rohelisi tomateid ämbrisse, sest selleks hetkeks, kui need lõpuks poodi jõuavad, on nad paar nädalat kuskil külmas seisnud ja värvi muutnud. Värske toit jee :) Lisaks veel vihm, keelebarjääriga asiaatidest supervisorid ja teadmine, et isegi siis, kui ma teen nii kiiresti kui ma suudan ja olen päeva lõpuks aluspesuni läbiligunenud ja külmunud, teenin ma healjuhul enda päevaüüri, aga seda ainult healjuhul. Peale esimest päeva me endam tagasi ei läinud ja ülejäänud nädala (kui välja arvata üks päev normaalse palgaga maguskartulit) veetsime lihtsalt pidutsedes ja sooja Queenslandi nautides. Ühtlasi otsustasime, et ei lähe enam mitte kunagi mitte kuskile pickima-packima ja töötame edaspidi ainult vilja- ja loomafarmides.

Ja siit järgmine lugu sellest, kuidas me oma farmipäevad tehtud saime ning ühtlasi jätkan natukene ka eelmise teemaga. Kui me Perthist väljapoole tööd hakkasime otsima, oli eesmärk tegelikult see, et läheme maale ja teeme kohe oma farmipäevad ära. Esialgse lehmafarmi asemel sattusime hoopis Newdegate’i pubisse ja olime ise jumala kindlad, et saame sealt ka oma farmipäevad kirja, sest noooooo jumal, seda koha pole peaaegu olemaski, NIIII maal ja nii in the middle of nowhere. Ja siis, kui me seal juba mõnda aega olnud olime, hakkas reaalsus jalaga näkku taguma ja me saime aru, et esimesed 4 kuud meie rändamisest on möödunud maal (ja kuu töötutena Perthis), aga farmipäevi polnud kirjas ühtegi. Järgmine suur plaan oli minna kolmeks kuuks viinamarju korjama, sest ega me esimese hurraaga ju ei mõelnud, et viinamarju ei korjata igavesti. Ütlesime sõpradele tsaukitsau ja lubasime mai lõpus külla tulla, sest meie arvestuste järgi pidid selleks ajaks meil farmipäevad tehtud olema. Naerukoht. Viinamarju korjasime kuu ja poolteist nädalat, reaalselt kirja saime ainult 32 päeva 88st. Järgmine plaan oli Queenslandis ülejäänud 56 päeva ära teha ja juuni keskel tagasi WA’sse tulla, et uut viisat taodelda ja elu edasi nautida. Järgmine naerukoht. Vahepeal saime oma Yorki koolitusega veel 4 päeva kirja, aga oluliselt see midagi ei muutunud. Sellega oli käes mai keskpaik, olime peale viinamarju raisanud terve kuu, aga jõundud polnud kuskile. Ja siis avanes võimalus tulla tagasi Newdegatei sõprade juurde, elada pubist tuttava farmeri Shorty farmis, ühtlasi natukene tööd teha ja oma farmipäevad kirja saada. Taaskord nagu varem kirjutasin, eriti me siin tegema pole pidanud. Nele tegi seedingu ajal kaks korda päevas süüa, mina „woofisin“ ehk töötasin „vabatahtlikult“ ehk tegelt mustalt farmis, aitasin lammastega ja muu jamaga, vahepeal käisin ühe teise tuttava juures väikeseid otsi tegemas, et taskud rahast tühjaks ei jookseks ja ülejäänud aja oleme sõna otseses mõttes lihtsalt vedelenud. Ringi sõitnud, sõpradega koos olnud, loodust nautinud ja elust rõõmu tundnud. Palka pole vist mitte kunagi nii palju saanud, kui nüüd siin maksti ja kuigi mina pole pidevalt iga päev töötanud, olen ikkagi tehtud töö eest saanud palka rohkem kui sama vaeva eest mujal. Muideks üüri pole me siiani maksnud sentigi ja kõik oma toidu oleme pannud farmi arvele. Kuna Shorty läks nüüd nädala lõpus pikemaks ajaks Inglismaale, ajasime juba varem oma paberimajanduse korda ja sama rahulikult nagu meie siin viimase kuuaega elu nautinud oleme, kirjutas tema meile kõik seni puudu olevad farmipäevad ära. Ja ei ole siin mingit scammimist, kõik on aus, oleme rohkem kui kuu aega 7 päeva nädalas farmis kohapeal olnud ja midagi teinud, seega on aus diil.

