Bundaberg, Queensland

Nüüd on järgi jõudnud selle postituseni kus me ausalt ja otse räägime oma ebaõnnestumisest backpackeritena. Nagu ka varem olen maininud, ei ole me kaugeltki mitte ehtsad seljakotirändajad. Esiteks seetõttu, et seljakoti asemel reisime me suurte kohvritega. Teiseks seetõttu, et siiani polnud me kordagi elanud working-hostelis ja kolmandaks, noh.. olgem ausad, see rändamine sellisel kujul pole seni eriti pinget pakkunud. Meil on vaja kodu ja kindlustunnet, kohta kuhu minna, kui mujal pole olla. On selleks siis hotellituba Newdegate’is, mõne sõbra kodu, suur maja Capelis või kasvõi meie omaenda auto, vähemalt midagigi. Siis võime oma suurest kohvrist pool kaasa võtta ja ringi sõitma ning avastama minna, see on meie rändamine ja kõlab juba palju paremini. Aga alati on meie plaanide ja tegemiste juures vähemalt üks suur AGA.

Seekordne lugu algas juba paar nädalat tagasi, kohe peale lihavõtteid. Silvia ja Eva hakkasid end vaikselt minekule sättima, et nädalaks Balile pikutama minna, nii et ka meie hakkasime vaikselt edasimineku peale mõtlema. Kuna tol hetkel veel tööd oli, oli ta siis selline nagu ta oli, me veel suuri muutusi ei plaaninud. Ja siis tuli jälle vihm. Ja siis hakkas jälle pihta see nali, et hommikul kell 6 ärgates ei olnud veel teada kas tuleb tööle minna või mitte, nii et me sättisime end töö jaoks valmis ja kui me juba praktiliselt autosse istusime, saadeti sõnum, et ärge veel tulge, ilm on korjamiseks liiga halb. Ja siis istusime ja ootasime terve päeva ja mida ei tulnudki oli töö. Või siis lasti meil hommikul vara farmi sõita, et me kõik koos tunnikese shedis saaksime istuda, kuna õues sadas padukat, ning siis saadeti koju tagasi, sest marjad on korjamiseks liiga märjad. Minu lemmik oli loomulikult see, kuidas me ükspäev paduvihmaga mitu tundi ikkagi korjasime ja kui me lõpuks kõik läbimärjad ja läbikülmunud olime, öeldi, et ootame nüüd tunnikese, tehke lõunapaus või midagi, äkki jääb vihm üle. Siis meile aitas, haarasime oma lõunasöögi kaasa ja sõitsime koju, enam tagasi ei läinudki. Farmer oli loomulikult marus, saatis agentuuri kirja, et ärgu nad meile mitte kunagi enam tööd otsigu ja soovis meile sarkastilise muigega edu tööotsingutel. Mis sest, et juba viimased paar nädalat olime napilt ots-otsaga kokku tulnud või oma säästudest elanud, sest nädalapalk kattis täpselt rendi, bensiini ja toidukulud. Ja mis sest, et ta korrutas meile iga päev, et kui keegi leiab midagi paremat või tasuvamat siis ega tema meid seal kinni ei hoia, tal ainult hea meel kui meil hästi läheb. Ja mis sellest, et tegelikult hakkasid viinamarjad otsa saama ja reaalselt tegelikult tööd enam kõigile ei jagunud nagunii. Ühesõnaga hakkasime siis rõõmsalt uut tööd otsima, samal ajal nautisime kaua magamist, vahtisime päevadläbi sarju ning lebotasime niisama. Helistasime läbi farme, pubisid ja hosteleid, saatsime sõnumeid ja e-maile ning kandideerisime mitmesse kohta. Vastust ei tulnud kuskilt ja meil tiksus aega järjest vähemaks, sest farmipäevi on teha veel ligi 60 ja ühel hetkel oli plaan minna WA’s trippima ja Eesti kodust ka ikkagi läbi hüpata.

