Day 2
Teisel päeval oli plaan uudistada natukene lähemat ümbrust,
seega lubasime omale pooltunnikest kauemat und ning startisime alles kella 9
paiku hommikul. Pea kohal laiutavad pilved midagi väga uhket ei lubanud, seega
valisime sportlikumad riided ja panime päevaplaani kokku vastavalt sellele.
Clair ja Bruce soovitasid meil sõita mööda South Western Highwayd allapoole ja
ülesse otsida suured Karripuud, mille otsa sai ronida. Otseselt muud plaani
esialgu polnudki, aga kui me oma kohustusliku Squid Ringside peatuse tegime ja
Capelist välja hakkasime sõitma, teatas reisiplaneeria Silvia tagaistmelt, et
Google tegi jälle imesid ning me võtsime plaani 85km pikkuse „ringi“ läbi
rahvusparkide. Sama ringi peale jäidki kõik meie Karripuud ja veel mitmed
lahedad kohad.
Nannup
Esimene peatus bensiinivõtmiseks. Vaid mõni km enne linna sisse sõitmist pidime infarkti saama. Sõidukiirus polnud läheneva linna tõttu üldse suur, silmad olid teel, aga ikka suudab siinne wildlife üllatada. Järsku hüppas ei kusagilt teele mingi elukas, autot täitsid roppused ja kiljumine, esimene elukas pääses minema, teine pani auto eest läbi valguskiirusel, nii et riivasime vaid tema sabasulgi. Ajutegevus hakkas emotsioonidele järele jõudma ja autot täitsid roppuste asemel kisa „EMUD! SAATE ARU, EMUD!“ Loomulikult ei jäänud teine ilma kolmandata, meie auto oli suutnud temast juba mööda veereda, aga meie taga sõitva maasturi kõrvalistuja sai ilmselt kena vaatepildi osaliseks, kui kolmas emu täie jooksuga vastu tema akent põrkas, siis maha kukkus, püsti tõusis, end korra raputas ja edasi jooksis. MIS ASI SEE JUST OLI. Olime emusid varem ka näinud, emufarmid olid tihti teedeääres, hommikuti viinamarjafarmi tööle sõites näeme põldudel jalutavaid elukaid ning Newdegate’is bushroadidel sõites nägime neid vahel autoga kaasa jooksmas. Aga niiviisi auto ette hüpanud pole nad kunagi varem! Sõitsime nende pärast õigest teeotsast ka mööda. Nannup ise oma sõbralike kohalike, väikeste majade ja hotelliga meenutasid jälle NIII VÄGA Newdegate’i. Ma ei tea mis värk siin regional Austraalias on, aga 90% hotellidest (ehk siis ööbimist võimaldav country pub) näevad välja täpselt samasugused, just nagu Eesti nõukaajal ehitatud kortermajad, kõik üks-ühele. Okei, nad ei ole täpselt üks-ühele, aga alati on suur kandiline maja, esimesel korrusel pubi ja teisel korrusel tänava poole laiutav suur rõdu. Nii et isegi silti lugemata saad juba kaugelt aru, et nonii, see seal on hotell. Miks ma Nannupist üldse eraldi kirjutan on seetõttu, et läksime siis meie tankima eksole, Nele hakkas oma rahakotti otsima ja polnud jõudnud veel õieti seismagi jääda kui juba seisis akna taga helkurvestiga noormees. Mõtlesime, et no mida asja, kerisime akna alla ja enne kui me ise kuidagi reageerida või midagi küsida jõudsime, uuris poiss juba millist kütust ja kui palju me soovime. Ehmatasime ära, mina kõveras kuidagi istmepeal, jalad armatuuril, telefonist muusika üürgamas. Endal nalja nabani. Andsime siis juhendid, et noh.. unleaded ja $50 eest ja SAATE ARU! Poiss hakkaski tankima! Järjekordne asi mida varem oleme ainult filmidest näinud! Meie Silviaga läksime bensiinijaama uudistama ja kohvi ning jäätist ostma, Nele seisis kohmetult auto kõrval ja vaatas kuidas keegi teine seda tangib. Poiss jäi pärast sellise näoga seisma, nagu oleks miski pooleli jäänud. Kui küsisime kas peame auto ümber parkima enne sisse maksma minemist ütles, et eiei, ei ole vaja, aga ikka seisis ja vaatas veidralt. Alles siis, kui me juba Nannupist kaugel olime, mõtlesime, et äkki oleks pidanud talle tipi andma või miskit, aga samas.. ma oleks võinud ise ka samahästi oma autot tankida ju?! Müsteeriumiks see poisi seismine ja ootamine ja vaatamine jäigi.
