Seekordne nädalavahetus väärib ilma pikema sissejuhatuseta
erakorralist postitust (taaskord kahes osas, et teil kergem lugeda oleks, palun
aitäh). Lugu siis selline, et esmakordselt Austraaliamaal olles olid ka meil
pühad vabad! Okei jõulud olid ka, aga see ei loe.. sest neil on siin KOGUAEG
mingid pühad ja vabad päevad, aga ega meie siis selleepärast puhata ei saa. Reedel
rabasime veel tööd teha, aga see-eest saime lausa kolm vaba päeva (täna on
vihma tõttu juba neljas), nii et me siis mõtlesime Nele ja Silviaga, et ega
meil seda vaba aega siin liiga palju pole ja kui juba võimalus tekkis, siis
peaksime kuskile minema ja midagi tegema. Ja läksimegi ja tegimegi.
Äratus oli hommikul kell seitse, uimerdasime oma hommikusöögid ja sättimised ära, tegime lõunaks süüa kaasa (sest ega me mingid rikkad aussikunnid pole, kes väljas söömas jaksavad käia koguaeg) ja startisime poole üheksa paiku. Esimene peatus oli Capeli bensiinijaam, sest päev ei saanud alata ilma karbitäie squid ringsideta! Ja siis asusime teele. Nimetasime oma seikluse uhkelt road tripiks. Silvia võttis tagaistmel reisiplaneerija koha sisse ja hakkas jagama juhiseid sihtkohtade ja sõidu osas, mina olin vapper autojuht ja Nele nautis lihtsalt aknataga mööda vihisevat loodust, mida me kusjuures peale viite kuud maal elamist oleme armastama hakanud. Need kuivanud rohuväljad, hiiiiigelsuured naljakad puud, teeääres pikutavad lambad ja bushist piiluvad kängurud- no kuidas sa seda ei armasta! Ühesõnaga.. plaan oli minna avastama Margaret Riveri kanti, sest tahtsime sinna minna juba Eestis enne lennukile istumist, aga seni pole võimalust olnud. Laupäeval valmistasime end reisiks ette ka, käisime Bunbury Visitor Centre’s ja haarasime kaasa kõik võimalikud Margaret Riverit tutvustavad brošüürid ja raamatud ning valisime välja neli „must visit“ kohta- Jewel Cave, Wilyabrup, Boranup Forrest ja mõni rand, mis teepeale jääb ja tore tundub. Loomulikult ei saa mainimata jätta neid väikelinnu, millest läbi sõitsime. See regional Austraalia on lihtsalt I-M-E-L-I-N-E! Mäletan, kuidas esimest korda maale sõites pidime bussis ära surema ja pühkisime pisaraid, ei suutud ära imestada kuhu me ennast vedanud olime. Nüüd oleme nende väikeste kohtade, maaelu ja oluga nii ära harjunud, et tunneme igas hotellis ära enda Newdy pubi, näeme tihti võõrastes nägudes enda tuttavaid ja kilkame elavalt, kui teele jäävad lambakarjad, farmid ja põldudel töötavad farmerid.