Alustan taaskord uue looga, sel korral viimasega, aga samas jätkan natukene eelmisega. Ilmselt olen ka seda varem maininud, aga nüüd mainin uuesti- maale tulemine esimesel korral oli kõige õigem otsus, mida me siin kaugel maal teha saime. Paljud meiesugused tulevad siia, elavad hostelites, saavad sõpradeks teiste backpackeritega, reisivad koos ringi, vahel satuvad farmidesse ja see jääb kogu kokkupuuteks kohalikega. Meie enda viinamarja näitel- läksime, töötasime farmis, aga farmerid olid ülemused, mitte sõbrad, isegi Capelis elades puutusime kohalike tegelastega kokku minimaalselt, sest lihtsalt ei tulnud ette seda suurt tutvumist ja kohalikega koos olemist. Ja selles elus ei ole mitte midagi halba, sellisel reisimisel ei ole mitte midagi viga. Aga meiega läks teisti, meid visati baariletitaha kõigile vaatamiseks. Me pidime kõigiga rääkima, me pidime neid inimesi tundma õppima. Peale tööd pidime nendega koos olema, sest noh.. mujale nagu minna ei olnud.  Nende esimese nelja kuu jooksul saime tuttavaks praktiliselt kogu linnaga, saime osaks nende kogukonnast ja meid kaasati kohalikku ellu. Hostelis elades ei saa MITTE KUNAGI sellist elu näha, nagu meie elasime ja siiani siin linnas elame. Saime sõbrad kogu eluks, saime meeletult kasulikke tutvusi ja meil on alati koht kuhu tulla, kui kuskile mujale pole minna. Selle all mõtlen ma ka Clair’i ja Bruce’i. Oleme siin samas Newdys tuttavaks saanud teiste backpaceritega, kes aegajalt uurisid kus me olime või mida tegime ja kui vastasime, et oleme selle ja sellega seal, või teeme seal ja seal seda, tuli vastuseks „aa okei, ma tegelt ei tea sellest ja sellest mitte midagi ja ma seal pole kunagi käinud“ vaatamata sellele, et nad viimased kuu-poolteist siin samas elanud ja kuskil farmis töötanud olid. Nende kogemus piirduski farmi ja paari õhtuga linnas, meie saime linna, farmid ja kõik need inimesed. Läbi tutvuste saime selle töö siin Ukamirra farmis (mingis jumal teab mis keeles tähendab see päikeseloojangut, sest kõikidest farmi majadest avaneb loojuvale päikesele kirjeldamatu vaade), tasuta elamise ja söögi. Läbi tutvuste on tulnud ka teised tööotsad siin. Poleks ma veebruaris sõpradega shearing shedi tööle kaasa läinud, poleks praegune tööandja mind töötamas näinud ja mul ei oleks ka praegust. Lihtsalt kõikkõik on viimaselajal kujunenud läbi tutvuste, läbi kellegi, kes teab kedagi, kes teab midagi. Isegi Bundabergi olukord lahenes suurtesti tänu kohalikele tuttavatele ja loomulikult eestlastest SÕPRADELE. Seega ma ei kujuta ette milliseks oleks meie elu kujunenud, kui oleksime tööle jäänud Perthi või kui oleksime läinud otse kuskile farmi. Ma ei ütle, et see oleks olnud halb, aga kindlasti teistsugune. Aga ma tean seda, et baaridaamide töö väikeses country townis oli hindamatu kogemus (vaatamata kõigile jamadele, draamadele ja siiani kätte saamata rahale) ja me oleme olnud õnneseened, et nii läks. Me oleme õnnelikud, et oleme siin ja kõik on nii nagu on, sest seda kõike tõesti kohe on.