Siis tuli see tore hetk, kui leidsime Gumtreest uhke kuulutuse- uus working hostel otsib hooajatöölisi, raha saab korralikult, tööd on nii et tapab. Mõtlesime ja kaalusime ja kuna muid asjalikke pakkumisi polnud siis käras see küll. Ainukene konks asja juures oli see, et meie elutsesime endiselt läänekaldal, WA’s, aga see hostel asus idakaldal Queenslandis, Bundabergi linnas. Mõtlesime, et mis see lendamine ära siis ei ole, piletid maksid muidugi korralikult, aga kuna lubati head raha, siis peaks see piletite raha kiiresti tagasi tulema. Pühapäeva hommikul kell viis hakkasime Perthi poole sõitma, auto jätsime Perthi salajasse kohta hoiule, pool oma elamist jäid Capelisse koju lauapeale hunnikusse ning 5 tunnine lend Brisbane’i võis alata. Esimene märk sellest, et nooo kohe üldse ei soosi see olukord meid ilmnes siis, kui Brisbane’is teist check-ini tegema hakkasime ja peaaegu oma lennust maha jäime, sest pagasi drop-off’i järjekord oli meeletult pikk ja paljud inimesed, kes pidid välja lendama enne meid, ootasid alles meie seljataga. Lõpuks tulid lennujaama töötajad meid päästma, saime oma pagasi ära antud ning jooksime enda väravat otsima, taaskord märk, et midagi oli valesti- peale meie ei oodanud seal mitte kedagi ja ometi oli lend välja müüdud. Selgus, et viimasel hetkel oli meie väravat muudetud ning lennukile jooksime vaid viis minutit enne väljumist.

Queensland. Bundaberg. Väidetavalt super ilus, super soe ja suurte võimalustega osariik, meeletult farme, meeletult ringi käimist ja avastamist. AGA. Meid tervitas vihm. Ja meil ei ole enam autot. Bundaberg ise on selline keskmise suurusega linn, tõenäoliselt meie Bunbury või Eesti Pärnu suurune. Ilmselt ei ütleks ta inimestele eriti midagi, kui poleks Austraalias tuntud ja armastatud Bundabergi rummi. Ilmad on soojad, väidetavalt, nagu Queenslandile kohane. Subtroopiline kliima. Kogu piirkond on tuntud rohkete farmide poolest – siin kasvab praktiliselt kõik mida kasvatada annab alustades suhkruroost, avokaadodest ja banaanidest lõpetades tomatite, sweetpotato ja arbuusidega. Lisaks on kohe siin samas Great Barrier Reef. Tulime me siis rõõmsalt siia eks, teades, et tööd on nii et tapab, pickimise hooaeg on aastaringselt. Lennujaama tulid meile vastu kaks umbkeelset onu, üks asiaat ja teine tõenäoliselt kuskilt kreekast või türgist ja tuli välja tore tõsisasi, et nemad majandavadki meie hosteliga. Hostelisse sõites teatasid nad, et ega tegelikult tööd nagu väga ei olegi, osad käivad korjamas kirsstomateid, aga ülejäänud passivad niisama, ootavad paremaid aegu. Suu vajus lahti, sees hakkas kripeldama. Ja siis jõudsime me oma hostelisse. Vabandan juba ette sõnavara pärast, aga sellist sitamaja pole ma mitte kunagi oma elus näinud. See on see šokk, mis tabab siis, kui pole kunagi working hostelitega kokku puutunud. Olime kuulnud hirmujutte ja end ettevalmistanud, aga see pilt, mis siin päriselt vastu vaatas, võttis jalust nõrgaks. Hostel on inimesi niiiiii täis tuubitud, et meie 6-inimese toas on vaba ruumi täpselt uksest sisse kõndimiseks ja voodisse hüppamiseks. Kohrvite lahti pakkimisest või üleüldse kuskil hoidmisest võib ainult und näha. Pool elamist on öösel kaisus, sest asju lihtsalt ei ole kuskil hoida. Rääkimata sellest, et igasugune privaatsus puudub täielikult, kui elad koos 4 võhivõõraga. Maksime oma naeruväärselt suure üüri esimeseks nädalaks ära ja siis tabas meid uus karm reaalsus. Tööd tõesti ei olegi. Ja keegi ei tea millal ja mis tuleb. Hostelis on pea 50 inimest ning praegust kirsstomatite korjamist on iga päev healjuhul 20le inimesele. Kogu elamine on nii räpane, et hirm on kuskile vastu puudtuda, äkki saame 543 erinevat haigust külge. Nagu juba mainisin- ruumi ei ole. Ei meie tubades, ega ka köökides. Hoia oma toitu padja all kui tahad, külmkappidesse 50 matsi varud ei mahu. Ja oma väärtuslikud asjad, nt arvutid või kaamerad või sularaha või dokumendid, need võib ka ära unustada, sest toad lukku ei käi ja suvalised inimesed võivad majja sisse ja välja jalutada nii kuidas jumal juhatab. Pigistasime silmad kinni, mõtlesime, et oleme packerid või jah, peame selle hosteli kogemuse ka saama. Pühapäeva õhtu möödus tutvudes ja avastades. Avastasime, et see hostel ikka on üks RÄIGE peldik. Avastasime, et pooled elanikest on Itaallased ja nad on väga valjuhäälsed. Avastasime, et me pole kunagi oma mugavustsoonist nii palju välja astunud kui seekord. Juba samal õhtul hakkasime uurima kas ja kuhu edasi saaks liikuda, aktsioonis olid nii viinamarja-semu Anneli, Clair, Bruce, Alvar, Meelis kui ka me ise. Isegi Newdegate’i inimesed üritasid aidata. Esimene öö tuli seega üle elada.