Injidup beach
Siinkohal mainin ära, et Margaret Riveri nime kannab nii üks väike armas linnake WA lõunaosas kui ka kogu veinipiirkond, mille keskuseks see linnake on. Ja siis veel jõgi. Ja oh sa püha müristus kui palju võib ühes väikeses piirkonnas olla viinamarjaistandusi ja veinitehaseid! Ühel uhkem silt kui teisel, kolmadal veel tuntum nimi kui esimesel kahel. Ja neid ei olnud seal üks, kaks või kolm, pigem nagu kolmkümmend. Üks sai läbi ja juba algas uus. Ja see Margaret Riveri piirkonna loodus!!! Mäed! Viinamarjad! Metsad ja neist läbi vonklevad kitsad teed! ROHELISED VÄLJAD täis lambaid ja lehmasid. Jäta või auto teeäärde seisma ja lihtsalt seisa ja vaata ja imesta kui ilus üks koht saab olla! Aga tagasi meie plaanide juurde- mis seal salata, kui sul on aastaringne suvi siis ju tahaks ikka päevitada ja ilus pruun olla.. ja kui päike hakkab kõige paremini peale just hommikul siis pole ju mõtet minna randa kell 4 õhtul.. Loomulikult googeldasime välja esimese laheda ranna ja sellest pidi saama meie esimene sihtpunkt. Esialgne plaan oli Injidup’i randa lihtsalt vaatama minna ja kiirelt edasi sõita, aga nii kui autoga mäe otsa jõudsime ja ees avanes vaade ookeanile, oli kindel, et nii pea me sealt minema ei saa. Juba kõrgel kalju otsas asuvas parklas panid lained meid kiljuma, rääkimata sellest, et ma pole oma elus mitte kunagi ühtegi nii ilusat randa ja nii helesinist vett näinud. Nele ei kaotanud sekunditki, hetk hiljem oli ta juba mäest alla jooksnud, viskas oma asjad liivale ja jooksis laineid püüdma. Kahjuks ujuda seal ei saanud, sest lained TÕESTI olid suured, aga see ei takistanud meil põlvini vette ronida ja mitu tundi järjest nagu väikesest lapsed hiigellaiete eest ära joosta. Otseloomulikult tegime sadu pilte. Otseloomulikult ei tasu oodata, et kui kolm meiesugust koos kuskile lasta tuleb sellest midagi normaalset. Näiteks praktiseerisime Nelega joogapoose, mis lõppesid liival püherdades ja pisarad silmis naerdes. Siis avastas Nele ühel hetkel, et laiened on ta kingad kaasa võtunud ja ujuma viinud ning päästeoperatsioon võis alata. Paarkümmend minutit hiljem oli aga tuul liivalt kaasa haaranud minu riided ning ka need väikesesse tiiki uputanud, ehk siis kolm plikat lihtsalt seisid keset seda paradiisi, naersid ja pühkisid pisaraid, sest kui riided juba läbimärjad on ja midagi sinna parata ei saa, mis sa siis ikka muud peale hakkad, kui naerad ja jooksed jälle lainetesse. Meie lemmik mäng oli loomulikult õrritavalt vees seista ja üle pea kasvavaid laineid jälgida, et siis paar sekundit hiljem juskui elu eest tagasi rannale joosta, kuna hiigellaine ähvardas meid enda alla matta ja jalad alt viia. Loomulikult see ka juhtus. Positiivne oli see, et olime küll rannas ainukesed inimesed, aga vaateplatvorm, kuhu oma auto jätsime, oli pidevalt rahvast täis ning oma veiderdamistega pakkusime ilmselt ka neile kõvasti nalja. Ja siis oli aeg ookeanile headaega öelda ja edasi sõita.