Siinkohal tõmban jälleotsad kokku ja jätkan järgmisel korral!
Catchya’s
Negle

Osa 3. Newdegate

Newdegate, WA
Jah. Ma tean mida te kõik ütlete, vähemalt mõtlete. MIS TEIL VIGA ON!? Ausaltöeles ei tea ise ka, 8 kuud Aussis ja 5 sellest ühes väikeses linnas kust pääsemist ei jõudnud me ära oodata. Ja ometi oleme me tagasi ja taaskord pikemaks ajaks kui vaid üks nädalavahetus. Mainin siinkohal enne edasi rääkimist, et nende viimaste nädalatega sõitsime me niiiiipalju kilomeetreid maha, et Eestis olles ei sõitnud ma vist kahe aastaga kokku ka nii palju autoga. Anyway. Meil avanes siin võimalus tööd saada ja ühtlasi sellega oma farmipäevad kirja saada, sest olgem ausad, sellega on juba väga kiire. Töö on töö ja kui me nagunii kuskile farmi plaanisime minna ja siin otseselt võimalus avanes, siis pole eriti vahet kus me oleme. Pealegi, peale mõnda aega eemal olemist on siin kuidagi.. tuttav ja turvaline. Kuna elame linnast piisavalt kaugel, et igapäev sinna minna ei viitsi ja pole vajagi, ei puutu me inimeste ja selle eluga nii tihedalt kokku, samas on nad kõik siin samas, kõik nädalavahetused veedame nendega ja iga kord linna sõites tuleb muie näole, nii palju mälestusi. Töötame ühe tuttava farmis, või õigemini on asi veidi keerulisem. Kohati nagu töötame ja samas ei tööta ka. Farm ise on umbes 30km linnast väljas, keset bushi ja viljapõlde. Elame koos Luke’iga väikeses maamajas korralikku kommuunielu, maja ise on vana, aga meile meeldib, meenutab hirmsasti vanu Eesti suvilaid või maakodusid. Vesi tuleb majatagant suurest veetünnist, põhiliselt kasutame vihmavett.. ümber maja jalutavad lambad ja laiuvad külvamist ootavad põllud (nüüd juba külvatud). Igav siin ei hakka, juba esimesel päeval otsustas üks lind, et tahaks ka tuppa sooja tulla ja meile tere öelda, meie Nelega kiljusime ja jooksime nagu segased mööa maja, Luke väänles naerust põrandal.. Ja kas ma olen juba rääkinud meie koduteest? Ei see ei ole väike valgustamata asfalttee mis kuskile maamaja ette sõidab. See on konkreetne punase kruusaga bushroad, kahelpool teed soolajärved, lagendikud ja wildlife. Kängurud, jänesed, rebased, papagoid igalpool! Pimedas on koduväravat päris raske märgata ja siis veel pikk sissesõidutee farmi ja järgmine sissesõidutee meie majani. Kui päevavalges linna või linnast tagasi sõita ja ere päike järvedel sillerdab ja bushi põõsaste vahel piilub, tuleb kananahk ihule. Ma tahaksin seda kõike teile laivis näidata, võibolla siis saate te aru miks me siinset loodust niiväga armastame ja miks me muudkui maale tagasi kipume! Ja siis veel meie pea 20 000 pealine lambakari ja teadmata palju tallesid kes meie aknataga ringi jalutavad ja lolli näoga vaatavad, kui me keset põldu jalutame, et korrakski telefonilevi ja netti saada, sest me elame täielikus leviaugus. Nagu.. täielikus leviaugus.