Ärkasime esmaspäeval kolmveerand viis ja sõitsime kahe bussiga rõõmsalt tööle, enamus hosteli-elanikke naersid ja soovisid edu, aga meie mõtlesime, et proovime ikka ära need kirsstomatid. Kiire ülevaade kuidas ja mida tegema peab, mudased ämbrid visati ette ja kästi tööle asuda. Algus läks üsna rõõmsalt, loopisime väikseid tomatikesi ämbritesse ja tuju VEEL halb ei olnud, kuni saime aru, et tunni ajaga rohkem kui ühte ämbrit me täita ei jõua ja summa, mis me päeva lõpuks teenida suutsime oli nii naeruväärselt väike, et ma ei hakka seda siia isegi kirjutama. Päeva tipphetk oli loomulikult see, kui mitu tundi järjest paduvihma sadas ja me olime sõna otseses mõttes aluspesuni läbimärjad. Peale viite tundi otsustas kogu meie kamp, et aitab küll sellest naljategemisest, marssisime põllult minema ja sõitsime hostelisse tagasi. Cause it’s not worth it. Vähemalt ei olnud me oma probleemiga üksi, kõigil oli täpselt sama sitt seis kui meil. Hostelis oli päeval üllatavalt rahulik, kõik tiksusid kuskil omaette või olid üldse väljas. Plaanisime kiiret sooja dušsi ja siis poetiiru, aga oh üllatust (või siiski mitte nii suurt üllatust), dušš kosutas meid ainult jaheda veega. Rääkimata sellest, et duššikabiini pole ilmselt aegade algusest saadik puhastatud. Siis oli meil kerge breakdown, seisime oma imepisikeses toas ja üritasime välja mõelda kuhu oma tilkuvad riided kuivama panna. Ja kui aus olla, siis polnudki midagi mõelda, riideid polnudki kuskile panna. Viskasime läbimärjad riided kilekotti ja ma ütlesin pisarsilmis Nelele, et jätame koti vähemalt pealt lahti, siis äkki ei lähe hallitama. Olemine oli nii lootusetult hale, et me lihtsalt seisime sõnatult ja raputasime pead. Rääkisime, et ütleme iga kord „enam hullemaks ei saa minna, kui see“, aga alati saab. Nüüd on see hetk käes, kui oleme tõesti oma kõige madalamas punktis, sellest kohast ja tööst enam hullemaks EI SAA minna. Vähemalt on üks järjekordne linnuke kirjas, hostelielu ja töö ootamine, ämbrisse astumine on sellega ära proovitud. Küsite miks meil poodi oli vaja minna, kui elame hostelis ja kõik elementaarne peaks iseenesest olemas olema? Sest pühapäeva õhtul selgus, et meile anti küll voodipesu, aga tekke siin majas ei ole, need tuleb ise muretseda. Pikendusjuhet läksime ka otsima, sest meie toas leidub ainult üks pistik mis asub täpselt lae all, siiani laeti telefone ühe jagajaga, telefon rippus juhtme otsas, praktiliselt kiikus poole seina peal, aga nüüd kui rahvast rohkem, enam ruumi ei ole. Eks me siis ostsime pikenduse, mis samuti poolel seinal ripub, aga vähemalt saame kõik vajalikud juhtmed sinna ühendada.