Siinkohal mainin ära, et Margaret Riveri nime kannab nii üks väike armas linnake WA lõunaosas kui ka kogu veinipiirkond, mille keskuseks see linnake on. Ja siis veel jõgi. Ja oh sa püha müristus kui palju võib ühes väikeses piirkonnas olla viinamarjaistandusi ja veinitehaseid! Ühel uhkem silt kui teisel, kolmadal veel tuntum nimi kui esimesel kahel. Ja neid ei olnud seal üks, kaks või kolm, pigem nagu kolmkümmend. Üks sai läbi ja juba algas uus. Ja see Margaret Riveri piirkonna loodus!!! Mäed! Viinamarjad! Metsad ja neist läbi vonklevad kitsad teed! ROHELISED VÄLJAD täis lambaid ja lehmasid. Jäta või auto teeäärde seisma ja lihtsalt seisa ja vaata ja imesta kui ilus üks koht saab olla! Aga tagasi meie plaanide juurde- mis seal salata, kui sul on aastaringne suvi siis ju tahaks ikka päevitada ja ilus pruun olla.. ja kui päike hakkab kõige paremini peale just hommikul siis pole ju mõtet minna randa kell 4 õhtul.. Loomulikult googeldasime välja esimese laheda ranna ja sellest pidi saama meie esimene sihtpunkt. Esialgne plaan oli Injidup’i randa lihtsalt vaatama minna ja kiirelt edasi sõita, aga nii kui autoga mäe otsa jõudsime ja ees avanes vaade ookeanile, oli kindel, et nii pea me sealt minema ei saa. Juba kõrgel kalju otsas asuvas parklas panid lained meid kiljuma, rääkimata sellest, et ma pole oma elus mitte kunagi ühtegi nii ilusat randa ja nii helesinist vett näinud. Nele ei kaotanud sekunditki, hetk hiljem oli ta juba mäest alla jooksnud, viskas oma asjad liivale ja jooksis laineid püüdma. Kahjuks ujuda seal ei saanud, sest lained TÕESTI olid suured, aga see ei takistanud meil põlvini vette ronida ja mitu tundi järjest nagu väikesest lapsed hiigellaiete eest ära joosta. Otseloomulikult tegime sadu pilte. Otseloomulikult ei tasu oodata, et kui kolm meiesugust koos kuskile lasta tuleb sellest midagi normaalset. Näiteks praktiseerisime Nelega joogapoose, mis lõppesid liival püherdades ja pisarad silmis naerdes. Siis avastas Nele ühel hetkel, et laiened on ta kingad kaasa võtunud ja ujuma viinud ning päästeoperatsioon võis alata. Paarkümmend minutit hiljem oli aga tuul liivalt kaasa haaranud minu riided ning ka need väikesesse tiiki uputanud, ehk siis kolm plikat lihtsalt seisid keset seda paradiisi, naersid ja pühkisid pisaraid, sest kui riided juba läbimärjad on ja midagi sinna parata ei saa, mis sa siis ikka muud peale hakkad, kui naerad ja jooksed jälle lainetesse. Meie lemmik mäng oli loomulikult õrritavalt vees seista ja üle pea kasvavaid laineid jälgida, et siis paar sekundit hiljem juskui elu eest tagasi rannale joosta, kuna hiigellaine ähvardas meid enda alla matta ja jalad alt viia. Loomulikult see ka juhtus. Positiivne oli see, et olime küll rannas ainukesed inimesed, aga vaateplatvorm, kuhu oma auto jätsime, oli pidevalt rahvast täis ning oma veiderdamistega pakkusime ilmselt ka neile kõvasti nalja. Ja siis oli aeg ookeanile headaega öelda ja edasi sõita.
Hamelin Bay
Teiseks sihtkohaks valisime WA suurima loodusliku koopa (no sellise, mida reaalselt külastada ka saab) Jewel Cave, mis asus meie rannakesest kena tunniajase autosõidu kaugusel. Mis mulle Austraalia juures meeletult meeldib on see, et autosõidud ja pikad vahemaad lähevad hoopis kiiremini kui Eestis! Ma ei tea kas põhjus on teede heas seisukorras, uues ja huvitavas ümbruses või kordades suuremates sõidukiirustes, või hoopis kõigis kolmes, aga igaljuhul nii ta on. Kruiisisime mööda neid kitsaid metsavaheteid ja olime juba peaaegu kohale jõudmas, kui Silvia järsku hüüatas, et KUUULGE, aga siin samas lähedal on üks rand kus saab astelraisid vaadata! Pikalt mõtlemata plaan muutus ja võtsime suuna hoopis mainitud rannale. Taaskord saatsid meid kilked, ohhetuse ja ahhetused ning „Issssssssand KUI ILUUUUUS saab üks koht olla?!“. Raid olid esimese hooga unustatud, algas järjekorde photoshoot veepiiril.. Järsku ütles Nele, et kuulge, vaadake, kas need seal taga kaugel vees ongi need raid või. Vaatasime kõik, aga esialgu ei näinud midagi. JA SIIS!! Siis hüppasid veest välja DELFIINID! SAATE ARU JAH!? Tuled peaaegu maailma kõige ilusamasse randa plaaniga raisid näha ja siis hakkavad kohe rannajoone lähedal silma delfiinid! Meie kilgete peale läks ärevile ka kogu ülejäänud kaader, kes tol hetkel oma tee sinna randa oli leidnud ja end liivale maha parkinud, nii et järsku olid kõik jalul ja uurisid tähelepanelikult vett. Mõelda vaid, tänu meile nägid kõik delfiine! Veidi eemal nägime kogunemas rahvamassi, asi tundus kahtlane nii et läksime ka loomulikult uurima. Ja seal nad olid – ehtsad raid, täitsa vee ja liiva piiril, põlvili vette roninud inimeste jalgade ümber tiirutamas. Veetsime seal taaskord kauem aega kui plaanitud, nii et koopasse minemisega hakkas juba kiireks minema.