Nannup
Esimene peatus bensiinivõtmiseks. Vaid mõni km enne linna sisse sõitmist pidime infarkti saama. Sõidukiirus polnud läheneva linna tõttu üldse suur, silmad olid teel, aga ikka suudab siinne wildlife üllatada. Järsku hüppas ei kusagilt teele mingi elukas, autot täitsid roppused ja kiljumine, esimene elukas pääses minema, teine pani auto eest läbi valguskiirusel, nii et riivasime vaid tema sabasulgi. Ajutegevus hakkas emotsioonidele järele jõudma ja autot täitsid roppuste asemel kisa „EMUD! SAATE ARU, EMUD!“ Loomulikult ei jäänud teine ilma kolmandata, meie auto oli suutnud temast juba mööda veereda, aga meie taga sõitva maasturi kõrvalistuja sai ilmselt kena vaatepildi osaliseks, kui kolmas emu täie jooksuga vastu tema akent põrkas, siis maha kukkus, püsti tõusis, end korra raputas ja edasi jooksis. MIS ASI SEE JUST OLI. Olime emusid varem ka näinud, emufarmid olid tihti teedeääres, hommikuti viinamarjafarmi tööle sõites näeme põldudel jalutavaid elukaid ning Newdegate’is bushroadidel sõites nägime neid vahel autoga kaasa jooksmas. Aga niiviisi auto ette hüpanud pole nad kunagi varem! Sõitsime nende pärast õigest teeotsast ka mööda. Nannup ise oma sõbralike kohalike, väikeste majade ja hotelliga meenutasid jälle NIII VÄGA Newdegate’i. Ma ei tea mis värk siin regional Austraalias on, aga 90% hotellidest (ehk siis ööbimist võimaldav country pub) näevad välja täpselt samasugused, just nagu Eesti nõukaajal ehitatud kortermajad, kõik üks-ühele. Okei, nad ei ole täpselt üks-ühele, aga alati on suur kandiline maja, esimesel korrusel pubi ja teisel korrusel tänava poole laiutav suur rõdu. Nii et isegi silti lugemata saad juba kaugelt aru, et nonii, see seal on hotell. Miks ma Nannupist üldse eraldi kirjutan on seetõttu, et läksime siis meie tankima eksole, Nele hakkas oma rahakotti otsima ja polnud jõudnud veel õieti seismagi jääda kui juba seisis akna taga helkurvestiga noormees. Mõtlesime, et no mida asja, kerisime akna alla ja enne kui me ise kuidagi reageerida või midagi küsida jõudsime, uuris poiss juba millist kütust ja kui palju me soovime. Ehmatasime ära, mina kõveras kuidagi istmepeal, jalad armatuuril, telefonist muusika üürgamas. Endal nalja nabani. Andsime siis juhendid, et noh.. unleaded ja $50 eest ja SAATE ARU! Poiss hakkaski tankima! Järjekordne asi mida varem oleme ainult filmidest näinud! Meie Silviaga läksime bensiinijaama uudistama ja kohvi ning jäätist ostma, Nele seisis kohmetult auto kõrval ja vaatas kuidas keegi teine seda tangib. Poiss jäi pärast sellise näoga seisma, nagu oleks miski pooleli jäänud. Kui küsisime kas peame auto ümber parkima enne sisse maksma minemist ütles, et eiei, ei ole vaja, aga ikka seisis ja vaatas veidralt. Alles siis, kui me juba Nannupist kaugel olime, mõtlesime, et äkki oleks pidanud talle tipi andma või miskit, aga samas.. ma oleks võinud ise ka samahästi oma autot tankida ju?! Müsteeriumiks see poisi seismine ja ootamine ja vaatamine jäigi.
