Back in business osa 1, Queensland

Tere maailm!

Oleme endiselt elus, ikka veel Austraalias, ikka veel läänes ja ikka veel majandame ringi ilma plaanideta. Kahju pole mitte kavavõrdki, et ammu kirjutanud pole. Okei tegelikult veidi on ka, eriti sellepärast, et nüüd peab jälle pikalt kirjutama ja see võtab niiiiiiiikaua aega. Võibolla terve päeva, või kaks või kolm, oleneb kui ruttu ma ära tüdinen ja midagi põnevamat teha leian. Aga teate mis on kõige parem tunne maailmas? Kui sa ärkad hommikul naeratus näol ja tead, et ükskõik kui hea või halb eesootav päev tuleb, mitte miski ei saa seda naeratust ära kaotada, sest sa oled just täpselt seal, kus sa olema pead, teed just täpselt seda mida tegema pead, sinu ümber on uskumatult kirju seltskond kõige erilisemaid inimesi ning bloody hell, sa oled AUSTRAALIAS!

Nii umbes korra nädalas tabab see äratundmine ja wow faktor. Näiteks täna istun ja kirjutan ma seda postitust meie uues kodus, mis tegelikult polegi niiiiiiiväga uus päris mitmes mõttes (nüüdseks oleme siin olnud peaaegu kuu, nii et..), AGA. Vaatan aknast välja ja näen meie farmi lambaid muru nätsutamas, hunnik äsja sündinud tallesi ümber nende asjatamas, ise vist ka veel päris täpselt ei saa mida nad teevad ja tahavad ja kus nad üleüldse on.  Veidi kaugemal sõidavad suured külvitraktorid, sest jälle on sügis käes ja töö käib uue hooga (aeg on niipalju edasi läinud, et nüüd kui blogi lõpuks üleval, on külviaeg läbi). Ümber maja laiuvad suured põllud, sest noh.. elame keset suurt farmi. Ja majataga on meie oma soolajärv , veidi eemal mitu dami yabbiedega. Vahepeal jookseb tuppa meie 7-kuune border collie kutsikas ja teeb kõik, et korrakski me tähelepanu võita, sest teate küll kutsikaid, ainult mängida tahakski kui ainult lubataks. Ja tunne on nii hea ja õige.
Aga alustan taaskord algusest..

Bundaberg, QLD
Olime meie siis seal Bundabergis eksole, saime uue hosteli manageriga kokkuleppele, et saame tema juures töötada ja uuel nädalal ümber kolida, ise tundsime end vanas peldikus järjest kodusemalt, inimesed muutusid järjest armsamaks ja isegi hullud itaallased said sõpradeks. Esimene tööpäev algas taaskord varahommikul, Melissa võttis meid meie hosteli eest peale ning koos tema hosteli inimestega sõitsime linnast välja farmi maguskartuleid istutama. Töö polnud midagi keerulist, tassisime endaga kaasas suurt kastitäit vääte, torkasime sõrmedega augu maasse, toppisime väädi auku, lükkasime mulla peale ja korras. Lihtsalt, et te kõik suudaksite ette kujutada istutamist.. Seltskond oli super, nalja ja naeru jagus kogu päevaks ja palk motiveeris. Aga töö oli kontimurdev, või pigem selgamurdev. Kui me istutamise lõpetasime ja teist põldu rohima läksime, püsisid püsti vaid tugevad, enamus meist roomas mööda põldu ja luges minuteid lõpetamiseni.  Ja käed olid ilusad oranžid, paksu mudakihiga kaetud ja valusad. Tunne oli nagu spas kätthoolduses, või siis ka mitte. Igaljuhul meenus Sam Newdyst ja meie geniaalsed mudases yabbie tiigis genereeritud äriplaanid, mida endiselt avaldada ei julge, sest mine tea, äkki kunagi pole mitte midagi targemat oma eluga teha kui need lollused täide viia. Ja teate mis! Meis on midagi, mis inimestele meeldib. No ausõna ei kiida end taevani, aga kui ikka farmi omanik ja tema tähtsad asjapulgad meiega terve päev jutustavad, siis tekkis kergelt hea tunne küll ja korraks ajasime ninad püsti. Aga ainult korraks. Niipalju siis headest uudistest. Halb uudis oli see, et seda head ja toredat tööd jaguski ainult selleks üheks päevaks, kogu ülejäänud nädala polnud Melissal meile midagi anda. Selge oli see, et hostelitesse sellise süsteemiga me jääda ei taha, lihtsalt polnud seda aega ja kannatust, et oodata ja loota, et äkki tuleb midagi. Haudusime uusi plaane ja võtsime seal olemisest viimast, sest harjumusesk on saanud suhtumine- kui me juba siin oleme, siis naudime. 

