Not all those who wander are lost: January 2015

Ilma pikema sissejuhatuseta võtan tagasi oma sõnad, et Newdegate’is ei juhtu kunagi midagi. Samas tuleb siinkohal tsiteerida tänahommikust mõttevahetust Blue’ga: „Only once in a year, be ready to be bored again for the next 12 months!“. Nagu te juba aimate, tuleb siit järjekordne LUGU, mis paneb meid ennast taaskord muigama ja küsima, kuidas sellised asjad ainult meiega, meie lähedal või meiega seotud inimestega juhtuvad.

Kõik sai alguse eelmisel nädalal. Frenchied pidid siit edasi liikuma reedel, seega otsiti nende asemele uus kokk. Majapidamistööd pidime üle võtma meie. Uus kokk pidi siia jõudma kolmapäeva õhtul, et paar päeva koos Frenchie’ga kokata ja õppida ning reedel, peale nende lahkumist, ise köök üle võtta. Kolmapäeval teda ei tulnud. Ei tulnud ka neljapäeval. Dwight oli mures, uus tüüp oli mingi imetelefoniga talle sõnumi saanud, et ta tütre auto oli kuskil keset bushi katki läinud ja ta jõuab hiljem. Imetelefon seetõttu, et nad kutsusid seda landline phone’iks mis tuli kuskile ühendada, kui nad sellest rääkisid kõlas see nagu maailma kõige loogilisem asi, aga reaalselt ei suutnudki me lõpuks seda asja endale ette kujutada. Igal juhul hiljem teda ka ei jõudnud ning reedel oli lunch time’il Lisa köögis ja Dwight tegi nalja, et õhtusööki hakkab üks meist tegema. Reedel peale lõunat ilmus pubisse mingi veider tegelane, käitus nagu oleks siin juba vana kala kuigi kõik kohalikud vaatasid teda suurte silmadega ja küsisid kas ma tunnen teda. Mina siis küsisin, et kas saan teda ehk kuidagi aidata ja tema teatas, et tal on nüüd ja kohe vaja Dwigti näha. Tuli välja, et meie uus kokk jõudis kohale. Ootasime 49 aastast pikkade juuste, pika habeme ja täoveeringutega aussie bloke’i, aga kohale jõudsid 49 aastane paari puuduva hamba, lühikeste juuste ja kõrvarõngaga .. aussie bloke. Kui Dwight & Lisa lõpuks pubisse jõudsid ja koka tema tuppa juhatasid, tuli välja, et ta ei tulnud üksi. Tema 20+ aastane poeg tuli koos temaga! Omanikud ei teadnud kas nutta või naerda, kui tüübid oma asjad ülesse vedasid ja mööda maja ringi jalutama hakkasid. Sel hetkel said ülemustest meie sõbrad ja neljakesti moodustasime alateadlikult kaitseliini. Kui Dwight on viimased kaks kuud meile korrutanud, et nad tahavad olla meiega sõbrad, meid usaldada ja meiega juttu ajada, olime siiani ikkagi kuidagi.. kauged. Dwightiga käisime küll pidutsemas ja saime paremini läbi, aga Lisa oli ülemus ja hoidis eemale. Peale Frenchiede lahkumist ja uute saabumist said meist kahest „vanad olijad“, OMAD kes hoiavad asjadel silma peal, kui neid siin ei ole. 10 minutit peale uute asukate sisse kolimist olid mõlemad Nessid all baaris ja arutasid meiega mis edasi saab, ilmselgelt polnud meie Nelega ainukesed, kes šokeeritud olid. Misasi see nüüd siis oli? Palkad uue koka ja saad tema täiskasvanud poja pealekaubaks? Dwight palus meil silmad ja kõrvad lahti hoida, neile kohe teada anda kui midagi kahtlast toimub, Lisale ütles rahustuseks, et vaatame kuidas asjad lähevad, ärme tee ennatlikke järeldusi, nad võivad väga toredad inimesed olla. Mitte keegi meist neljast seda tegelikult ei uskunud.