Beedelup Falls
Teine pikem peatus ja ühtlasi esimene meie „ringil“. Pildipealt vaatasid vastu suured veerohked kosed rohelises looduses, nii et ootused-lootused olid suured. Ühtlasi otsustasime, et oleme rebelid packerid, sest selle ringi läbimiseks oleks pidanud maksma $12 auto kohta. Maksmine nägi välja nii, et on mingi putka eks, no teate küll neid putkasid, kui lähed Eestis kuskile metsa matkama ja saad seal infotahvlit lugeda jne. No ja siis oli see putka ja seal olid ümbrikud, kuhu oma raha sisse tuli panna, ümbrik tuli poetada mingisse metallist kasti, kust seda väidetavalt korra päevas kogumas käiakse. Ja siis kui see tehtud, võisid sealt samast ümbrikute kõrvalt võtta oma pääsme, mida näidata selle harva juhuse korral, kui keegi korra aastas seda seal ringi peal küsima peaks. Naer. Ja taaskord küsimus „no mida asja.“ Sentigi sularaha meil polnud, nii et marssisime lihtsalt edasi ja paar hetke hiljem pidime jälle naeru kätte ära surema, sest SUUURTE koskede asemel olid mingid haledad veenired mis mööda kive alla veeresid. Okei, arusaadav, et pole suurvee aeg ja loodus on peale kuuma suve kuiv (kas ma olen juba maininud, et meil hakkas sügis päev peale seda kui me Capelisse kolisime?“, aga selle nalja eest maksta oleks olnud küll naeruväärne. Sellegipoolest marssisime kogu raja läbi, Silvia ületas oma kõrguskartust kõndides kaks korda üle kõikuva rippsilla ning olime ise hirmus uhked, et me sellised sportlikud ja aktiivsed loodushuvilised oleme.
Teine pikem peatus ja ühtlasi esimene meie „ringil“. Pildipealt vaatasid vastu suured veerohked kosed rohelises looduses, nii et ootused-lootused olid suured. Ühtlasi otsustasime, et oleme rebelid packerid, sest selle ringi läbimiseks oleks pidanud maksma $12 auto kohta. Maksmine nägi välja nii, et on mingi putka eks, no teate küll neid putkasid, kui lähed Eestis kuskile metsa matkama ja saad seal infotahvlit lugeda jne. No ja siis oli see putka ja seal olid ümbrikud, kuhu oma raha sisse tuli panna, ümbrik tuli poetada mingisse metallist kasti, kust seda väidetavalt korra päevas kogumas käiakse. Ja siis kui see tehtud, võisid sealt samast ümbrikute kõrvalt võtta oma pääsme, mida näidata selle harva juhuse korral, kui keegi korra aastas seda seal ringi peal küsima peaks. Naer. Ja taaskord küsimus „no mida asja.“ Sentigi sularaha meil polnud, nii et marssisime lihtsalt edasi ja paar hetke hiljem pidime jälle naeru kätte ära surema, sest SUUURTE koskede asemel olid mingid haledad veenired mis mööda kive alla veeresid. Okei, arusaadav, et pole suurvee aeg ja loodus on peale kuuma suve kuiv (kas ma olen juba maininud, et meil hakkas sügis päev peale seda kui me Capelisse kolisime?“, aga selle nalja eest maksta oleks olnud küll naeruväärne. Sellegipoolest marssisime kogu raja läbi, Silvia ületas oma kõrguskartust kõndides kaks korda üle kõikuva rippsilla ning olime ise hirmus uhked, et me sellised sportlikud ja aktiivsed loodushuvilised oleme.