Teiseks sihtkohaks valisime WA suurima loodusliku koopa (no sellise, mida reaalselt külastada ka saab) Jewel Cave, mis asus meie rannakesest kena tunniajase autosõidu kaugusel. Mis mulle Austraalia juures meeletult meeldib on see, et autosõidud ja pikad vahemaad lähevad hoopis kiiremini kui Eestis! Ma ei tea kas põhjus on teede heas seisukorras, uues ja huvitavas ümbruses või kordades suuremates sõidukiirustes, või hoopis kõigis kolmes, aga igaljuhul nii ta on. Kruiisisime mööda neid kitsaid metsavaheteid ja olime juba peaaegu kohale jõudmas, kui Silvia järsku hüüatas, et KUUULGE, aga siin samas lähedal on üks rand kus saab astelraisid vaadata! Pikalt mõtlemata plaan muutus ja võtsime suuna hoopis mainitud rannale. Taaskord saatsid meid kilked, ohhetuse ja ahhetused ning „Issssssssand KUI ILUUUUUS saab üks koht olla?!“. Raid olid esimese hooga unustatud, algas järjekorde photoshoot veepiiril.. Järsku ütles Nele, et kuulge, vaadake, kas need seal taga kaugel vees ongi need raid või. Vaatasime kõik, aga esialgu ei näinud midagi. JA SIIS!! Siis hüppasid veest välja DELFIINID! SAATE ARU JAH!? Tuled peaaegu maailma kõige ilusamasse randa plaaniga raisid näha ja siis hakkavad kohe rannajoone lähedal silma delfiinid! Meie kilgete peale läks ärevile ka kogu ülejäänud kaader, kes tol hetkel oma tee sinna randa oli leidnud ja end liivale maha parkinud, nii et järsku olid kõik jalul ja uurisid tähelepanelikult vett. Mõelda vaid, tänu meile nägid kõik delfiine! Veidi eemal nägime kogunemas rahvamassi, asi tundus kahtlane nii et läksime ka loomulikult uurima. Ja seal nad olid – ehtsad raid, täitsa vee ja liiva piiril, põlvili vette roninud inimeste jalgade ümber tiirutamas. Veetsime seal taaskord kauem aega kui plaanitud, nii et koopasse minemisega hakkas juba kiireks minema.
