Not all those who wander are lost: Osa 2, Tagasi WA's

Western Australia
29/04/15- 4/05/15
Perthis tervitas meid ootamatult soe õhtu, nii et plätud olid endiselt asjakohased. Sõitsime taksoga oma autole järgi ja kahetunnine teekond koju võis alata. Kahest tunnist sai otseloomulikult natukene rohkem, vaatamata lubatust suurematele sõidukiirustele.. Ütlen ausalt, et see oli mu elu üks hullemaid autosõite, sest ma pole mitte kunagi niiiii väsinud peaga roolis olnud, aga vähemalt said lennukis filmid vaadatud! Tegime Nelega diili, et ma võin sõita, aga ta peab ka üleval olema ja mind lõbustama. Googeldasime fakte Austraalia kohta, googeldasime highway, freeway, motorway ja veel mingi tee erinevusi ja siis tegime selle sõidu kõige suurema vea ja hakkasime googeldama kui palju on Austraalias backpackereid kadunuks jäänud, kui palju surnud, kui palju tapetud. Fakte Wolf Creek’i filmi kohta ja üleüldse muid lõbusaid asju. Ja siis olime me juba Perthist piisavalt kaugel, in the middle of nowhere ja hirmsasti oli vaja vetsu minna. Kottpimedas bushi minemine ei tulnud kõne allagi, sõitsime edasi ja leidsime tee äärse roadhouse’i mis otseloomulikult oli kinni ja kinni olid ka õues asuvad vetsud ning ümberringi polnud mitte ühtegi maja ega autot ega inimest. Teretulemast Austraaliasse. Kuulsime põõsas raginat ja jooksime kiljudes autosse, kohalt ära pole me vist elus mitte kunagi varem nii kiiresti saanud. Ülejäänud tee üritasime mõrvarite ja vägistajate ja kadunud backpackerite peale mitte mõelda, kuulasime muusikat, laulsime kõvasti ja valesti kõigele kaasa ja sõitsime igaksjuhuks lukus ustega. Parem karta kui kahetseda! Koju jõudsime alles kella nelja paiku öösel, musid-kallid kiisudega ja tuttu ära. Capel oli päevavalguses ikka see sama Capel, meie olime taaskord töötud, rahatud ja tegevusetud. Pesime oma kohvritäie pesu ära, pakkisime oma asjad uuesti autosse, küpsetasime Clairile ja Bruce’ile oma kuulsat šokolaadikooki ja sõitsime nädalavahetuseks NEWDEGATE’i!!!!!!!!!! Sest käes on sügis ja käes on jalgpallihooaeg mis tähendas ennenägematuid pidusid ja kõiki sõpru ühes kohas koos! Ja muide jalgpalli all ei mõtle ma meie toredat jalgpalli vaid Aussie footy’t oma tobedate reeglite ja veel tobedamate vormiriietega. AGA nagu maakohtadele kohane on ka Newdyl oma footy tiim ja vaba nädalahavetus tähendas kaualubatud ja plaanitud külaskäiku.