Läksime meie siis sinna suurde kaubanduskeskusesse, ostsime oma tekid ja paki kommi ning istusime diivanile plaani pidama. Jäime sinna järgmiseks neljaks tunniks, sest mitte mingit tahtmist ei olnud tagasi hostelisse minna. Tundsime end esimest korda elus kodututena. Nagu päris kodututena. Jalutasime oma kilekottidega mööda poodi nagu hulgused, õues sadas endiselt vihma, nii et sinna väga ei kippunud. Plätud jalas, nagu aussis kohane, väljaveninud dressipluusid seljas, sest need on ainukesed soojad riided mis me siia kaasa võtsime. Lihtsalt istusime, sõime kommi ja vaatasime inimesi. Pidasime plaani. Mõtlesime mis võimalikud variandid on. Ja oh seda üllatust, kui järsku hakkasid WAst kõned ja emailid tulema, inimesed küsisid kas me soovime endiselt tööd ja millal me tulla saaksime. Kolm päeva sai meile saatuslikuks. Oleks nad kolm päeva varem ühendust võtnud, oleksime me praegu WA’s, KODUS ja meil oleks töö. Aga vähemalt tekkis mingigi pääseplaan.
Lõpuks kraapisime oma viimase väärikuse kuskilt kokku ja tulime tagasi hostelisse. Ainukene positiivne asi siin on inimesed, kes on niii armsad ja sõbralikud ja head ning tervitavad sind laia naeratusega. Tegime teed, pikutasime veidi ja muudkui organiseerisime uut tööd, uut elukohta, lugesime juba oma sente, et tagasilennuks piletid osta. Ühel hetkel läks möll meie toa uksetaga nii suureks, peavalu stressist järjest suurenes, nii et me ei suutnud siin enam olla, läksime jälle kodutute elu nautima ja linnapeale jalutama. Kõige õigem otsus siin olles, peavalu oli kadunud minutitega ja meie suureks üllatuseks oli Bundaberg oma õhtustes tuledes nii väga ilus, et me lihtsalt kõndisime ja kõndisime ja tegime pilte ja tunnid muudkui kadusid. Tuju paranes. Lootus hakkas tagasi tulema. Pikad telefonikõned sõpradega tegid asja järjest paremaks. Ühel hetkel helistas Alvar ja ütles, et nad olid tuttavate kaudu saanud mingid kontaktid ja tõenäoliselt on meil uus töö olemas. Täpsemalt pidi selguma täna. Leidsime taaskord tee hostelisse, sõime õhtust ja naeratus oli näol. Ühe päevaga oli kogu olemine niipalju paremaks läinud, ainukene jama oli nüüd see hosteli elu. Ja siis läks ka see paremaks! Istusime saksa poistega õues ja rääkisime juttu, eemal hulludest Itaallastest. Järsku hakkas meie juurde tahahoovi järjest rahvast juurde voolama- inglased, SOOMLASED, šotlased, keegi Kanadast jne. Õhtu kujunes oodatust palju paremaks, jõime õlut ja mängisime mänge, rääkisime juttu ja kõigil oli tore olla.

Täna nautisime pikalt magamist, kuigi õhuke fliistekk eriti sooja ei pakkunud ja iga poole tunni tagant ärkasime värisedes ülesse. Kella poole kaheks oli meil kokkulepitud kohtumine ühe teise hosteli manageriga, kes taaskord armastab eestlasi. Peale 5 minutilist vestlust normaalse inimesega (oh teate kui hea oli rääkida kellegiga kes ei ütle iga asja peale lolli aasia aksendiga „nono, i don’t understand you“ nagu siinsed asjapulgad) oli reaalne töö olemas ja seega ka mingi esialgne plaan.
Ehk siis seis on selline, et esimese nädala elame siin peldikus (mis iga tunniga muutub järjest vähem ebameeldivaks, ilmselt tänu teistele elanikele, aga ilmselgelt on meil lihsalt hea kohanemisvõime) ja töötame teise hosteli all, kuna esimese nädala üür siin on makstud ja peale sellist ämbrisse astumist on iga sent kaalul. Järgmisest nädalast saame uude hostelisse kolida ja seal tööd jätkata. VÕI mingi hetkel WA’sse tagasi lennata ja sealsete plaanidega jätkata. Eks paistab. Peale selle käisime läbi kõikvõimalikud ametiasutused alustades linnavalitsusega lõpetades Aussi nö töökaitseinspektsiooni ja kohaliku parlamendi esindajaga, kaebasime kõigile selle urka kohta, rääkisime kuidas omanikud maksavad ainult ümbrikupalkasid, kuidas enamus inimesi ootavad jumal teab mis ajast oma palka, kuidas maksude ja muu sellise kohta pole mingit tõestust, sest kogu asjaajamine käib ainult sularahaga jne. Vähemal saime südamelt ära rääkida, ehk võetakse selle peldikuga siin midagi ette. Ühesõnaga meie suurest kaosest sai jälle mingisugune toimiv plaan. Nagu ma tihti ütlen- me saame alati hakkama! Siinkohal suuuuuur aitäh ja kallimusipai kõikidele kes muretsesid ja oma nõu ja jõuga aitasid. Üksinda oleks see plaani välja mõtlemine ilmselt tunduvalt kauem võtnud, nüüd aga lahenes kogu olukord ühe päevaga!