Kokk iseenesest tundus isegi päris okei, olid reede õhtul Lisaga koos köögis, söögid nägid head välja ja maitsesid paremini kui Frenchie omad, tänu Lisale ei teinud ta ka vigu nii et kõik tundus okei olevat. Ainult ta poeg.. Lisaks sellele, et ta lihtsalt tuli, elas ja sõi siin tasuta, tundis ta end nagu kodus. Jalutas mööda maja, vaatas telekat, kui meist mööda kõndis siis vilistas ja tegi silma. Kogu tema olek ja väljanägemine ajasid südame pahaks ja iga kord kui teda nägin oleks tahtnud talle rusikaga näkku sõita. Ma küll olen varem öelnud, et siin elades oleme õppinud eelarvamustest kõrvale vaatama või ei lase neil isegi tekkida, aga see tüüp oli lihtsalt kõrgem tase. Käis oma tagurpidi nokamütsiga, päikeseprillide ja kottis teksadega mööda maja, vedeles diivanil ja kurtis telefoniga rääkides, et on kuskil pärapõrgus lõksus ja kogu elu on täiega pekkis. No.. Jah.. Ütlesime ise sama, kui algul siia tulime, aga keegi ei käskinud tal siia tulla ja siia jääda. Miks ta üldse oli siin?! Lisaks kõigele on kohalikud poisid ühed suured tited, solvusid neljapäeva õhtul Dwighti peale ja korraldasid reedel enda juures suuuuure majapeo, rikkudes sellega meie kõige busyma ja tulutoovama õhtu. Sest noh.. KÕIK kes juba puhkuselt tagasi on, olid seal. Ja siis tuli laupäev! Oh seda laupäeva!!! Nele töötas hommikuse vahetuse, mina toimetasin hommikul niisama ja kui lõpuks meie toa diivanile maandusin ja telekat üritasin vaadata kostus kõrvaltoast kõva muusika. Ja oleks siis asi sellega piirdunud. Kutt üürgas KÕVASTI JA VALESTI umbes 2-3 aasta tagustele megahittidele kaasa. Vahepeal liitus kokk-issi ka, vahepeal üürgas tüüp üksinda. Ma ei teadnud taaskord kas nutta või naerda, lõpuks nutsin ja naersin korraga, sest naeru tagasi hoides pressisid pisarad lihtsalt silmanurgast välja. Vahepeal põgenesin alla korrusele, näitasin Nelele telefoniga tehtud salvestusi meie kõrvaltoa superstaarist ja ajasin ka tema naerust nutma. Nii me siis seal istusime, mina toas number 10 pisaratega võitlemas, uued weirdod toas number 11 kõvasti ja valesti laulmas. Vaid hetk enne seda kui ma enda vahetuse jaoks alla hakkasin tulema teatas kutt kõrvaltoas, et ta isa peab ta Perthi viima, sest tal on vaja stuudiosse salvestama minna- aasta pärast samal ajal võib ta olla juba kuulus ja ENDA BUSSIGA mööda Austraaliast tuuritada. Võibolla isegi väljaspool Austraaliat! Siis ei suutnud ma enam naeru tagasi hoida, purskasin kõva häälega naerma. Ma olin terve päev arvanud, et kutil on lihtsalt igav ja ta kuulab muusikat ning üürgab kaasa, teate küll.. Me KÕIK teeme seda, üksinda.. kodus.. kui keegi ei kuule.. Aga tuli välja, et temal olid laulmisega tõsised plaanid! Kui Nele töö lõpetas ja ülesse läks, saatis ta mulle sõnumi „Tahaks talle lihtsalt karjuda „Shut up, u suck!! Ma ei saa isegi telekat vaadata!!!“ All oli taaskord oli vaikne õhtu, suurt pidu kuskil mujal küll ei toimunud, aga kõik olid kuskile kadunud, nii et kesköise sulgemise asemel panime pubi kinni juba kella 10 paiku. Ja laululind jätkas meie meelelahutamist.