Bicentennial Tree
Kolmas peatus oli lõpuks ometi üks suur Karri puu. Plaan oli loomulikult taaskord lihtsalt korraks vaadata ja edasi minna, sest tegu oli ronitavatest puudest kõige kõrgemaga ja mitte mingil juhul ei plaaninud me sinna otsa minna. Ronima pidime järgmise, natukene madalama puu otsa. Nagu te aru olete saanud ehk pea 6 kuu jooksul, siis meie plaanid muutuvad minutitega, nii et kohe, kui puu silmapiirile ilmus, marssisime me Nelega kahekesti agaralt selleni ja teatasime, et me nüüd läheme ülesse. Silvia selliste kõrgustega riskida ei julgenud ja jäi meid alla ootama. Seda ronimist on raske kirjeldada.. Puu oli.. suur. VÄGA suur ja paks. Ümber puu oli spiraalselt kinitatud redelipulgad, ühe küljepealt kaitses puu, teisel küljel oli ees võrk. Pulkade vahed olid nii suured, ei kui väga tahtud oleks, oleks sealt kena vabalangemise alla saanud teha. Ma ei ole vist mitte kunagi midagi nii kõvasti pigistanud kui neid redelipulki ja nii hoolikalt oma samme jälginud kui siis, kui me umbes 20m peal olime ja veel üks tiir ümber puu tuli teha, et esimesele platvormile jõuda. Jalad võttis alt nõrgaks ja väike hääl sees noris „Kukud, libised, kohe lendad alla!!!!“. Aga 25m kõrgusel asuvale esimesele platvormile me jõudsime, vaatasime alla, inimesed olid nagu sipelgad. Mina teatasin, et oli tore, aga ma nüüd lähen alla tagasi. Nele ainult turtsatas ja ütles, et ei, kui me ronima juba hakkasime siis läheme ülesse välja, sest iga päev ei tule ette, et sa ronid keset Austraalia metsasi 85m kõrguse puu otsa. Eks me siis läksimegi, veel 70m ülespoole. Ja oh kuidas jalad all värisesid ja oi kui ettevaatlikuks sammud iga meetriga muutusid. Kui algul ronisime ikka vastaskäsi-vastasjalg ja kiires tempos, siis kuskil poole puu peal hakkasime astuma ühe astme kaupa. Käed pigistasid ühte toru ja jalad otsisid teise peal turvalist tuge. Mida ülespoole, seda kitsamaks ja järsemaks „redel“ läks, päris tipu lähedal olid pulkade vahed juba nii suured ja suure pöördenurga all, et polnud enam aega mõelda mis siis saab, kui ma enam ei jaksa või kui ma libastun või kuidas ma sealt üleüldse alla saan, tahtsime lihtsalt võimalikult kiiresti ülesse jõuda. Ja tippu me jõudsime! 85 meetrit 15 minutiga! Vaade oli kirjeldamatu! Maapinda ei näinud, sest teiste puude ladvad jäid meist allapoole. Tuul seal üleval oli nii tugev, et kogu platvorm kõikus ja püsti seista ei saanud lihtsalt sel põhjusel, et jalad olid all nõrgad. Aga levi ja internet olid seal üleval oi kui head! Arutasime üleval kohatud noormeestega mis siis saab, kui alla ronides keegi vastu tuleb ja jõudsime järeldusele, et tagasi ülesse meie ronima ei hakka, siis läheb keegi lihtsalt alla.. Alla minemine võttis kauem aega, olime palju ettevaatlikumad ja jalalihased hakkasid veidi tunda ka andma. Kusjuures arvasime, et alla on hirmsam minna, sest pead koguaeg alla vaatama ja näed kui kaugel maapind on, aga tegelikult oli see hoopis kergem, sest maapind tuli järjest lähemale. Tunne pärast ladvas ärakäimist oli meeletu, Silvia oli vist rohkem elevil kui me ise. „Appi, te käisitegi ära!! Selle puu otsa ronisite! Täitsa ülesse välja! Niiiiiiii lahe!!!“ Parklasse tagasi minnes avastasime, et keegi tore inimene on oma autovõtmetega meie kapotile „scums“ kraapinud. Väga armas, aitäh, kesiganes sa olid. Olime kurvad ja pettunud ja ei mõistnud millega me selle ära olime teeninud. Järgmisesse kohta sõites mõtlesime pea pool tundi hoolega järele kas oleme kedagi välja vihastanud või midagi valesti teinud, aga midagi pähe ei tulnud. Silvia arvas, et äkki oleme mõele paksule Aussiele liiga lähedale parkinud ja ta ei mahtunud autosse, aga kõik koos jõudsime järeldusele, et ei ole. Mitte midagi pole teinud! Väga nõme.