Mainin veel siinkohal, et esiteks on meil megatoredad toakaaslased, ruumi on küll vähe, aga vähemalt pole inimesed nõmedad. Üks paarike šotimaalt ning üks paarike inglismaalt, juttu jagub kauemaks! Teiseks see, et vahel on nii uskumatu, kui saamatud lambad inimesed on. Nagu me ausõna ei taha ennast taevani kiita või teistest kõrgemale tõsta, aga tõsiselt, kui sa tuled siia hostelisse ja saad praktiliselt esimesel õhtul peale üüri maksmist aru, et asi pole päris aus, mingi skeemitamine ja rip-offimine käib, siis MIKS SA JÄÄD SIIA MITMEKS KUUKS?! Siin on inimesi, kes on oma viimased raha siia sõidule hakkama pannud ja nüüd lihtsalt istuvad ja ootavad, äkki läheb paremaks, äkki tuleb töö, äkki ikka saab kõik palga kätte. Iga päev antakse tühje lubadusi mis mitte kunagi ei täitu ja nad ei võta mitte midagi ette. Paljud neist pole isegi proovinud midagi muud leida, kuskile mujale minna, kuidagi viisi end sellest olukorrast välja rabeleda. Meie tulime, nägime ja hakkasime tegutsema. Nemad istuvad ja ootavad ja nutavad, et nii ebaaus ja nii halb ja nii masendav. Lollid lambad.

Igastahes me nüüd läheme naudime oma Queenslandi seiklust ja varsti kirjutame jälle.
Teie Negle

Bye Perth

SÜVVA!!!!!11

Nunnud pilved 

Sest lennukis on igav

Lumehelbed! 

Austraalia

Hello vihmane Brisbane

Brisbane-Bundaerg

Tomatipõld

Cherry-tomatoes

Bundy!

Bundy!

Tüüpiline Aussie hotel! 

Peldiku üks köökidest

Vaeste packerite õhtusööl

Töötud

Nii palju nalja mänguväljakul

Yummm

LÕPUKS leidsime omale normaalsed onesied!!

Kodutud vaatavad poes foxteli

Meie peldik Targo packer

Kuuene tuba

Kuuene tuba 2

Pool elamist kaisus

Oneside korduspilt mäu

Easter 2015 osa 2

Day 2

Teisel päeval oli plaan uudistada natukene lähemat ümbrust, seega lubasime omale pooltunnikest kauemat und ning startisime alles kella 9 paiku hommikul. Pea kohal laiutavad pilved midagi väga uhket ei lubanud, seega valisime sportlikumad riided ja panime päevaplaani kokku vastavalt sellele. Clair ja Bruce soovitasid meil sõita mööda South Western Highwayd allapoole ja ülesse otsida suured Karripuud, mille otsa sai ronida. Otseselt muud plaani esialgu polnudki, aga kui me oma kohustusliku Squid Ringside peatuse tegime ja Capelist välja hakkasime sõitma, teatas reisiplaneeria Silvia tagaistmelt, et Google tegi jälle imesid ning me võtsime plaani 85km pikkuse „ringi“ läbi rahvusparkide. Sama ringi peale jäidki kõik meie Karripuud ja veel mitmed lahedad kohad.

Nannup
Esimene peatus bensiinivõtmiseks. Vaid mõni km enne linna sisse sõitmist pidime infarkti saama. Sõidukiirus polnud läheneva linna tõttu üldse suur, silmad olid teel, aga ikka suudab siinne wildlife üllatada. Järsku hüppas ei kusagilt teele mingi elukas, autot täitsid roppused ja kiljumine, esimene elukas pääses minema, teine pani auto eest läbi valguskiirusel, nii et riivasime vaid tema sabasulgi. Ajutegevus hakkas emotsioonidele järele jõudma ja autot täitsid roppuste asemel kisa „EMUD! SAATE ARU, EMUD!“ Loomulikult ei jäänud teine ilma kolmandata, meie auto oli suutnud temast juba mööda veereda, aga meie taga sõitva maasturi kõrvalistuja sai ilmselt kena vaatepildi osaliseks, kui kolmas emu täie jooksuga vastu tema akent põrkas, siis maha kukkus, püsti tõusis, end korra raputas ja edasi jooksis. MIS ASI SEE JUST OLI. Olime emusid varem ka näinud, emufarmid olid tihti teedeääres, hommikuti viinamarjafarmi tööle sõites näeme põldudel jalutavaid elukaid ning Newdegate’is bushroadidel sõites nägime neid vahel autoga kaasa jooksmas. Aga niiviisi auto ette hüpanud pole nad kunagi varem! Sõitsime nende pärast õigest teeotsast ka mööda. Nannup ise oma sõbralike kohalike, väikeste majade ja hotelliga meenutasid jälle NIII VÄGA Newdegate’i. Ma ei tea mis värk siin regional Austraalias on, aga 90% hotellidest (ehk siis ööbimist võimaldav country pub) näevad välja täpselt samasugused, just nagu Eesti nõukaajal ehitatud kortermajad, kõik üks-ühele. Okei, nad ei ole täpselt üks-ühele, aga alati on suur kandiline maja, esimesel korrusel pubi ja teisel korrusel tänava poole laiutav suur rõdu. Nii et isegi silti lugemata saad juba kaugelt aru, et nonii, see seal on hotell. Miks ma Nannupist üldse eraldi kirjutan on seetõttu, et läksime siis meie tankima eksole, Nele hakkas oma rahakotti otsima ja polnud jõudnud veel õieti seismagi jääda kui juba seisis akna taga helkurvestiga noormees. Mõtlesime, et no mida asja, kerisime akna alla ja enne kui me ise kuidagi reageerida või midagi küsida jõudsime, uuris poiss juba millist kütust ja kui palju me soovime. Ehmatasime ära, mina kõveras kuidagi istmepeal, jalad armatuuril, telefonist muusika üürgamas. Endal nalja nabani. Andsime siis juhendid, et noh.. unleaded ja $50 eest ja SAATE ARU! Poiss hakkaski tankima! Järjekordne asi mida varem oleme ainult filmidest näinud! Meie Silviaga läksime bensiinijaama uudistama ja kohvi ning jäätist ostma, Nele seisis kohmetult auto kõrval ja vaatas kuidas keegi teine seda tangib. Poiss jäi pärast sellise näoga seisma, nagu oleks miski pooleli jäänud. Kui küsisime kas peame auto ümber parkima enne sisse maksma minemist ütles, et eiei, ei ole vaja, aga ikka seisis ja vaatas veidralt. Alles siis, kui me juba Nannupist kaugel olime, mõtlesime, et äkki oleks pidanud talle tipi andma või miskit, aga samas.. ma oleks võinud ise ka samahästi oma autot tankida ju?! Müsteeriumiks see poisi seismine ja ootamine ja vaatamine jäigi.