Igaljuhul Nele kokkab (kokkas) farmi omanikule ja Luke’ile seedingu perioodil, mina aitan niipalju farmis kui abi vaja. Ükspäev käisime lambaid söötmas, teinepäev liigutasime masinaid ühest kohast teise ja vahepeal käin (käisin) niisama seedingu ajal seltsiks, sest tööpäevad on pikad ja traktoriga sõitmine igav.  Käin aegajalt ka linnas tööl, ühe tuttava juures koristamas, süüa tegemas ja remondi tegemisega abistamas. Värivin ja möllan. Kuna see tuttav tegeleb mulesinguga (googeldage), olen paar korda ka seal kaasas käinud ja päev otsa tallekestega asjatanud. Luke palus muide edasi öelda, et meie farmer on ilge sitapea ja ta vihkab teda ja tema juures töötamist. Me teadsime teda küll juba varem, aga paar nädalat siin ja juba on meil tast kõrini. Nõme on ülemuse kohta nii öelda, aga no tõesti, seda mis siin toimub on raske kirjeldada. Midagi hullu tegelikult ole, meil on kõik okei ja saame temaga hästi läbi, aga ta on iseloomult üsna raske, ise ka päris täpselt ei tea mida ta tahab, konkreetseid vastuseid talt kunagi ei saa, ootab teistelt palju, aga ise midagi ei tee ja siis süüdistab teisi jne. Ükspäev teatas, et lambaid on vaja liigutama hakata, ootasime teda terve päev ja lõpuks võttis kahe karja ümberpaigutamine nii kaua aega, et õues jõudis pimedaks minna. Ja meil olid närvid läbi. Oleks me Nelega kahekesti seda teinud, kasutanud ühte autot, ühte koerda ja enda teadmisi, oleks ta meile farmi kaardi ette andnud ja konkreetselt öeldnud kust kuhu loomad viia on vaja, oleks me selle paari tunniga ära teinud. Aga ei, tal oli vaja oma ladyfriendile farmielu tutvustada, endal pea laiali otsas, koerad sõna ei kuula, meie kokku aetud ilus suur kari jooksis igasse ilmakaarde laiali ja noored emmed jooksid üle enda tallede. Ei, me polnud väga vihased ega närvis. Aga pole hullu, farmielu on lõbus. Ja meil on 7-kuune kutsikas Lucky kes on alles täielik titt! Koguaeg on vaja silm peal hoida, sest ühel hetkel otsustas ta mu laadija juhtme ära närida, teisel hetkel lihtsalt ei suvatsenud end tugitoolist püsti ajada ja pissis sinna samma, samas aga on selline ninnunännu, ronib sülle ja tahab koguaeg mängida. Üksi ei taha olla, käisime Nelega linnas ja ta lihtsalt pressis end autosse ja sõitis meiega kaasa. Ja hella hingega nagu me kõik kolm siin oleme, ei raatsi keegi kutsikat õues ka hoida, nii et Lucky naudib kõiki tekke ja patju mis elutoas vedelevad. Kui juhtud tema lemmik tugitoolis istuma, siis vaatab sind niikaua oma puppy silmadega kuni sul süda haledaks läheb ja sa talle ka enda kõrval ruumi teed ning siis hakkab ta end sirutama ja ringutama kuni sul enam ruumi pole.