Kolmas peatus oli lõpuks ometi üks suur Karri puu. Plaan oli loomulikult taaskord lihtsalt korraks vaadata ja edasi minna, sest tegu oli ronitavatest puudest kõige kõrgemaga ja mitte mingil juhul ei plaaninud me sinna otsa minna. Ronima pidime järgmise, natukene madalama puu otsa. Nagu te aru olete saanud ehk pea 6 kuu jooksul, siis meie plaanid muutuvad minutitega, nii et kohe, kui puu silmapiirile ilmus, marssisime me Nelega kahekesti agaralt selleni ja teatasime, et me nüüd läheme ülesse. Silvia selliste kõrgustega riskida ei julgenud ja jäi meid alla ootama. Seda ronimist on raske kirjeldada.. Puu oli.. suur. VÄGA suur ja paks. Ümber puu oli spiraalselt kinitatud redelipulgad, ühe küljepealt kaitses puu, teisel küljel oli ees võrk. Pulkade vahed olid nii suured, ei kui väga tahtud oleks, oleks sealt kena vabalangemise alla saanud teha. Ma ei ole vist mitte kunagi midagi nii kõvasti pigistanud kui neid redelipulki ja nii hoolikalt oma samme jälginud kui siis, kui me umbes 20m peal olime ja veel üks tiir ümber puu tuli teha, et esimesele platvormile jõuda. Jalad võttis alt nõrgaks ja väike hääl sees noris „Kukud, libised, kohe lendad alla!!!!“. Aga 25m kõrgusel asuvale esimesele platvormile me jõudsime, vaatasime alla, inimesed olid nagu sipelgad. Mina teatasin, et oli tore, aga ma nüüd lähen alla tagasi. Nele ainult turtsatas ja ütles, et ei, kui me ronima juba hakkasime siis läheme ülesse välja, sest iga päev ei tule ette, et sa ronid keset Austraalia metsasi 85m kõrguse puu otsa. Eks me siis läksimegi, veel 70m ülespoole. Ja oh kuidas jalad all värisesid ja oi kui ettevaatlikuks sammud iga meetriga muutusid. Kui algul ronisime ikka vastaskäsi-vastasjalg ja kiires tempos, siis kuskil poole puu peal hakkasime astuma ühe astme kaupa. Käed pigistasid ühte toru ja jalad otsisid teise peal turvalist tuge. Mida ülespoole, seda kitsamaks ja järsemaks „redel“ läks, päris tipu lähedal olid pulkade vahed juba nii suured ja suure pöördenurga all, et polnud enam aega mõelda mis siis saab, kui ma enam ei jaksa või kui ma libastun või kuidas ma sealt üleüldse alla saan, tahtsime lihtsalt võimalikult kiiresti ülesse jõuda. Ja tippu me jõudsime! 85 meetrit 15 minutiga! Vaade oli kirjeldamatu! Maapinda ei näinud, sest teiste puude ladvad jäid meist allapoole. Tuul seal üleval oli nii tugev, et kogu platvorm kõikus ja püsti seista ei saanud lihtsalt sel põhjusel, et jalad olid all nõrgad. Aga levi ja internet olid seal üleval oi kui head! Arutasime üleval kohatud noormeestega mis siis saab, kui alla ronides keegi vastu tuleb ja jõudsime järeldusele, et tagasi ülesse meie ronima ei hakka, siis läheb keegi lihtsalt alla.. Alla minemine võttis kauem aega, olime palju ettevaatlikumad ja jalalihased hakkasid veidi tunda ka andma. Kusjuures arvasime, et alla on hirmsam minna, sest pead koguaeg alla vaatama ja näed kui kaugel maapind on, aga tegelikult oli see hoopis kergem, sest maapind tuli järjest lähemale. Tunne pärast ladvas ärakäimist oli meeletu, Silvia oli vist rohkem elevil kui me ise. „Appi, te käisitegi ära!! Selle puu otsa ronisite! Täitsa ülesse välja! Niiiiiiii lahe!!!