Beedelup Falls
Teine pikem peatus ja ühtlasi esimene meie „ringil“. Pildipealt vaatasid vastu suured veerohked kosed rohelises looduses, nii et ootused-lootused olid suured. Ühtlasi otsustasime, et oleme rebelid packerid, sest selle ringi läbimiseks oleks pidanud maksma $12 auto kohta. Maksmine nägi välja nii, et on mingi putka eks, no teate küll neid putkasid, kui lähed Eestis kuskile metsa matkama ja saad seal infotahvlit lugeda jne. No ja siis oli see putka ja seal olid ümbrikud, kuhu oma raha sisse tuli panna, ümbrik tuli poetada mingisse metallist kasti, kust seda väidetavalt korra päevas kogumas käiakse. Ja siis kui see tehtud, võisid sealt samast ümbrikute kõrvalt võtta oma pääsme, mida näidata selle harva juhuse korral, kui keegi korra aastas seda seal ringi peal küsima peaks. Naer. Ja taaskord küsimus „no mida asja.“ Sentigi sularaha meil polnud, nii et marssisime lihtsalt edasi ja paar hetke hiljem pidime jälle naeru kätte ära surema, sest SUUURTE koskede asemel olid mingid haledad veenired mis mööda kive alla veeresid. Okei, arusaadav, et pole suurvee aeg ja loodus on peale kuuma suve kuiv (kas ma olen juba maininud, et meil hakkas sügis päev peale seda kui me Capelisse kolisime?“, aga selle nalja eest maksta oleks olnud küll naeruväärne. Sellegipoolest marssisime kogu raja läbi, Silvia ületas oma kõrguskartust kõndides kaks korda üle kõikuva rippsilla ning olime ise hirmus uhked, et me sellised sportlikud ja aktiivsed loodushuvilised oleme.