Meil on kodus kummitus ka. Ilma naljata. Päris tõsiselt. Luke arvas alguses, et me lihtsalt lollitame temaga ja üritame elu huvitavaks teha, aga nüüd on tema ka täiesti veendunud, et meil majas kummitab. Kõik algas sellest, et sõitsime pidevalt mööda meist paari km kaugusel asuvast vanast majast, aga mitte kunagi ei näinud seal kedagi liikumas või tulesid põlemas. Nii et Nele siis nii muuseas küsis, kes seal elab või mis maja see selline on ja kui Luke rääkis, et seal elas üks vana sõjaveteran kes ära suri ja peale seda on maja ümber veidraid asju juhtunud, arvasime, et võiks sinna uudistama minna. Uudistama me ei läinud, aga tundub, et onu tuli meid uudistama, või arvas keegi teine lahkunud Newdylane, et võiks külla tulla. Igaljuhul alates sellest ajast, kui sellest majast esimest korda juttu tegime, on meie majas toimunud imelikke asju. Näiteks hakkas Nele üksinda kodus olles kuulma, nagu keegi kõnniks maja kaugemas osas. Ja hüppaks. Ja käiks tagauksekaudu sisse ja välja. Jah, olgu, vanad majad teevadki imelikke hääli ja erilist tähelepanu me sellele ei pööranud. Ja siis oli paar nädalat tagasi long weekend, nagu Austraaalias peaaegu iga kolmas nädalavahetus on, sest ALATIIII on mingid riiklikud pühad. Käisime Luke’i perega Point Annis (meie jõulu rand) grillimas ja kala püüdmas ja jõudsime koju alles pilkases pimeduses. Meie suureks ja väga ebameeldivaks üllatuseks oli elekter kadunud, KUIGI meist paarisaja meetri kaugusel elava Darran’i (farmeri) majas oli kõik okei. Lisaks pimedusele oli majas nii meeletult külm, et kui me kõik küünlad, mis vähegi leidsime, elutuppa põlema panime, olime sunnitud oma pubist kaasa ostetud õhtusööki sööma kandes jopesid ja istudes KÕIKIDE tekkide sees, mis me majast leidsime. Ja siis hakkasid jälle sammud ja hüppamised ja uste avamised. Luke oli kuri, ütles, et me oleme rumalad, et kummitustest räägime ja pani majas KÕIK uksed kinni, lihtsalt igaks juhuks. Kui me 10min hiljem kolmekesti koos vetsujärjekorda läksime, olid uksed taas avatud. Sekundiga olime me me tagasi pimedas elutoas ja otsustasime sel ööl seal magada, sest mitte mingi valemiga poleks saanud meid meie oma jääkülma iseavaneva uksega magamistuppa saata. Ja siis jälle keegi kõndis ja kuskilt hakkas külma õhku puhuma ning oh seda üllatust, meie esiuks oli pärani lahti. Öö möödus kolmekesti väikesel diivanil värisedes ning päikesevalgust oodates. Hommikul leidsime maja eest Nele ühe pastla, mis Capelisse kolimisest saadik on autos olnud ja mida mitte keegi puutunud ei ole. Samuti selgus, et meie magamistoa aken oli pärani lahti, kuigi mitte mingil juhul poleks keegi meist seda avanud, sest õues on talv ja maja niigi jahe. Koerad ei taha meile eriti külla tulla, meie kutsikas Lucky, kes armastas diivanil pikutamist, istub parema meelega õues või jookseb esimesel võimalusel Darrani juurde. Teised kaks farmi koera hoiavad meie majast lihtsalt eemale. Kuni elektri tagasitulekuni kolisime Kathi juurde ja keeldusime siia majja tulemast.. Nüüdseks oleme oma avanevate uste, ringi jalutavate olendite, külmkapilt maha kukkuvate magnetite ja muude toredate asjadega harjunud, aga öösel ikka ringi ei liigu ilma, et majas KÕIK tuled põleksid.