“ Parklasse tagasi minnes avastasime, et keegi tore inimene on oma autovõtmetega meie kapotile „scums“ kraapinud. Väga armas, aitäh, kesiganes sa olid. Olime kurvad ja pettunud ja ei mõistnud millega me selle ära olime teeninud. Järgmisesse kohta sõites mõtlesime pea pool tundi hoolega järele kas oleme kedagi välja vihastanud või midagi valesti teinud, aga midagi pähe ei tulnud. Silvia arvas, et äkki oleme mõele paksule Aussiele liiga lähedale parkinud ja ta ei mahtunud autosse, aga kõik koos jõudsime järeldusele, et ei ole. Mitte midagi pole teinud! Väga nõme.
The Cascades, Gloucester Tree & Big Brook Dam
Kaskaadid olid järjekordsed väikesed kosekesed, taaskord vähese veega, aga vähemalt saime sel korral jälle mööda kive turnida ja lahedaid pilte teha. Mis meid hoopis rohkem huvitas, oli õigest matkarajast eemale jäänud väike tee, mis viis vana raudteeni. No otseloomulikult oli meil vaja seal ka umbes 20938 pilti teha, seejärel üle jõe laiuvale vanale raudteesillale ronida ja seal otsas kõõluda. Alla ei kukkunud, muideks. Mainin siinkohal taaskord, et kõikides nendes kohtades oleks vaja olnud seda pääset, aga meie olime rebelid packerid. Gloucester Tree oli seetõttu väike erand, puu ise oli taoline Bicentennial tree’le, vist.. ilmselt.. aga lähedale me ei jõudnudki, sest seekord seisis putkas ka tädi, kes pääsmeid kontrollis/müüs, nii et meie lihtsalt naeratasime, tagurdasime ja kihutasime minema. Seega varasem plaanide muutus ja eelmise puu otsa ronimine oli kõige õigem otsus selle päeva jooksul. Enne Gloucester Treed sõitsime läbi ka Pembertonist, politsei pidas kinni, meil paanika - pole kaasas ei passi, rahvusvahelisi lubasid ega auto dokumente. Nele lasi värisevate kätega akna alla ja politseionu küsis muiates "Neiud, ega te täna alkoholi pole tarbinud?". Nele ütles, et eiei, mitte mingil juhul, aga puhuma pandi ikka, sest pühadeaeg ja puha.. Õnneks puhus ta välja ilusa nulli, politseinik kommenteeris, et meil autos hirmus soe ja meie teatasime, et no loomulikult, õues on ju hirmus külm. Pikemat peatust seal linnas ei teinud, aga vähemalt on märk maas, linnuke kirjas, kaardil täpp olemas. Big Brook Dam meenutas hirmsasti Eesti järvesid, seisime ja ahhetasime ja imestasime, kui koduse tunde kogu see ümbrus ja dam tekitasid. Vees ujusid Austraaliale kohaselt mustad luiged, vesi ise oli helesinise asemel rohekas. Jalutasime natukene dami ääres, tegime seejärel lõunapausi ja sõime ära kaasa tehtud wrapid ning kõik müslibatoonid ja küpsised mis autost leidsime, kuulasime Eesti muusikat ja jõudsime taaskord järeldusele, et 1) hirmus lahe, et me sellised loodushuvilised olime ja 2) lihtsalt uskumatu, et me tõesti olemegi Austraalias ja sõidamegi kõiki neid kohti läbi. Ja kuigi neid kohti pole siiani olnud üldse palju, oleme endiselt WA’s ja oleme sellest heal juhul veerandi ära avastanud, siis ikkagi oli tunne sees hea.Vähemalt me käime ja avastame ja seikleme, juba seetõttu olime „paremad“ kui paljud kohalikud, kellel pole mitte mingit huvi oma väikesest linnakesest kaugemale minna, kuigi võimalusi oleks küll ja veel ja avastamist ootab kogu Austraalia.