Mõtlesime, et enam hullemaks ei saa minna, aga ei, siis jõudis kätte pühapäev! Nele tegeles hommikul koristamisega, tuli järsku ehmunult meie tuppa ja ütles, et Clint jalutab mööda maja. Clint on nimelt üks täiesti suvaline vend Queenslandist, kes siia kanti tööle oli tulnud ja mõned nädalad tagasi koos jõulusemu Samiga suure jama kokku keeras. Sellest veidi hiljem. Igal juhul paar päeva varem saatis ta mulle sõnumi ja küsis palju meil tuba maksab, tal oleks vaja mõneks ajaks elukohta kuna kavatseb töölt ära tulla. Ütlesin talle hinnad ja rohkem väga ei süvenenud (küsimust kust kohast ta mu numbri sai tekkis küll hetkeks). Ja siin ta siis oli, pühapäeva hommikul kell 9.30 jalutas ta mööda maja, ilma bookingu või check in’ita. Tekkis küsimus kuidas ta üldse sisse sai, sest maja on lukus ja pubi avame alles kell 12. Loomulikult oli jälle kokk süüdi. Õnneks tuli Dwight majja, tegi baari ukse lahti, ajas Clinti asjad korda. Aga väga rõõmus pold temagi, sest lisaks sellele, et ilma meie teadmata võõrad mööda hotelli jalutavad oli Clint ühe meie tuttava juures töötanud ja lihtsalt päevapealt oma asjad kokku pakkinud ja minema läinud ning omadega meie juurde peatuma jõudnud. Pühapäeva õhtul tuli järgmine suurepärane üllatus kategoorias „Palkasin koka, sain rohkem.“ Kohale jõudsid ka tema tütar, väimees, lapselaps ja jumal teab kes veel. Lisa ütles, et kui nad tahavad siia jääda, tuleb neil toa eest maksta. Kokk ütles, et tema maksab. Olgu.. las nad siis olla.. Saime jälle kena kõhutäie naerda ja samas vihastada, sest Lisa tuli baari ja vabandas meie ees, kuna kokk ja tema perekond olid staffi külmkapist söönud meie toitu. Jah, seda sama toitu mida meie hirmkallist poest oma enda raha eest ostame. Sest inimesed on lihtsalt debiilid ja sellistega ei ole mitte midagi peale hakata. Loomulikult ei piirdunud neil asi ka lihtsalt siin ööbimisega, kogu seltskond jauras poole ööni rõdul ja ajas nii meid kui omanikke närvi. Kõrval majas elav Chooka saatis öösel sõnumi ja küsis mis meil siin toimub, ta ei saa lärmi pärast magada. Kell oli 1.30 kui ma viimast korda kella vaatasin ja mõtlesin, et vist rahunesid maha ja läksid magama. AGA EI! Laululind arvas, et pool 2 öösel on kõige parem aeg oma staarikarjääriks harjutama hakata. POOL KAKS ÖÖSEL! Väsimus ja kõrvaklappidest kostunud enda muusika aitasid mingil hetkel unuda. Esmaspäeva hommikul oli Dwight jälle maruvihane, rääkisime talle möödunud õhtu sündmustest ja pidasime sõjaplaani. Üldiselt on meil siin nii, et kui keegi hotellis ööbib, peaks 10 paiku tuba tühi olema, et seda koristama saaks hakata. Üldiselt polegi inimestel plaanis kauemaks jääda, sest siinsed ööbijad on kaugemalt tulnud töölised või siis teelised, kellel lihtsalt öömaja vaja. Aga mitte meie koka pere, nemad ilmselt plaanisidki siia jääda, sest kui me nad lõuna paiku nende toast välja peksime tegid nad ülemuste ees nägu, nagu hakkaks end minekule sättima, aga nii kui Lisa ja Dwight jälle ära sõitsid, tassisid nad kõik oma kompsud koka tuppa ja peitsid end seal terve päeva. Lõpuks peksis Dwight nad majast välja, loomulikult ei jäänud draama tulemata. Meie rõõmuks läks minema ka laululind.