Newdy elu ise.. nagu polekski vahepeal ära käinud, lihtsalt kolisme linnast välja! Esimene nädalavahetus oli hull, taaskord footy laupäev, aga seekord kodumäng, mis tähendas seda, et TERVE linn oli ovalis ja peale mängu oli suuuur pidu. Eriti siis, kui naised lastega koju läksid ja ainult noored ja mehed pidutsema jäid. Jube, jube on see maaelu, kui mitte mingit muud meelelahutust pole kui kriket/jalka ja peale seda hullumeelsed peod. Ja kujutlege seda, et me olime neli kuud neil justkui loomaaialoomad kes seisid teiselpool baariletti ja keda iga õhtu vaatamas käidi, nüüd seisime me samal pool ja oleme nendega koos, mitte ei teeninda meid. Pole enam kurja Nessyt kes pidevalt meelde tuletaks, et meil miski tegemata, vaid nüüd oli Nessy, kes käib ja küsib iga 5min tagant kas meil kõik korras ja kas me uut õlut soovime. Ja seda isegi mitte tema enda pubis vaid ovali baaris! Loomulikult oleme endiselt vaatamisväärsused, noored ilusad tüdrukud väikeses country townis ja pubis tuttavaks saanud jamadega tegeleme endiselt. Mitu korda korraldati meie teadmata kõige ilusama tagumiku võistlust, me seisime Nelega baarileti ääres ja rääkisime sõpradega juttu kui kari tüüpe meie seljataha rivistus ja hindama hakkas. Loomulikult jätkus pidu kellegi kodus ja venis hommikusse. Üksikasjalikult neid möllusi ei kirjelda, emmed ja issid lasevad meil muidu järgmise lennukiga koju tagasi tulla. Nädala sees hoiame linnast eemale, teeme vaid hädavajalikke sõite poodi ja linna tööle, muidu asjatasime farmis, naudime loodust ja vabadust. Eelmine nädalavahetus oli ühel vanal tuttaval sünnipäev, kokku tuli ainult see sama seltskond, kellega vanasti karaookeõhtuid tegime ja selleüle oli meil eriti hea meel. Laulsime oma „I love this bar“  ja meenutasime vanu häid aegu. Meie Nelega tõmbasime omale onesied selga ja pakkusime nalja kõigile. Väike grill, suur lõke, Newdyle omane draama ja ideaalne õhtu vanade sõpradega. Tahtsime kaasa võtta suure kausitäie yabbiesid, nii et suure hurraaga viskasime kaks päeva järjest võrgud damidesse ja arvasime, et nälga me ei jää. Lõpuks võtsime kaasa väikse kausitäie yabbiesid, sest nad lihtsalt keeldusid meie võrkudesse ronimast :(

Niiet siin me siis jälle oleme, ise ka ei tea miks ja kui kauaks, aga ju see selgub käigupealt. Üritame endast kunagi jälle märku anda, teie olge niikaua toredad!

Negle

Ainuke koht kus kodus levi on

Meie beebid

Mulesing

Beebid tagasi koju

Sam

Ei ole tagurpidi

Siis kui Troy vässu on, aga meie pole

Happy bday Boondy

Beebid

Yabieeees

Seeding läbi

Yabieees

Nele üritas suurt papagoi karja pildistada

Airseeder

Airseeder

Yabieees

Boondy sünnipäev ja good old karaoke seltskond

Nope

Go to sleep forever

Töö ja asjad

Puppydog

Romantika pubis

Mu riided ei ole värvised, see on uus mood

Siis kui Luke saadab Lucky mind ülesse äratama..

Yabbie dam

Awww unlucky

Uued koduloomad

Tavaline päev farmis

Sest truck on vaja puhtaks saada

Siis kui majataga põllul netis käime ja lambad lolli näoga vastu vahivad

Majatagune soolajärv

Bushland

Siis kui Egle üritab kodus trenni teha

Kels ja Dutchy

Mu Leo

Point Ann

Mägironijad

Point Ann

Niiiiiii ilus ongi vä?

Leidsime koopa

Nimetasime selle Negle koopaks

Sest nii tore on kivide otsas turnida

Meie Point Ann

Negle

Krabiiiii

Awww unlucky

Nele turnimas

Nele turnimas

Ehh

Märk maas

Hahahaha unlucky!!!

Iga kord kui Pont Annis käime..

Fishing

Autd ei ole välja veninud

Tuttu ära

Meie Jaapanis asuv Taj Mahal 

Talvine päikseloojang

A kala saab ikka püüda

Niiiii iluuuuuus

Time to go home :(

A arvake kes Hiluxiga sõitsid?!

Siis kui elektrit polnud ja Luke omale toanurka pesa tegi

Darby

Lucky

Sõber

Seeding

Kimmy ja pubii

Seeding

Yabbieeees

Need hullud õhtud

Siis kui kõik kausid mustad on ja keegi pesta ei viitsi

Väike pätt

Keset kööki on kõige parem uni

Meie beebi Lucky

Siis kui bushi ralli käest ära läheb