Not all those who wander are lost: Osa 3. Newdegate

Newdegate, WA
Jah. Ma tean mida te kõik ütlete, vähemalt mõtlete. MIS TEIL VIGA ON!? Ausaltöeles ei tea ise ka, 8 kuud Aussis ja 5 sellest ühes väikeses linnas kust pääsemist ei jõudnud me ära oodata. Ja ometi oleme me tagasi ja taaskord pikemaks ajaks kui vaid üks nädalavahetus. Mainin siinkohal enne edasi rääkimist, et nende viimaste nädalatega sõitsime me niiiiipalju kilomeetreid maha, et Eestis olles ei sõitnud ma vist kahe aastaga kokku ka nii palju autoga. Anyway. Meil avanes siin võimalus tööd saada ja ühtlasi sellega oma farmipäevad kirja saada, sest olgem ausad, sellega on juba väga kiire. Töö on töö ja kui me nagunii kuskile farmi plaanisime minna ja siin otseselt võimalus avanes, siis pole eriti vahet kus me oleme. Pealegi, peale mõnda aega eemal olemist on siin kuidagi.. tuttav ja turvaline. Kuna elame linnast piisavalt kaugel, et igapäev sinna minna ei viitsi ja pole vajagi, ei puutu me inimeste ja selle eluga nii tihedalt kokku, samas on nad kõik siin samas, kõik nädalavahetused veedame nendega ja iga kord linna sõites tuleb muie näole, nii palju mälestusi. Töötame ühe tuttava farmis, või õigemini on asi veidi keerulisem. Kohati nagu töötame ja samas ei tööta ka. Farm ise on umbes 30km linnast väljas, keset bushi ja viljapõlde. Elame koos Luke’iga väikeses maamajas korralikku kommuunielu, maja ise on vana, aga meile meeldib, meenutab hirmsasti vanu Eesti suvilaid või maakodusid. Vesi tuleb majatagant suurest veetünnist, põhiliselt kasutame vihmavett.. ümber maja jalutavad lambad ja laiuvad külvamist ootavad põllud (nüüd juba külvatud). Igav siin ei hakka, juba esimesel päeval otsustas üks lind, et tahaks ka tuppa sooja tulla ja meile tere öelda, meie Nelega kiljusime ja jooksime nagu segased mööa maja, Luke väänles naerust põrandal.. Ja kas ma olen juba rääkinud meie koduteest? Ei see ei ole väike valgustamata asfalttee mis kuskile maamaja ette sõidab. See on konkreetne punase kruusaga bushroad, kahelpool teed soolajärved, lagendikud ja wildlife. Kängurud, jänesed, rebased, papagoid igalpool! Pimedas on koduväravat päris raske märgata ja siis veel pikk sissesõidutee farmi ja järgmine sissesõidutee meie majani. Kui päevavalges linna või linnast tagasi sõita ja ere päike järvedel sillerdab ja bushi põõsaste vahel piilub, tuleb kananahk ihule. Ma tahaksin seda kõike teile laivis näidata, võibolla siis saate te aru miks me siinset loodust niiväga armastame ja miks me muudkui maale tagasi kipume! Ja siis veel meie pea 20 000 pealine lambakari ja teadmata palju tallesid kes meie aknataga ringi jalutavad ja lolli näoga vaatavad, kui me keset põldu jalutame, et korrakski telefonilevi ja netti saada, sest me elame täielikus leviaugus. Nagu.. täielikus leviaugus.