Newdegate’ist on raske kirjutada, sellest kohast sai meie teine kodu, nendest inimestega seal on armastuse-vihkamise suhe, kõik mis me seal tegime ja see elu mis me seal elasime, kõik see sai nii loomulikuks ja omaks ja samas on see kõik ikkagi nii uus ja võõras. Maandusime vana sõbra Luke’i vanematekoju, Kath ja Jase olid meie külaskäigu üle superõnnelikud, kiire üksteise kurssi viimine möödunud kuudega ning siis ootas vana hea pubi! Vaatamata sellele, et tegu oli reede õhtuga, oli pubis rahulik, sest footy team on mängude eelsetel õhtutel koduarrestis, aga meile see sobis. Üllatasime kõiki oma külaskäiguga, saime pubis olevate inimestega korralikult catch up’ida ja end kohaliku eluga uuesti kurssi viia. Ütleme nii, et same old same old Newdy, lõputu draama, lõputu klatš, lõputult jamasid ja samas ikka need samad inimesed ja see sama pubi ja pikad tööpäevad ja maaelu. Ainult et sel korral olime meie õigel pool baariletti, koos kõikide teistega. Laupäeval oli suur footy game Newdyst umbes 200km väljas. Enne mängule minemist käisime linnas mu kutsut Leot vaatamas, viisime talle mänguasju ja maiustusi, tegime kaks mängu ja musid-kallid-paid ning sõitsime edasi. Ja siis jõudis meile kohale miks footy hooaeg NIII suur ja tähtis on, nad ei mängi mitte ainult jalgpalli vaid veel umbes sadaviitekümment mängu (ühise nimetajaga wintergames) alustades maahokist ja võrkpallist, lõpetades mingi pesapalli sarnase asjaga ja ilma liialdamata peaaegu kogu Newdy oli kohal, kes ei mänginud see lihtsalt elas kaasa. Ühtlasi oli see meie esimene Aussi footy mäng, reegleid me ei teadnud, ei saanud aru mida nad seal platsil teevad ja miks ja millal karjuma peab. Kohati meenutab see rugbyt ja samas pole mitte midagi sarnast. Poisid jooksid mööda platsi, loopisid palli käest kätte, vahepeal lõid jalaga ka, aga pool mängust lihtsalt tirisid üksteist pikali ja kaklesid. Ja poiste ning kõikide teiste näod olid hindamatud kui nad meid väljakukõrval istumas nägid, kes õnnelik, kes mitte niiväga. Pärast mängu oli loomulikult mitte just kõige rahulikum istumine ovali baaris ja musid-kallid kõikide sõpradega kes eelmisel õhtul koduarrestis olid. Tagasitee koju kulges läbi teeäärsete väikeste pubide ja siis otse Newdy pubisse kaotust tähistama. Meie sealsed peod pole kunagi mingid lihtsad õhud olnud, ei erinenud ka see. Pidu kolis peale pubi sulgemist ühe sõbra juurde ja sooja lõkke ümber möllati hommikuni. Teisipäeval pidime edasi liikuma, nii et ülejäänud nädalavahetus oli vaikne. Või siis ka mitte. Pubisse enam ei roninud, aga see ei tähenda, et kodus möllata ei saanud.. Nagu ma kuskil ülevalpool kirjutasin on käes sügis, või juba talv? Töö käib jälle täies hoos ja hetkel on siin külviaeg või nagu siin kombeks saand öelda- seeding-spraying-other-shit. Kõige suurem ehmatus oli meie jaoks tulekahjud, tulekahjud kõikjal ja mitte kellelgi ei pilkunud isegi silm. Meie olime mingi omg mis toimub terve maailm põleb ümberringi ja kõik ainult naersid. Nagu meile hiljem seletati, siis tuleb kogu eelmise aasta jama ära põletada, et uus vili puhtal põllul kasvada saaks. Eestis on maa puhastamiseks talv, külmad ilmad ja lumi. Siin sellist aega pole, seega paneme aga tule otsa ja las ta põleb! Esmaspäeva õhtul viisime Kathiga seedingu poistele õhtusöögi ja poisid arvasid, et me võiks nendega põllule jääda, Nele RJ’le seltsi ja mina Dylanile. Kümme minutit traktoris ja Dylan teatas, et tal nüüd õhtusöögi aeg, nii et ma parem istugu tema kohale ja hakaku ise tööle. Tegin nagu kästud ja Nele tegi teises traktoris sama. Poisid näitasid tähtsamad nupud-kangid-liigutused ette ja nii me siis istusime seal kaks tundi ja külvasime, sõitsime ühe põllupikkuse ära, keerasime oma traktori koos air-seederiga ümber ja läks minna järgmine. Midagi keerulist seal iseenesest polnud, traktor opereeris GPSi abil nii et nupuvajutuse peale sõitis ta ise uuele joonele ja püsis seal kuni keeramiseni, ainuke asi mis meil teha tuli, oli vaja air-seeder keeramise ajaks maast ülesse tõsta ja kogu asi ümber keerata. Ühesõnaga nüüd me oleme kogenud traktorisõitjad, oskame majandada air-seederiga ja kokkuvõttes oleme muutunud täielikeks maakateks :( Teisipäeva hommikul kell 5 asusime jälle teele. Ehk siis bye Newdegate!