Rahatud ja haledad nagu me olime, üritasime omale leida lõbustusi mis raha ei nõudnud. Näiteks sai meie lemmikkohaks hosteli kõrval olev mänguväljak, ärge naerge eks, see oli täiega lahe. Ma pole mitte kunagi varem nii lahedat karusselli näinud kui see seal! Õhtud möödusid goone hävitades (teate neid suuri ja odavaid veinikaste, mis maitsevad nagu oleks veega pooleks? Teretulemast aussie gooni pidudele!) ja kui suur plaan oli reedesel päeval minna Bundabergi rummitehast avastama ja rummi degusteerima, siis peale neljapäevast goonide hävitamist seda tahtmist enam polnud. Marssisime koos uue sõbranna Sarah’ga hoopis Mäkki ja degusteerisime rämpstoitu. Laupäev oli meil rannapäev. Esialgne plaan oli minna koos paari poisiga, kellel autod olid, aga lõpuks läksime koos terve hosteliga. Konkreetselt 40 inimest voolas meie minivanidest välja ja vallutasid ranna. Itaalia semud haarasid meid õlgadele ja hiiglalike lainete sees tegime naistemaadlust. Naersime nii et pisaradsilmas, või olid need pisarad soolase vee tõttu silmas? Sel õhul tegime ka oma edasised plaanid ametlikuks, bookisime tagasilennu läänekaldale. Endale tegi ka nalja kui hullumeelne see oli, sest olgu, Bundaberg oli ebaõnnestumine, aga terve Queensland ootas avastamist, lisaks kõigele oli seal suvi. Läänekaldal oli meil.. auto.. kodu Capelis ja ausaltöeldes mitte midagi muud. Aga sisemuses miski ütles, et minge tagasi ja nii me siis tegimegi. Plaan nägi seekord ette rongisõitu Birbane’i, lendamist Perthi ja autoga Capelisse. Ja teate mis oli asja juures kõige lõbusam? Lisaks sellele, et meil polnud mitte mingisugust aimu mida me „koju“ jõudes tegema hakkame,  polnud meil ka õrnematki aimu mida me teeme enne reaalselt koju lendamist. Rongipiletid broneerisime esmaspäeva hommikuks. Kella viieks. Hostelist pidime ära minema pühapäeva õhtul. Milline oli meie kõige geniaalsem ellujäämisplaan? Võtame oma seitsesada viiskümmend asja kaenlasse ja läheme naudime öösel kodututeelu Bundabergis. Me reaalselt olime valmis öö tänaval veetma, endale tegi see nalja rohkem kui oleks pidanud. Kõik teised hostelielanikud raputasid pead ja naersid koos meiega, Alvar pidi Perthis telefoniotsas ära surema, kui meie plaanidest kuulis. Ütles, et me oleme hullud ja soovis edu. Meil endal oli ikka veel naljakas, aga jonn see nali tõesti ära teha, ei andnud ka järele.Kujutasime ette, kuidas kuskil pargipingil istume, tekkidesse mähitud, joome veini ja valvame oma suuri kohvreid. Kahjuks me omadega tänavale ei jõudnudki, vaatasime terve pühapäeva õhtu Itaalia semudega telekat ja pikutasime diivanitel kuni oli juba päris päris viimane kriitiline aeg rongile joosta. Oma seitsmesaja viiekümne asjaga. Teiselepoole linna. Sest miks me peaks raha taksole raiskama, kui omal ka jalad all ja käed otsas. Peale paarikümmet puhkepausi ja lõppematut naeru, teades, et me ei jõua enam mitte mingi valemiga kohale, jõudsime ikkagi kohale. Rong asus teele ja meie vajusime unne. Bye Bundaberg!