Igaljuhul Nele kokkab (kokkas) farmi omanikule ja Luke’ile seedingu perioodil, mina aitan niipalju farmis kui abi vaja. Ükspäev käisime lambaid söötmas, teinepäev liigutasime masinaid ühest kohast teise ja vahepeal käin (käisin) niisama seedingu ajal seltsiks, sest tööpäevad on pikad ja traktoriga sõitmine igav. Käin aegajalt ka linnas tööl, ühe tuttava juures koristamas, süüa tegemas ja remondi tegemisega abistamas. Värivin ja möllan. Kuna see tuttav tegeleb mulesinguga (googeldage), olen paar korda ka seal kaasas käinud ja päev otsa tallekestega asjatanud. Luke palus muide edasi öelda, et meie farmer on ilge sitapea ja ta vihkab teda ja tema juures töötamist. Me teadsime teda küll juba varem, aga paar nädalat siin ja juba on meil tast kõrini. Nõme on ülemuse kohta nii öelda, aga no tõesti, seda mis siin toimub on raske kirjeldada. Midagi hullu tegelikult ole, meil on kõik okei ja saame temaga hästi läbi, aga ta on iseloomult üsna raske, ise ka päris täpselt ei tea mida ta tahab, konkreetseid vastuseid talt kunagi ei saa, ootab teistelt palju, aga ise midagi ei tee ja siis süüdistab teisi jne. Ükspäev teatas, et lambaid on vaja liigutama hakata, ootasime teda terve päev ja lõpuks võttis kahe karja ümberpaigutamine nii kaua aega, et õues jõudis pimedaks minna. Ja meil olid närvid läbi. Oleks me Nelega kahekesti seda teinud, kasutanud ühte autot, ühte koerda ja enda teadmisi, oleks ta meile farmi kaardi ette andnud ja konkreetselt öeldnud kust kuhu loomad viia on vaja, oleks me selle paari tunniga ära teinud. Aga ei, tal oli vaja oma ladyfriendile farmielu tutvustada, endal pea laiali otsas, koerad sõna ei kuula, meie kokku aetud ilus suur kari jooksis igasse ilmakaarde laiali ja noored emmed jooksid üle enda tallede. Ei, me polnud väga vihased ega närvis. Aga pole hullu, farmielu on lõbus. Ja meil on 7-kuune kutsikas Lucky kes on alles täielik titt! Koguaeg on vaja silm peal hoida, sest ühel hetkel otsustas ta mu laadija juhtme ära närida, teisel hetkel lihtsalt ei suvatsenud end tugitoolist püsti ajada ja pissis sinna samma, samas aga on selline ninnunännu, ronib sülle ja tahab koguaeg mängida. Üksi ei taha olla, käisime Nelega linnas ja ta lihtsalt pressis end autosse ja sõitis meiega kaasa. Ja hella hingega nagu me kõik kolm siin oleme, ei raatsi keegi kutsikat õues ka hoida, nii et Lucky naudib kõiki tekke ja patju mis elutoas vedelevad. Kui juhtud tema lemmik tugitoolis istuma, siis vaatab sind niikaua oma puppy silmadega kuni sul süda haledaks läheb ja sa talle ka enda kõrval ruumi teed ning siis hakkab ta end sirutama ja ringutama kuni sul enam ruumi pole.

Meil on kodus kummitus ka. Ilma naljata. Päris tõsiselt. Luke arvas alguses, et me lihtsalt lollitame temaga ja üritame elu huvitavaks teha, aga nüüd on tema ka täiesti veendunud, et meil majas kummitab. Kõik algas sellest, et sõitsime pidevalt mööda meist paari km kaugusel asuvast vanast majast, aga mitte kunagi ei näinud seal kedagi liikumas või tulesid põlemas. Nii et Nele siis nii muuseas küsis, kes seal elab või mis maja see selline on ja kui Luke rääkis, et seal elas üks vana sõjaveteran kes ära suri ja peale seda on maja ümber veidraid asju juhtunud, arvasime, et võiks sinna uudistama minna. Uudistama me ei läinud, aga tundub, et onu tuli meid uudistama, või arvas keegi teine lahkunud Newdylane, et võiks külla tulla. Igaljuhul alates sellest ajast, kui sellest majast esimest korda juttu tegime, on meie majas toimunud imelikke asju. Näiteks hakkas Nele üksinda kodus olles kuulma, nagu keegi kõnniks maja kaugemas osas. Ja hüppaks. Ja käiks tagauksekaudu sisse ja välja. Jah, olgu, vanad majad teevadki imelikke hääli ja erilist tähelepanu me sellele ei pööranud. Ja siis oli paar nädalat tagasi long weekend, nagu Austraaalias peaaegu iga kolmas nädalavahetus on, sest ALATIIII on mingid riiklikud pühad. Käisime Luke’i perega Point Annis (meie jõulu rand) grillimas ja kala püüdmas ja jõudsime koju alles pilkases pimeduses. Meie suureks ja väga ebameeldivaks üllatuseks oli elekter kadunud, KUIGI meist paarisaja meetri kaugusel elava Darran’i (farmeri) majas oli kõik okei. Lisaks pimedusele oli majas nii meeletult külm, et kui me kõik küünlad, mis vähegi leidsime, elutuppa põlema panime, olime sunnitud oma pubist kaasa ostetud õhtusööki sööma kandes jopesid ja istudes KÕIKIDE tekkide sees, mis me majast leidsime. Ja siis hakkasid jälle sammud ja hüppamised ja uste avamised. Luke oli kuri, ütles, et me oleme rumalad, et kummitustest räägime ja pani majas KÕIK uksed kinni, lihtsalt igaks juhuks. Kui me 10min hiljem kolmekesti koos vetsujärjekorda läksime, olid uksed taas avatud. Sekundiga olime me me tagasi pimedas elutoas ja otsustasime sel ööl seal magada, sest mitte mingi valemiga poleks saanud meid meie oma jääkülma iseavaneva uksega magamistuppa saata. Ja siis jälle keegi kõndis ja kuskilt hakkas külma õhku puhuma ning oh seda üllatust, meie esiuks oli pärani lahti. Öö möödus kolmekesti väikesel diivanil värisedes ning päikesevalgust oodates. Hommikul leidsime maja eest Nele ühe pastla, mis Capelisse kolimisest saadik on autos olnud ja mida mitte keegi puutunud ei ole. Samuti selgus, et meie magamistoa aken oli pärani lahti, kuigi mitte mingil juhul poleks keegi meist seda avanud, sest õues on talv ja maja niigi jahe. Koerad ei taha meile eriti külla tulla, meie kutsikas Lucky, kes armastas diivanil pikutamist, istub parema meelega õues või jookseb esimesel võimalusel Darrani juurde. Teised kaks farmi koera hoiavad meie majast lihtsalt eemale. Kuni elektri tagasitulekuni kolisime Kathi juurde ja keeldusime siia majja tulemast.. Nüüdseks oleme oma avanevate uste, ringi jalutavate olendite, külmkapilt maha kukkuvate magnetite ja muude toredate asjadega harjunud, aga öösel ikka ringi ei liigu ilma, et majas KÕIK tuled põleksid.