Rahulik õhtu "kodus"

Seeding

York, WA
5-7/05/15
Yorki mineku plaan oli tegelikult juba enne Queenslandi minemist, seega kui võimalus avanes tegime kiire kaalumise, või siis ka mitte, sest me tegutseme hetkeemotsioonide ajendil, nagu te juba aru olete saanud, ja broneerisime omale kohad kursusel kus õpetati kõike vajalikku, et maakana ellu jääda ja ära elada. Tegelikult päris Yorki me ei läinudki, elasime koos nelja sakslasega ja kursuse läbiviijatega paar päeva Yorkist umbes 30km väljas farmis ja õppisime hoolega. Näiteks tehti meile pikk ülevaade sellest kuidas farmis üleüldse ellu jääda, sest enamik farme asub keskustest 20-100km kaugusel, ehk siis kõik poed, postkontor, haigla ja kõik muu eluksvajalik on kaugel. Ja Newdy näitel veel kaugemal, sest tegelikult pole seal isegi haiglat, ainult vabatahtlikud kiirabitöötajad ja tuletõrjujad. Lisaks olen vist ka kunagi varem maininud, et bushi teed on väga halvasti tähistatud ja enamasti vägaväga vanad ja halvas seisukorras, seega ära eksimine ja mööda tundmatuid kruusateid kulgemine on väga võimalik, kui ümbrust ei tunne. Eriti lõbus on siis, kui sõit jääb kuskile kella 5 paiku õhtul, nii et vaikselt hakkab hämarduma ja siis boooom kottpime ja vaata ise kas ja kuidas kohale jõuad. Kõigele lisaks on suur osa Austraaliast suur leviauk, isegi siis kui maksad hirmsuuri Telstra arveid ja omad head telefoni. Kui levi pole siis levi pole. Ühesõnaga meid õpetati sellistes olukordades hakkama saama. Ja autole koormat laadima ja koormarihmasi kinnitama. Ja kohalike maameeste sõlme siduma, autorehvi vahetama, farmiautodega sõitma ja neid korda tegema. Kõige lõbusam osa algas siis, kui meid kahte gruppi jagati ja ühed shearing shedi õppima läksid. Minu jaoks iseenesest midagi uut polnud, sest mõned kuud tagasi käisin shearing shedis tööl, aga lõbus oli ikka. Õppisime kogu rousingu protsessi algusest lõpuni alustades luuaga põranda korras hoidmisest ja villa maast ülesse korjamisest lõpetades selle lauale viskamise, puhastamisega, klassi määramise ja pressimisega. Eesti keeles on seda kõike väga veider kirjutada. Farmerid, kelle shedis käisime, ajasid minuga terve aja juttu ja ütlesid, et ma peaksin tagasi minema kui nad selle sügise tallesid pügama hakkavad. Jeeeee. Sellega lammastega mängimine ei lõppenud, tagasi farmi jõudes hakkasime neid mööda põldu taga ajama, ühelt põllult teisele liigutama ja nendega muid vigureid tegema. Õppisime lammaste märgistamist, saime kiire ülevaate kuidas talledega tegeletakse. Pikemalt siin rääkida ei julge, mine tea kuidas loomakaitsjad reageerivad. Teine grupp möllas samalajal põllul, tagurdasid järelkäruga, sõitsid traktoriga ja õppisid kopaga töötama. Airseederit tutvustati ka, aga oi näe jälle midagi tuttavat! Lõpus saime kõik ilusad tunnistused selle kohta, et me asjalikud general farm handid, hunniku nänni ja lubaduse, et nädala jooksul sebitakse meid kuskile farmi tööle. No, kursus oli tore, maakate elu on tore, aga lubatud tööd ootame siiani.. Siis pääsesime lõpuks ka päris Yorki ja see linn oli niiiiiii armas. Oleme kohalike käest kuulnud igasuguseid halbu jutte, aga ju on kõik inimeses endas kinni. Meile see linn meeldis, kiire peatus poes ja siis suundusime Perthi, et üks sakslane sinna ära viia ning ise läbi Perthi uuesti Capelisse minna. Capelist pikemalt väga ei viitsi kirjutada, ausaltöeldes polegi väga midagi rääkida. Olime seal veidi üle nädala, aitasime Clairi ja Bruce’i kodus, et üüri ei peaks maksma, otsisime tööd ja vedelesime niisama. Ükspäev käisime ka vanas viinamarjafarmis, Nelel oli omanikega natukene paberimajandust, õnnelikud nad meid nähes polnud ja ega meie endi nähes ka eriti mitte. Enne ära tulekut tegid Clair ja Bruce meile väikese ärasaatmise, käisime neljakesti Country Clubis söömas-joomas ja ütlesime sel korral pikemaks ajaks headaega.