Kaskaadid olid järjekordsed väikesed kosekesed, taaskord vähese veega, aga vähemalt saime sel korral jälle mööda kive turnida ja lahedaid pilte teha. Mis meid hoopis rohkem huvitas, oli õigest matkarajast eemale jäänud väike tee, mis viis vana raudteeni. No otseloomulikult oli meil vaja seal ka umbes 20938 pilti teha, seejärel üle jõe laiuvale vanale raudteesillale ronida ja seal otsas kõõluda. Alla ei kukkunud, muideks. Mainin siinkohal taaskord, et kõikides nendes kohtades oleks vaja olnud seda pääset, aga meie olime rebelid packerid. Gloucester Tree oli seetõttu väike erand, puu ise oli taoline Bicentennial tree’le, vist.. ilmselt.. aga lähedale me ei jõudnudki, sest seekord seisis putkas ka tädi, kes pääsmeid kontrollis/müüs, nii et meie lihtsalt naeratasime, tagurdasime ja kihutasime minema. Seega varasem plaanide muutus ja eelmise puu otsa ronimine oli kõige õigem otsus selle päeva jooksul. Enne Gloucester Treed sõitsime läbi ka Pembertonist, politsei pidas kinni, meil paanika - pole kaasas ei passi, rahvusvahelisi lubasid ega auto dokumente. Nele lasi värisevate kätega akna alla ja politseionu küsis muiates "Neiud, ega te täna alkoholi pole tarbinud?". Nele ütles, et eiei, mitte mingil juhul, aga puhuma pandi ikka, sest pühadeaeg ja puha.. Õnneks puhus ta välja ilusa nulli, politseinik kommenteeris, et meil autos hirmus soe ja meie teatasime, et no loomulikult, õues on ju hirmus külm. Pikemat peatust seal linnas ei teinud, aga vähemalt on märk maas, linnuke kirjas, kaardil täpp olemas. Big Brook Dam meenutas hirmsasti Eesti järvesid, seisime ja ahhetasime ja imestasime, kui koduse tunde kogu see ümbrus ja dam tekitasid. Vees ujusid Austraaliale kohaselt mustad luiged, vesi ise oli helesinise asemel rohekas. Jalutasime natukene dami ääres, tegime seejärel lõunapausi ja sõime ära kaasa tehtud wrapid ning kõik müslibatoonid ja küpsised mis autost leidsime, kuulasime Eesti muusikat ja jõudsime taaskord järeldusele, et 1) hirmus lahe, et me sellised loodushuvilised olime ja 2) lihtsalt uskumatu, et me tõesti olemegi Austraalias ja sõidamegi kõiki neid kohti läbi. Ja kuigi neid kohti pole siiani olnud üldse palju, oleme endiselt WA’s ja oleme sellest heal juhul veerandi ära avastanud, siis ikkagi oli tunne sees hea.Vähemalt me käime ja avastame ja seikleme, juba seetõttu olime „paremad“ kui paljud kohalikud, kellel pole mitte mingit huvi oma väikesest linnakesest kaugemale minna, kuigi võimalusi oleks küll ja veel ja avastamist ootab kogu Austraalia.