Jewel Cave
Loomulikult jäime hiljaks, loomulikult oli meie välja valitud ekskursioon välja müüdud. Vähemalt jõudsime kohale. Ja me ausõna ei ole halvad inimesed, aga kui sa lähed oma ühel vähesel vabadest päevadest Austraaliat avastama ja kohtad seal suurt seltskonda eestlasi, siis vabandage väljendi eest, aga ajab sita keema küll. Asi polegi niivõrd rahvuses, sest me oleme kohanud väga toredaid eestlasi, pealegi pidin kogu sellest eestlaste asjast mõnel teisel korral rääkima, aga pigem häirivad meid need stereotüüpsed „Eesti ossid“ kes käituvad nagu matsid, riietuvad nagu kaltsakad ja jätavad kohalikele kogu meie rahvusest ebameeldiva mulje. Jah, okei arusaadav, seljataga oli reede õhtu ja paljudel, ilmselgelt ka sellel seltskonnal, suur Easter Celebration rohke alkoholiga, see seletab seda rõvedat läbra mis neid igalpool saatis. AGA kui raske on olla normaalne inimene? Ei ole ju raske, peaks ju kõik sellega hakkama saama? Miks siis on vaja olla ebameeldiv, ebaviisakas, lärmata ja teha kohatuid nalju, näppida asju, mida näppida ei lubatud, rääkida kõva häälega üle giidi ja vahtida meid vesiste suudega hoolimata sellest, et endal on tüdrukud käekõrval. Üritasime neist võimalikult kaugele hoiduda, aga ikka jäid nad igal sammul ette. Sellest kõigest hoolimata saime piletid järgmisele ekskursioonile vaid pool tundi hiljem ja koobas oli ülivägamega lahe! Nagu ma eespool mainisin, on tegu Austraalia suurima külastajatele avatud koopaga, millel on neli suurt koda. Tuhanded stalaktiidid on moodustanud veidraid kujundeid, nägime koralle, beekonit, karamellipulkasid, inimest jne ja üks imepeenike stalaktiid seal koopas, mida giid kutsus kõrreks, pidi omasuguste seas olema MAAILMA kõige pikem. Koobas avastati alles 20. sajandi keskel. Kohalikud teadsid, et kuskil peaks olema sissepääs maaalustesse koobastesse, aga seni pold seda leitud. Ükskord oli grupp sõpru metsas selle loodusliku sissepääsu ülesse leidnud, tegu oli sellise.. noo.. meetrise diameetriga auguga maapinna sees, nii et üks mees arvas, et hirmus vahva oleks sealt köiega alla laskuda ja vaadata mis all ootab. Laskumine ainult läbi maapinna oli 12m, ainult sellele mõtlemine ajab külmavärinad peale. Koobas ise oli 48m sügav.. Külastajatele avati see vaid aasta hiljem, aga väikeses osas, sest pool koopast oli tol ajal veel vee all. Järveke kuivas aga kokku ning nüüd saab uudistada peaaegu kogu koobast, küll mitte niisama ringi jalutada, aga ikka mööda treppe ja radasi tuleb käia. Aa ja muide sealt koopast leiti Tansmaania tiigri jäänused, mis tähendas seda, et kiisu oli august sisse kukkunud ja seal nälga ja üksindusse surnud. Eriti lahe on see, et kui esimesed valged inimesed Austraaliasse jõudsid, oli Tansmaania tiiger juba nii haruldane nähtus, et elaski AINULT Tansmaanias, selle järgi ka nimi (nüüdseks täiesti väljasurnud liik), aga meie koobas on WA’s, ehk siis tegu on VÄGA vana koopaga. Giidi jutu järgi arvatavasti 300 000 aasta vanusega.. Aa ja muide, tuuri alguses paluti treppidel ja kitsastel teedel pilte mitte teha vaid oodata selleks ettenähtud platvorme. Loomulikult oli vaja Eglel ikkagi pimedas koopas trepist alla kõndides ikkagi lage pildistada ja nii ma sealt kolinal alla lendasin. Hullu midagi ei olnud, naersime jälle kolmekesti kõhud kõveras, aga loomulikuks kaduks sel korral oli minu plätu, mis otsustas katki minna, nii et kogu ülejäänud päeva pidin ma seda lihtsalt pahkluu ümber kinni oleva rihma tõttu järgi lohistama, endal nalja kui palju.