Newdy elu ise.. nagu polekski vahepeal ära käinud, lihtsalt kolisme linnast välja! Esimene nädalavahetus oli hull, taaskord footy laupäev, aga seekord kodumäng, mis tähendas seda, et TERVE linn oli ovalis ja peale mängu oli suuuur pidu. Eriti siis, kui naised lastega koju läksid ja ainult noored ja mehed pidutsema jäid. Jube, jube on see maaelu, kui mitte mingit muud meelelahutust pole kui kriket/jalka ja peale seda hullumeelsed peod. Ja kujutlege seda, et me olime neli kuud neil justkui loomaaialoomad kes seisid teiselpool baariletti ja keda iga õhtu vaatamas käidi, nüüd seisime me samal pool ja oleme nendega koos, mitte ei teeninda meid. Pole enam kurja Nessyt kes pidevalt meelde tuletaks, et meil miski tegemata, vaid nüüd oli Nessy, kes käib ja küsib iga 5min tagant kas meil kõik korras ja kas me uut õlut soovime. Ja seda isegi mitte tema enda pubis vaid ovali baaris! Loomulikult oleme endiselt vaatamisväärsused, noored ilusad tüdrukud väikeses country townis ja pubis tuttavaks saanud jamadega tegeleme endiselt. Mitu korda korraldati meie teadmata kõige ilusama tagumiku võistlust, me seisime Nelega baarileti ääres ja rääkisime sõpradega juttu kui kari tüüpe meie seljataha rivistus ja hindama hakkas. Loomulikult jätkus pidu kellegi kodus ja venis hommikusse. Üksikasjalikult neid möllusi ei kirjelda, emmed ja issid lasevad meil muidu järgmise lennukiga koju tagasi tulla. Nädala sees hoiame linnast eemale, teeme vaid hädavajalikke sõite poodi ja linna tööle, muidu asjatasime farmis, naudime loodust ja vabadust. Eelmine nädalavahetus oli ühel vanal tuttaval sünnipäev, kokku tuli ainult see sama seltskond, kellega vanasti karaookeõhtuid tegime ja selleüle oli meil eriti hea meel. Laulsime oma „I love this bar“ ja meenutasime vanu häid aegu. Meie Nelega tõmbasime omale onesied selga ja pakkusime nalja kõigile. Väike grill, suur lõke, Newdyle omane draama ja ideaalne õhtu vanade sõpradega. Tahtsime kaasa võtta suure kausitäie yabbiesid, nii et suure hurraaga viskasime kaks päeva järjest võrgud damidesse ja arvasime, et nälga me ei jää. Lõpuks võtsime kaasa väikse kausitäie yabbiesid, sest nad lihtsalt keeldusid meie võrkudesse ronimast :(

Niiet siin me siis jälle oleme, ise ka ei tea miks ja kui kauaks, aga ju see selgub käigupealt. Üritame endast kunagi jälle märku anda, teie olge niikaua toredad!

Negle