Mõtlesime, et LÕPUKS OMETI on nüüd rahu majas, meie ei sega kokka, tema ei sega meid ja kõik on okei. Ja siis jõudis kätte teisipäev. Hommikust saadik toimus hotellis mingi rahmeldamine, Lisa ja Dwight sõelusid edasi-tagasi, kuulsime kokka kellegiga rääkimas. Ise me torkima ei hakanud, ju meil räägitakse hiljem, kui midagi rääkida on. Ja rääkida oli. Istusime Nelega dining roomis ja sõime oma hilist hommikusööki, nagu meil siin kombeks on saanud, kui Dwight pead raputades meie juurde diivanile maandus ja ütles, et oli käskinud kokal asjad pakkida ja kiiresti minekut teha. Tuli välja, et tema perekond oli eelneva öö veetnud caravan parkis ning härra Mark oli neile hommikul viinud hotelli köögist kaks suurt resti mune, suuuuuure pudeli piima ja suure pätsi saia. Jumal teab mida veel, need asjad suutis Lisa esimese hooga tuvastada. Järsku oli kogu koka perekond jälle hotellihoovis, üritasid sisse pääseda, Dwight ei lasknud. Vaidlesid, ähvardasid, vähe oli puudu kaklusest, kuni Dwight lõpuks politseisse helistas. Peale pikka jamamist olid nad KÕIK siit lõpuks läinud, aga mitte kaugele. Parkisid ennast oma titekäru ja kolme asjaga hotellist ületee puudevarju ja hakkasid sõjaplaani pidama. Ma ei teagi nüüd kas põhjus oli selles, et Dwight kutsus igaksjuhuks sõbrad appi või oli neil lihtsalt mingi random kogunemine meie dining roomis, aga järsku oli hotell rahvast täis, meie Nelega naersime ja vaatasime kogu actionit pealt. Kõigele lisaks ei tahtnud Clint minema minna, sest tal polnud lihtsalt kuskile minna, kuigi oli maksnud ainult kahe öö eest, nii et Lisal tuli tegeleda ka tema välja saamisega. Lõpuks tuli buss, mis käib siin täpselt kaks korda nädalas, meie kamraadid ronisid kõik koos sinna peale ja Newdegate vajus oma tavalisse uimassesse argipäevarütmi tagasi. Ainult et Lisa kardab, et kogu see hullude seltskond ronib Lake Grace’is bussilt maha ja alustab kogu jama otsast peale. Õnneks hoiab politsei neil seal silma peal..
Praeguse seisuga ei ole meil enam kokka ja meie Nelega elame kahekesti 13ne magamistoaga vanas häärberis, kusjuures meil siin pubi ka, võite külla tulla! :)

Elukesest enesest niipalju, et suvi on kogu täiega kohale jõudnud, temperatuurid kõiguvad 30-40 vahel ja igasugune liigutamine nõuab niipalju pingutusi, et kui me pole just oma teistes konditsioneeridega „kodudes“ siis mööduvad meie päevad lihtsalt vedeledes. Soovitavalt all dining roomis, sest meie tuba armastab üle kuumeneda ja päeval om siin keskmiselt 34 kraadi. JA EGLEL ON NÜÜD VANUST AASTAKE ROHKEM!!! Sünnipäev möödus kenasti, tänan küsimast. Kuigi neid inimesi, keda sel hetkel endal lähedale oleksin tahtnud, siin ei olnud (va Nele eksju), suudeti mind ikkagi üllatada kingituste ning koogiga, kogu pubi laulis mulle ja tegime Nelega sünnipäeva õhtusöögi. Niiet 20 tulemata ei jäänud.