Loomulikult jäime hiljaks, loomulikult oli meie välja valitud ekskursioon välja müüdud. Vähemalt jõudsime kohale. Ja me ausõna ei ole halvad inimesed, aga kui sa lähed oma ühel vähesel vabadest päevadest Austraaliat avastama ja kohtad seal suurt seltskonda eestlasi, siis vabandage väljendi eest, aga ajab sita keema küll. Asi polegi niivõrd rahvuses, sest me oleme kohanud väga toredaid eestlasi, pealegi pidin kogu sellest eestlaste asjast mõnel teisel korral rääkima, aga pigem häirivad meid need stereotüüpsed „Eesti ossid“ kes käituvad nagu matsid, riietuvad nagu kaltsakad ja jätavad kohalikele kogu meie rahvusest ebameeldiva mulje. Jah, okei arusaadav, seljataga oli reede õhtu ja paljudel, ilmselgelt ka sellel seltskonnal, suur Easter Celebration rohke alkoholiga, see seletab seda rõvedat läbra mis neid igalpool saatis. AGA kui raske on olla normaalne inimene? Ei ole ju raske, peaks ju kõik sellega hakkama saama? Miks siis on vaja olla ebameeldiv, ebaviisakas, lärmata ja teha kohatuid nalju, näppida asju, mida näppida ei lubatud, rääkida kõva häälega üle giidi ja vahtida meid vesiste suudega hoolimata sellest, et endal on tüdrukud käekõrval. Üritasime neist võimalikult kaugele hoiduda, aga ikka jäid nad igal sammul ette. Sellest kõigest hoolimata saime piletid järgmisele ekskursioonile vaid pool tundi hiljem ja koobas oli ülivägamega lahe! Nagu ma eespool mainisin, on tegu Austraalia suurima külastajatele avatud koopaga, millel on neli suurt koda. Tuhanded stalaktiidid on moodustanud veidraid kujundeid, nägime koralle, beekonit, karamellipulkasid, inimest jne ja üks imepeenike stalaktiid seal koopas, mida giid kutsus kõrreks, pidi omasuguste seas olema MAAILMA kõige pikem. Koobas avastati alles 20. sajandi keskel. Kohalikud teadsid, et kuskil peaks olema sissepääs maaalustesse koobastesse, aga seni pold seda leitud. Ükskord oli grupp sõpru metsas selle loodusliku sissepääsu ülesse leidnud, tegu oli sellise.. noo.. meetrise diameetriga auguga maapinna sees, nii et üks mees arvas, et hirmus vahva oleks sealt köiega alla laskuda ja vaadata mis all ootab. Laskumine ainult läbi maapinna oli 12m, ainult sellele mõtlemine ajab külmavärinad peale. Koobas ise oli 48m sügav.. Külastajatele avati see vaid aasta hiljem, aga väikeses osas, sest pool koopast oli tol ajal veel vee all. Järveke kuivas aga kokku ning nüüd saab uudistada peaaegu kogu koobast, küll mitte niisama ringi jalutada, aga ikka mööda treppe ja radasi tuleb käia. Aa ja muide sealt koopast leiti Tansmaania tiigri jäänused, mis tähendas seda, et kiisu oli august sisse kukkunud ja seal nälga ja üksindusse surnud. Eriti lahe on see, et kui esimesed valged inimesed Austraaliasse jõudsid, oli Tansmaania tiiger juba nii haruldane nähtus, et elaski AINULT Tansmaanias, selle järgi ka nimi (nüüdseks täiesti väljasurnud liik), aga meie koobas on WA’s, ehk siis tegu on VÄGA vana koopaga. Giidi jutu järgi arvatavasti 300 000 aasta vanusega.. Aa ja muide, tuuri alguses paluti treppidel ja kitsastel teedel pilte mitte teha vaid oodata selleks ettenähtud platvorme. Loomulikult oli vaja Eglel ikkagi pimedas koopas trepist alla kõndides ikkagi lage pildistada ja nii ma sealt kolinal alla lendasin. Hullu midagi ei olnud, naersime jälle kolmekesti kõhud kõveras, aga loomulikuks kaduks sel korral oli minu plätu, mis otsustas katki minna, nii et kogu ülejäänud päeva pidin ma seda lihtsalt pahkluu ümber kinni oleva rihma tõttu järgi lohistama, endal nalja kui palju.