Bicentennial Tree
Kolmas peatus oli lõpuks ometi üks suur Karri puu. Plaan oli loomulikult taaskord lihtsalt korraks vaadata ja edasi minna, sest tegu oli ronitavatest puudest kõige kõrgemaga ja mitte mingil juhul ei plaaninud me sinna otsa minna. Ronima pidime järgmise, natukene madalama puu otsa. Nagu te aru olete saanud ehk pea 6 kuu jooksul, siis meie plaanid muutuvad minutitega, nii et kohe, kui puu silmapiirile ilmus, marssisime me Nelega kahekesti agaralt selleni ja teatasime, et me nüüd läheme ülesse. Silvia selliste kõrgustega riskida ei julgenud ja jäi meid alla ootama. Seda ronimist on raske kirjeldada.. Puu oli.. suur. VÄGA suur ja paks. Ümber puu oli spiraalselt kinitatud redelipulgad, ühe küljepealt kaitses puu, teisel küljel oli ees võrk. Pulkade vahed olid nii suured, ei kui väga tahtud oleks, oleks sealt kena vabalangemise alla saanud teha. Ma ei ole vist mitte kunagi midagi nii kõvasti pigistanud kui neid redelipulki ja nii hoolikalt oma samme jälginud kui siis, kui me umbes 20m peal olime ja veel üks tiir ümber puu tuli teha, et esimesele platvormile jõuda. Jalad võttis alt nõrgaks ja väike hääl sees noris „Kukud, libised, kohe lendad alla!!!!“. Aga 25m kõrgusel asuvale esimesele platvormile me jõudsime, vaatasime alla, inimesed olid nagu sipelgad. Mina teatasin, et oli tore, aga ma nüüd lähen alla tagasi. Nele ainult turtsatas ja ütles, et ei, kui me ronima juba hakkasime siis läheme ülesse välja, sest iga päev ei tule ette, et sa ronid keset Austraalia metsasi 85m kõrguse puu otsa. Eks me siis läksimegi, veel 70m ülespoole. Ja oh kuidas jalad all värisesid ja oi kui ettevaatlikuks sammud iga meetriga muutusid. Kui algul ronisime ikka vastaskäsi-vastasjalg ja kiires tempos, siis kuskil poole puu peal hakkasime astuma ühe astme kaupa. Käed pigistasid ühte toru ja jalad otsisid teise peal turvalist tuge. Mida ülespoole, seda kitsamaks ja järsemaks „redel“ läks, päris tipu lähedal olid pulkade vahed juba nii suured ja suure pöördenurga all, et polnud enam aega mõelda mis siis saab, kui ma enam ei jaksa või kui ma libastun või kuidas ma sealt üleüldse alla saan, tahtsime lihtsalt võimalikult kiiresti ülesse jõuda. Ja tippu me jõudsime! 85 meetrit 15 minutiga! Vaade oli kirjeldamatu! Maapinda ei näinud, sest teiste puude ladvad jäid meist allapoole. Tuul seal üleval oli nii tugev, et kogu platvorm kõikus ja püsti seista ei saanud lihtsalt sel põhjusel, et jalad olid all nõrgad. Aga levi ja internet olid seal üleval oi kui head! Arutasime üleval kohatud noormeestega mis siis saab, kui alla ronides keegi vastu tuleb ja jõudsime järeldusele, et tagasi ülesse meie ronima ei hakka, siis läheb keegi lihtsalt alla.. Alla minemine võttis kauem aega, olime palju ettevaatlikumad ja jalalihased hakkasid veidi tunda ka andma. Kusjuures arvasime, et alla on hirmsam minna, sest pead koguaeg alla vaatama ja näed kui kaugel maapind on, aga tegelikult oli see hoopis kergem, sest maapind tuli järjest lähemale. Tunne pärast ladvas ärakäimist oli meeletu, Silvia oli vist rohkem elevil kui me ise. „Appi, te käisitegi ära!! Selle puu otsa ronisite! Täitsa ülesse välja! Niiiiiiii lahe!!!“ Parklasse tagasi minnes avastasime, et keegi tore inimene on oma autovõtmetega meie kapotile „scums“ kraapinud. Väga armas, aitäh, kesiganes sa olid. Olime kurvad ja pettunud ja ei mõistnud millega me selle ära olime teeninud. Järgmisesse kohta sõites mõtlesime pea pool tundi hoolega järele kas oleme kedagi välja vihastanud või midagi valesti teinud, aga midagi pähe ei tulnud. Silvia arvas, et äkki oleme mõele paksule Aussiele liiga lähedale parkinud ja ta ei mahtunud autosse, aga kõik koos jõudsime järeldusele, et ei ole. Mitte midagi pole teinud! Väga nõme.