Lubasin Clintist ja Samist ka rääkida. Teile ei ütle see kõik ilmselt mitte midagi, aga samas kirjutame me seda blogi ka iseenedale mälestuseks ja enda jaoks võib kirja ikka panna. Oli üks tore 40 kraadine teisipäev, meil Nelega oli vaba hommik ja mingil kummalisel põhjusel olime me hommikul väga vara üleval. Umbes kella 10 paiku.. Läksime kõrvalmajja poodi omale hommikusöögiks jogurtit ostma ning nägime pubi ees Sami autot. Sam uuris mis meil plaanis, kuna tema ja ta semu Clint tahtsid Lake Kingi minna ja kutsusid meid kaasa. Kuna meil targemat nagunii teha polnud, sest meie omad kallid semud olid kuskile ära kadunud, kes ilma meieta kuskil rannas, kes perega puhkamas, kes tagasi tööl, otsustasime me kaasa minna. Lake Kingi mineku plaanist sai uus plaan, sõitsime linnast veidikene välja, kuskile keset bushi ja läksime mudasesse tiiki ujuma. Sõna otseses mõttes mudasesse, sest põhi oli olematu, vesi oli läbipaistmatu ja meie olime põlvist saadik mudas. Mida rohkem jalgu liigutasime seda sügavamale vajusime. Päev iseenesest oli super, nalja sa korralikult, Sami polnud ammu näinud, tulime seal põlvili mudas mitme suurepärase äriidee peale ning jahe vesi oli 40 kraadise päikese kõrval kena jahutus. Poisid tõid meid kella 4 paiku linna tagasi, Nele läks tööle ja peale pikka uimerdamist läksin ma ka alla Sami & Clintiga jaurama. Siis hakkas draama pihta. Tegelikult oli draama alanud juba varem, sest ühele noormehele ei meeldinud mõte, et me terve päeva nende kahega veetsime, kohe üldse. Kohe üldse-üldse. Küsimusele miks, milles probleem on, ma vastust ei saanud. Järgnes pikk õhtu erinevate kuulujuttude, draamade, armukadeduse (appi see kõlab eesti keeles kuidagi valesti) ja suure tüliga. Sam ja Clint suutsid kokku rääkida sellise muinasjutu, et seda jama ja tüli mis järgnes, lahendasin ma terve nädala. Ma tean juba ammu milline see koht on. Ma tean, et kõik väikesed country townid on sellised. Inimesed armastavad klatšida, teiste kohta valetada, kõigele vähemal pool juurde panna ja jamasid keerata, me ei saa siin tegelikult mitte kedagi usaldada ja kellegi peale loota, aga vahel kipub see ikka ununema. Ja reaalsus on see, et kui me siin nii pikalt olnud oleme, tekivad mingil hetkel ikkagi inimesed, kellega saame paremini läbi, keda peame sõpradeks ja hakkame mingil määral usaldama. Just siis kui tundub, et meie oleme sisse elanud ja inimesed on meiega harjunud, me pole enam UUDIS ja kõiki ei huvita enam kus ja kellega ja mida ja millal me teeme ning me saame lõpuks normaalselt elada, suudab keegi jälle üllatada. Nagu ma ütlesin, ei ütle kogu see lõik teile ilmselt mitte midagi, sest üksikasjadesse ma laskuma ei hakka, aga pikk jutt lühidalt- proovile pandi mu usaldus mu siinse kõige lähedasema sõbra suhtes ning kohati tekkis tunne, nagu elaksime taaskord mingis lollis Mehhiko seebiooperis. Lõpuks sai kõik korda, aga peale seda õhtut ja seda suurt jama ei olnud me Clinti nähes sugugi õnnelikud. Uskumatu eks, et me oleme siin kõige nooremad, kõige lähemal „pubeka eale“ ja vahel tundub, et me oleme ainukesed kes suudavad siin täiskasvanutena käituda..