Targo hosteli onesie gang

Maguskartuli istutajad

Põllule sõitsime traktorikärus

Maguskartulipõld

Nalja kui palju

Lemmikud saapad ever

Hosteli lebo ja meie lemmikud Cloesi küsised!

Kodutute elu Bundabergis

Meie hullud elukaaslased

Õhtusöögi kõrvale gooni

Rannapäev!!

Märk maas

Kui hullud ranna üle võtsid

Meie Bundabergi inimesed

Time to go home

East coast, Queensland railway

Bundaberg

Bundaberg

Bundaberg

Ainukene veiniklaas selles hostelis

Backeri elu pros & cons

Targo Hostel

Targo Hostel

Targo Hostel

Targo Hostel

Targo Hostel

Brisbane, QLD 
27/04/15
Uus seiklus algas Brisbane’i rongijaamas ja taaskord oli kaks võimalust – kõik läheb kas vägaväga perse või siis sünnib järjekordne ime ja kõik läheb hästi ja me saame jälle naerda ja öelda, et no näed siis. Ühesõnaga, meil ei olnud öömaja (üllatus missugune), sest esialgu lubas üks vana tuttav oma sugulastega ühendust võtta, et nad meid majutaks, aga seda nad kahjuks teha ei saanud ning siis organiseeris Silvia meile öömaja oma sõbranna juurde. Ainuke aga asja juures, ja jah, nagu alati on siin aga, oli see, et Silvia sõbranna polnud selkorral ise kodus ja meiega pidi tegelema tema korterikaaslane, kes osutus totaalseks bitchiks. Seisime me siis oma kohvite ja kottidega rongijaamas ja helistasime Keidile (korterikaaslasele) et tervist, me nüüd Brisbane’is ja ei oska miskit edasi teha või kuskile minna. Kohe kui Keidi teiselpool telefonitoru eesti keelt kuulis muutus ta ninnunännu „Hellooo this is Keidi speaking“ hääl ülbeks tüüpiliseks eestlaseks kes teatas, et ta ei tea asjast midagi ja ilmselgelt polnud ta selle kõne üle väga õnnelik. Lubas uurida ja varsti tagasi helistada. Ja me ootame ta tagasihelistamist siiani. Järjekordne plusspunkt Austraalia Eestlastele, ja siis te kõik imestate miks me üldse kaasmaalastega kokku ei taha saada, koos elada või üleüldse neid näha (teatud eranditega, Silvia ja Eva ja Anneli ja Alvar ja veel mõned, te endiselt meie lemmikud!). Istusime siis veidi seal rongijaamas ja naersime, seejärel üritasime umbes pool pool tundi järjest sealt väljapääsu leida ning lõpuks asusime kesklinna hosteleid läbi käima, sest selles linnas kodutu ei tahtnud olla. Ja siis sündis see ime ja kõik ei läinudki halvasti, vaid me saime omale esimeses hostelis voodid ja nägime seal sakslasi, kellega Bundabergis õlut jõime ja hostel ise osutus eelmisega võrreldes paradiisiks, kuigi öö eest maksime sama palju. Meie KAHEKSA inimese tuba nägi välja niiiii viisakas ja turvaline, et ei pannud nagu tähelegi, et peale meie seal veel 6 inimest oli. Uksed avanesid ainult kiibikaardiga, kolmandal korrusel oli suur meelelahutustuba, neljandal köök ja linnavaatega suur terrass piljardilauaga ning viiendal korrusel katuseterrass päevitustoolide ja veel võimsama vaatega. Seal ringi majandavad inimesed ei olnud asiaadid vaid puhast inglise keelt rääkivad noored!