The Cascades, Gloucester Tree & Big Brook Dam
Kaskaadid olid järjekordsed väikesed kosekesed, taaskord vähese veega, aga vähemalt saime sel korral jälle mööda kive turnida ja lahedaid pilte teha. Mis meid hoopis rohkem huvitas, oli õigest matkarajast eemale jäänud väike tee, mis viis vana raudteeni. No otseloomulikult oli meil vaja seal ka umbes 20938 pilti teha, seejärel üle jõe laiuvale vanale raudteesillale ronida ja seal otsas kõõluda. Alla ei kukkunud, muideks. Mainin siinkohal taaskord, et kõikides nendes kohtades oleks vaja olnud seda pääset, aga meie olime rebelid packerid. Gloucester Tree oli seetõttu väike erand, puu ise oli taoline Bicentennial tree’le, vist.. ilmselt.. aga lähedale me ei jõudnudki, sest seekord seisis putkas ka tädi, kes pääsmeid kontrollis/müüs, nii et meie lihtsalt naeratasime, tagurdasime ja kihutasime minema. Seega varasem plaanide muutus ja eelmise puu otsa ronimine oli kõige õigem otsus selle päeva jooksul. Enne Gloucester Treed sõitsime läbi ka Pembertonist, politsei pidas kinni, meil paanika - pole kaasas ei passi, rahvusvahelisi lubasid ega auto dokumente. Nele lasi värisevate kätega akna alla ja politseionu küsis muiates "Neiud, ega te täna alkoholi pole tarbinud?". Nele ütles, et eiei, mitte mingil juhul, aga puhuma pandi ikka, sest pühadeaeg ja puha.. Õnneks puhus ta välja ilusa nulli, politseinik kommenteeris, et meil autos hirmus soe ja meie teatasime, et no loomulikult, õues on ju hirmus külm. Pikemat peatust seal linnas ei teinud, aga vähemalt on märk maas, linnuke kirjas, kaardil täpp olemas. Big Brook Dam meenutas hirmsasti Eesti järvesid, seisime ja ahhetasime ja imestasime, kui  koduse tunde kogu see ümbrus ja dam tekitasid. Vees ujusid Austraaliale kohaselt mustad luiged, vesi ise oli helesinise asemel rohekas. Jalutasime natukene dami ääres, tegime seejärel lõunapausi ja sõime ära kaasa tehtud wrapid ning kõik müslibatoonid ja küpsised mis autost leidsime, kuulasime Eesti muusikat ja jõudsime taaskord järeldusele, et 1) hirmus lahe, et me sellised loodushuvilised olime ja 2) lihtsalt uskumatu, et me tõesti olemegi Austraalias ja sõidamegi kõiki neid kohti läbi. Ja kuigi neid kohti pole siiani olnud üldse palju, oleme endiselt WA’s ja oleme sellest heal juhul veerandi ära avastanud, siis ikkagi oli tunne sees hea.Vähemalt me käime ja avastame ja seikleme, juba seetõttu olime „paremad“ kui paljud kohalikud, kellel pole mitte mingit huvi oma väikesest linnakesest kaugemale minna, kuigi võimalusi oleks küll ja veel ja avastamist ootab kogu Austraalia.

The Big Karri
Suurest Karripuust sai meie viimane peatus sellel ringil. Selleks hetkeks olid metsavahe teed juba nii hulluks muutunud, et asfalti olemasolu oli meelest ammu läinud ja kruusatee oli asendunud mingi muldteega mida katsid kuivanud lehed ja jumal teab mis asjad veel. Seetõttu jätsime vahele kaks peatust, mis erilisi emotsioone ei tekitanud. Viimasel peatusel Ootasime midagi eriti võimsat, aga tegelikult oli tegu lihtsalt väga suure ja väga vana ja väga kõrge Karripuuga, millele ei saanud isegi lähedale minna, sest aed oli ees. Nii et istu pingil ja vaata puud. Meile nii ei sobinud, korra rebelid- alati rebelid, ronisime aga üle aia ja läksime kolmekesti puud kallistama. Sest et kui juba siis juba!

Kodutee kulges mööda Busselton highwayd, veel Pembertoni piirkonnas olles ei suutud me taaskord ära imestada KUI ILUS saab üks koht olla. Kahelpool teed laiusid lõputud künkad, lagendikud, mäed, põllud. Nägime seni nähtud farmidest kõige suuremat maasikapõldu usinate asiaatidega, nägime kaugustesse laiuvaid viinamarjapõlde. JA KÄNGURUSID. Ikka veel, peale kuut kuud siin ajavad need loomakesed ärevusse. Ja neid oli PALJU! Istusid kõik koos, umbes 30 isendit, keset põldu ja vaatasid kuidas me autost välja ronisime. Nii kui kuivanud lehtede peal krabistsime hüppasid kõik koos minema, hops-hops. Tegime veel peatuse Nannupis ka, kuna nägime teeääres mingit sõduri kuju ja arvasime, et hirmus vahva oleks talle sülle ronida ja temaga pilti teha. Ületee enda aias põõsaid kastnud onu vaatas küll veidi kurja näoga, aga nagu öeldud- korra rebelid, alati rebelid.

Ja sellega lõppesid meie pühad sel aastal siin Austraalias. Ah jaa, muide, laupäev oli meil ka vaba, siis käisime Bunburys kinos Kiireid ja Vihaseid vaatamas ning rannas lainetega mängimas. Lihtsalt, et te teaks..

Nüüd tagasi töölainele (kui need paduvihmad ükskord läbi peaksid saama mingi ime läbi)!

Negle

Beedelup Falls

Rebelid

Sportlased

Bicentennial Tree

Entusiastlikud

Roosad üleval turnimas

Esimene platvorm 25m

Viimane platvorm 85m

Üleval käidud, uhked näod peas

The Cascades

The Big Brook Dam

The Big Karri

Meie Karri Forest Explorer ring

Nannup tagasiteel

Rooooos

Siis kui levi ja nett ära kaovad