Kolmapäeva pärastlõunal (21. jaanuar) kõlas üle linna vali sireen- järjekordne bush fire. Ausaltöeldes oli seda oodata, sest üle kuu aja ei ole sadanud tilkagi vihma, temperatuurid on tasapisi järjest kasvanud ja küündivad vaikselt 50 kraadini. Kolmapäeval iseenesest oli 44 kraadi ringis, aga osade tüüpide väitel oli auto tuulevaikuses ja päikese käes seistes näidanud väljas 48 kraadi.. Inimesed loobivad auto akendest välja klaaspudeleid. Tehke omad järeldused. Ühesõnaga kõlas signaal, kõik vabatahtlikud jätsid oma tegemised pooleli ja jooksid kokku, et kustutustöödega alustada. Tuli välja, et põleng avastati täiesti juhuslikult ringi sõites, poleks kutid ringi sõitnud, oleks asju palju hullemini võinud lõppeda. Ja teine asi mis selgus- põleng oli keset bushi, ehk kustutamine oli omade jõududega võimatu. Seda on keeruline seletada, kuna paljud teist ei kujuta ilmselt seda loodust ja elu siin üldse ette, aga tulele oli raske ligi pääseda ja ainukene mida teha sai, oli oodata, et põleng bushist välja tuleks ja samal ajal proovida seda kontrolli all hoida, et see enam laiemaks ei leviks ja linnale lähemale ei tuleks. Ühesõnaga tuli lihtsalt vaadata kuidas kõik põleb, saamata seda takistada. Tuul muidugi tegi asja hullemaks ja mida aeg edasi seda suuremaks see jama kasvas. Poisid möllasid seal terve päeva, sireen kõlas poole nelja paiku ning alles kella üheksa ajal õhtul andsid nad teada, et tule levik on lõpuks kontrolli all ja nad hakkavad ise break-upi põletama, mis tähendas seda, et bushi põletati nö joon, mis kohe ära kustutati, et kui põleng sinnani jõuab siis pole seal enam midagi põleda ja see ei saa sealt maalt enam edasi liikuda. Kella kümne paiku tulid enamus vabatahtlikud koju, vahetuste kaupa käidi öösel valves, et asi jälle käest ära ei läheks. Näeme neid suuri põlenguid koguaeg uudistest, kirjutasin nendest ka eelmisel korral, aga see hetk, kui sõbrad ja tuttavad jooksevad ise tuld kustutama, tuld mis on meist ainult 10km kaugusel ja inimesed käivad terve päev murelike nägudega ringi ning jagavad uudiseid.. See tunne oli jube. Ja see põleng ei olnud väike. Piltidelt paistev on ainult üks nurk, mida piirata üritati, videotelt oli tegelikult näha kui suur ainult see nurk tegelikult oli, aga videoid meil pole kahjuks ja see kõik oli ehk vaid ¼ kogu tulekahjust.

Üks uudis on veel. Siia tulles ütlesime, et kauaks me siia ei jää. Pidime edasi minema detsembris. Tulid sõbrad ja tuttavad ja meil oli tore, edasi minemine lükkus jaanuari algusesse. Jõudis kätte jaanuar ning omanike palvel lubasime jääda jaanuari lõpuni. Jaanuar saab läbi pooleteise nädala pärast ja reaalsus on see, et me ei lähe siit kuskile. Sest me lihtsalt otsustasime nii ja meid tegelikult üldse ei huvita kui üllatunud või pettunud te olete. On mitmeid põhjuseid miks me nii otsustasime, aga lõppude lõpuks on need meie omad põhjused ja see elu mida me siin elame ja see kuidas me siin oleme ja need inimesed kellega me siin oma aega veedame, seda ei saa läbi blogi ja piltide edasi anda nii, et kõik aru saaksid.. ühesõnaga veel me siit ära ei lähe. Meid kusjuures hoiatati selle eest- mida kauemaks me jääte, seda raskem on pärast ära minna, sest reaalselt tekib ELU, mitte me lihtsalt ei peatu siin, aga praegu me juba elame siin, olgu see elu meil siis nii kummaline kui tahes.. Loomulikult ühel hetkel läheme edasi, vaja on ära teha farm teise aasta viisa jaoks ja ega me siia Aussi selleks päris ei tulnud, et terve siin oleku aja Newdegate’is olla, tahaks ikka ülejäänud maad ka näha. Lihtsalt selle jaanuari lõpus lahkumisega on nüüd nii, et ei.

Olen varem kirjutanud Aussie slängist, sellest kui hädas me siin algul olime ja kuidas me nüüd selle lolli keelega harjunud oleme. Panen allapoole mõned pildid seoses sellega, kõiki väljendeid siin ei kasutata, samas ei ole piltidel kõike, mida meie siin igapäev kuuleme ja ka ise kasutame, aga mingi ülevaate saate ikka!

Olge musid
Teie Negle