Boranup Forest
Meie järgmine peatus ajas meid ennast ka naerma. Rääkisime mitu korda, et me eestlased oleme vist ikka looduserahvas, kolmel hullul neiul on vabad päevad ja mida nemad teevad? Sõidavad metsa ja vaatavad puusid! Aga just seda me tegime. Olen mitu korda kirjutanud, kuidas Austraalia loodus on imeline, varieerub sõltuvalt asukohast ja kliimast, ning me oleme õppinud seda armastama. Seega oli meie järgmiseks peatuseks Boranup’i mets, kus kasvavad Karripuud. Silvia jutu põhjal on Karripuud maailmas kõrguselt teisel või kolmandal kohal Sekvoiade ja Eukalüptipuude kõrval. Metsa kui sellist pole ma siiani siinmaal täheldanud, igapäevane nähtus on bush oma madalate vigerike põõsaste ja pikkade peenikeste hõredalt asuvate puudega ning ka meie Boranup’i mets ei olnud päris Eesti mõistes mets. Puud olid küll meeeeeletult kõrged ja jämedad, aga asusid ikka hõredalt.
Meie järgmine peatus ajas meid ennast ka naerma. Rääkisime mitu korda, et me eestlased oleme vist ikka looduserahvas, kolmel hullul neiul on vabad päevad ja mida nemad teevad? Sõidavad metsa ja vaatavad puusid! Aga just seda me tegime. Olen mitu korda kirjutanud, kuidas Austraalia loodus on imeline, varieerub sõltuvalt asukohast ja kliimast, ning me oleme õppinud seda armastama. Seega oli meie järgmiseks peatuseks Boranup’i mets, kus kasvavad Karripuud. Silvia jutu põhjal on Karripuud maailmas kõrguselt teisel või kolmandal kohal Sekvoiade ja Eukalüptipuude kõrval. Metsa kui sellist pole ma siiani siinmaal täheldanud, igapäevane nähtus on bush oma madalate vigerike põõsaste ja pikkade peenikeste hõredalt asuvate puudega ning ka meie Boranup’i mets ei olnud päris Eesti mõistes mets. Puud olid küll meeeeeletult kõrged ja jämedad, aga asusid ikka hõredalt.
Margaret River
Peale pikka metsade ja mägede vahel seiklemist otsustasime oma reisi lõpetada Margaret Riveris, sest kuuldavasti pidi see olema maailma kõige armsam, sõbralikum ja toredam linn. Päris NII hea ta polnud, aga palju alla ka ei jäänud. Tänavaid ääristasid palmipuud, peatänaval kihas elu- kohvikud, pubid ja restoranid olid paksult rahvast täis, paljudes kohtades olid terrassidel live-esinejad. Paari nädalapärast on seal suur surfivõistlus milleks on juba praegu kohale sõitnud surfarid üle maailma, nii et tänavad olid lisaks turistidele täis ka igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Selleks hetkeks olin mina jalanõudest loobunud ja jalutasin sarnaselt nendele karvastele ja sulelistele (ja suurele osale kohalikele) mööda linna paljajalu. Käisime läbi mitmest suveniiripoest ja täiendasime oma varusid, jahtisin uusi jalanõusi, aga loobusin. Margaret Riveri Visitor Centre’st ostsime megaägedad Austraalia kaardid! Loomulikult poleks asi olnud õige, kui poleks juhtunud midagi veidrat. Istume meie ühel äärekivil, kui järsku märkame, et meie kõrvale on ilmunud kahtlase välimusega tüüp, seljakott seljas, müts peas ja muutkui vahib. Vahtisime siis vastu, äkki tahab niisama juttu ajada või teed küsida või mis iganes, aga tüüp lihtsalt seisis, naeratas kahtlaselt ja jälgis meid. Järsku pööras meie ette võõras auto, autot juhtinud naine tegi ukse lahti ja kutsus Nele lähemale. Selgus, et meid jälginud mehe näol oli tegu jälitajaga, kes oli just hetk tagasi seda naist jälitanud. Veider naeratus tähedas seda, et meid oli välja valitud. Rääkisime veel paar sõna naisega juttu, tänasime hoiatuse eest ja jooksime autosse, Margaret Riveriga oli nüüd ühelpool.