The Big Karri
Suurest Karripuust sai meie viimane peatus sellel ringil. Selleks hetkeks olid metsavahe teed juba nii hulluks muutunud, et asfalti olemasolu oli meelest ammu läinud ja kruusatee oli asendunud mingi muldteega mida katsid kuivanud lehed ja jumal teab mis asjad veel. Seetõttu jätsime vahele kaks peatust, mis erilisi emotsioone ei tekitanud. Viimasel peatusel Ootasime midagi eriti võimsat, aga tegelikult oli tegu lihtsalt väga suure ja väga vana ja väga kõrge Karripuuga, millele ei saanud isegi lähedale minna, sest aed oli ees. Nii et istu pingil ja vaata puud. Meile nii ei sobinud, korra rebelid- alati rebelid, ronisime aga üle aia ja läksime kolmekesti puud kallistama. Sest et kui juba siis juba!
Suurest Karripuust sai meie viimane peatus sellel ringil. Selleks hetkeks olid metsavahe teed juba nii hulluks muutunud, et asfalti olemasolu oli meelest ammu läinud ja kruusatee oli asendunud mingi muldteega mida katsid kuivanud lehed ja jumal teab mis asjad veel. Seetõttu jätsime vahele kaks peatust, mis erilisi emotsioone ei tekitanud. Viimasel peatusel Ootasime midagi eriti võimsat, aga tegelikult oli tegu lihtsalt väga suure ja väga vana ja väga kõrge Karripuuga, millele ei saanud isegi lähedale minna, sest aed oli ees. Nii et istu pingil ja vaata puud. Meile nii ei sobinud, korra rebelid- alati rebelid, ronisime aga üle aia ja läksime kolmekesti puud kallistama. Sest et kui juba siis juba!
Kodutee kulges mööda Busselton highwayd, veel Pembertoni
piirkonnas olles ei suutud me taaskord ära imestada KUI ILUS saab üks koht
olla. Kahelpool teed laiusid lõputud künkad, lagendikud, mäed, põllud. Nägime
seni nähtud farmidest kõige suuremat maasikapõldu usinate asiaatidega, nägime
kaugustesse laiuvaid viinamarjapõlde. JA KÄNGURUSID. Ikka veel, peale kuut kuud
siin ajavad need loomakesed ärevusse. Ja neid oli PALJU! Istusid kõik koos,
umbes 30 isendit, keset põldu ja vaatasid kuidas me autost välja ronisime. Nii
kui kuivanud lehtede peal krabistsime hüppasid kõik koos minema, hops-hops. Tegime veel peatuse Nannupis ka, kuna nägime teeääres mingit sõduri kuju ja arvasime, et hirmus vahva oleks talle sülle ronida ja temaga pilti teha. Ületee enda aias põõsaid kastnud onu vaatas küll veidi kurja näoga, aga nagu öeldud- korra rebelid, alati rebelid.
Ja sellega lõppesid meie pühad sel aastal siin Austraalias.
Ah jaa, muide, laupäev oli meil ka vaba, siis käisime Bunburys kinos Kiireid ja
Vihaseid vaatamas ning rannas lainetega mängimas. Lihtsalt, et te teaks..
Nüüd tagasi töölainele (kui need paduvihmad ükskord läbi
peaksid saama mingi ime läbi)!
Negle
Beedelup Falls
 |
| Rebelid |
 |
| Sportlased |
Bicentennial Tree
 |
| Entusiastlikud |
 |
| Roosad üleval turnimas |
 |
| Esimene platvorm 25m |
 |
| Viimane platvorm 85m |
 |
| Üleval käidud, uhked näod peas |
The Big Brook Dam
The Big Karri
 |
| Meie Karri Forest Explorer ring |
Nannup tagasiteel
 |
| Rooooos |
 |
| Siis kui levi ja nett ära kaovad |
No comments:
Post a Comment