Kauaks me sinna pidama ei jäänud, läksime Brisbane’i avastama. Kõndisime sihitult mööda tänavaid, peale esimest 10 minutit kutsusid kohalikud poisid juba endaga õhtul peole- peo hostija oli mingi noorte reisibüroo, lubati tasuta sööki, jooki ja auhindu, milleks olid erinevad hinnalised tripid ja tegemised Austraalias. Nele käis taasavas pangas oma superi fondi, nii et ta võib nüüd jälle julgelt Austraalias pensionile jääda, kartmata, et rahatuks jääb ning siis märkasime silmapiiril suurt vaateratast ja sinna poole suunduvat suurt silda. Loomulikult tuli avastama minna, sõitsime vaaterattaga ja tegime paljuuuuuuu pilte, saime õhtuks uue tasuta sõidu, jalutasime mööda South Banki, leidsime selle äärest väikese „botaanikaaia“, templi, kus põlesid Nepali maavärina ohrvitele küünlad ja linna sees asuva ranna, mis oli tegelikult liivaäärega suur avalik bassein. Siis otsustasime ülesse otsida Brisbane’i kuulsa silla ja tegime väikese söögipausi suures kaubamajas. Seisime siis seal food courtis ja ei Maccas, Hungry Jack, KFC ega aasia toidud ei paistnud ahvatlevad. Siis nägime päris tühja Türgi söögikohta ja selle kebabe. Onust oli kahju, ta nägi noo niii tore välja, sõimasime eesti keeles lolle kohalikke, kes ei tea mis on hea toit ja olime ise sekundiga seal, ajasime kebabe kokku keeranud onuga juttu ning siis sõime neid maailma kõige paremaid kebabe! Ja siis avastasime end järsku hoooopis teistsugusest linnaosast, kahelpool tänavaid olid kallid brändipoed, mööda jalutavad inimesed olid kõik pintsaklipslased, autod nii ilusad ja kallid ja läikivad, et enda auto peale mõeldes hakkas piinlik nind taevas kõrgusid pilvelõhkujad. Ja otseloomulikult leidsime silla ka ülesse. Õhtul tegime uue tiiru vaaterattaga, jalutasime taaskord mööda South Banki ja linna peole seekord ei jõudnudki. See-eest oli pidu hostelis ja selle elanikud olid uute tüdrukute üle ainult õnnelikud. Järgmisel hommikul pidime kell 10 oma võtmekaardid ära andma, kuid saime oma asjad kella kuueni õhtul hostelisse jätta ja ise ka hostelis ringi uimerdada. Mõeldud tehtud, kerisime end viienda korrusel päevitustoolidele ja nautisime sooja päikest. Kuna lennujaamas pidime olema alles kella 6 paiku õhtul otsustasime peale lõunat ülesse otsida China Towni ja see oli reaalselt kõige suurem pettumus Brisbane’is. Ootasime sellist suurt linnaosa nagu filmides oleme näinud, aga reaalselt oli tegu lihtsalt tänavalõiguga, kus oli paar hiinakeelsete kirjadega poodi, suur kiri China Town ja meie rõõmuks ka jäätisekohvik. Lennujaama sõitsime taaskord rongiga, Nele testis enne pagasi check-ini ta kohrviga sõita on võimalik ning seejärel hakkasime oma ülekaalus kohvreid käsipagasisse ümber pakkima. See pole isegi naljakas kui palju asju meil on, kui me kunagi Eestimaale peaksime tulema, siis vähemalt ühte lisakohvrit vaja, kuna pooled oma asjad olime enne Queenslandi lendamist Capelisse jätnud! Ja siis kell 8 õhtul Brisbane’i aja järgi oli tagasilend koju! Lendasime nii sinna kui ka tagasi Virgin Australiaga, aga kui sinna minnes polnud lennuk just suurem asi, siis tagasi tulles lendas meie plaan nautida 5h magusat und vastu taevast hetkel, kui avastasime istmete sees olevad ekraanid ja kümned filmid mida varem (või lihtsalt ammu) näinud polnud. Sest et milleks magada kui pärast Perthi jõudmist on vaja öösel veel mitu tundi Capelisse sõita eks. Ühesõnaga bye Brisbane!!