Peale pikka metsade ja mägede vahel seiklemist otsustasime oma reisi lõpetada Margaret Riveris, sest kuuldavasti pidi see olema maailma kõige armsam, sõbralikum ja toredam linn. Päris NII hea ta polnud, aga palju alla ka ei jäänud. Tänavaid ääristasid palmipuud, peatänaval kihas elu- kohvikud, pubid ja restoranid olid paksult rahvast täis, paljudes kohtades olid terrassidel live-esinejad. Paari nädalapärast on seal suur surfivõistlus milleks on juba praegu kohale sõitnud surfarid üle maailma, nii et tänavad olid lisaks turistidele täis ka igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Selleks hetkeks olin mina jalanõudest loobunud ja jalutasin sarnaselt nendele karvastele ja sulelistele (ja suurele osale kohalikele) mööda linna paljajalu. Käisime läbi mitmest suveniiripoest ja täiendasime oma varusid, jahtisin uusi jalanõusi, aga loobusin. Margaret Riveri Visitor Centre’st ostsime megaägedad Austraalia kaardid! Loomulikult poleks asi olnud õige, kui poleks juhtunud midagi veidrat. Istume meie ühel äärekivil, kui järsku märkame, et meie kõrvale on ilmunud kahtlase välimusega tüüp, seljakott seljas, müts peas ja muutkui vahib. Vahtisime siis vastu, äkki tahab niisama juttu ajada või teed küsida või mis iganes, aga tüüp lihtsalt seisis, naeratas kahtlaselt ja jälgis meid. Järsku pööras meie ette võõras auto, autot juhtinud naine tegi ukse lahti ja kutsus Nele lähemale. Selgus, et meid jälginud mehe näol oli tegu jälitajaga, kes oli just hetk tagasi seda naist jälitanud. Veider naeratus tähedas seda, et meid oli välja valitud. Rääkisime veel paar sõna naisega juttu, tänasime hoiatuse eest ja jooksime autosse, Margaret Riveriga oli nüüd ühelpool.
Koduteel sõitsime läbi Busseltonist, et Jetty ääres
loojuvast päikesest pilti teha ja sooja õhtut nautida, korrutasime selle päeva
jooksul umbes 402983 korda, kui uskumatu see on, et me päriselt olemegi
teiselpool maakera, päriselt sõidamegi ringi, päriselt käisimegi kõikides
nendes kohtades, nägime neid inimesi ja olime seal rannas, vaatasime loojuvat
päikest. Kodus ootasid meid Clair ja Bruce, jagasime emotsioone, näitasime
neile pilte, panime kokku plaani järgmiseks päevaks ning veetsime taaskord kogu
õhtu pisarsilmis ja kõhud kõveras naerdes, sest suur osa meie piltidest oli
kuld. Ah jaa, muide! Sel õhtul oli meil paarikümneks minutiks blood moon! Kuu
oli punane!
The end.
Negle
Injidup Beach
 |
| Me nii armsad, jooksime üksteise poole |
 |
| Laine tahtis Silvia kaasa viia |
Hamelin Bay
Jewel Cave
Boranup Forest
Jewel Cave
Margaret River
Busselton Jetty
 |
| 3 min hiljem |
 |
| 6 min hiljem |
No comments:
Post a Comment