Not all those who wander are lost: Bundaberg, Queensland

Nüüd on järgi jõudnud selle postituseni kus me ausalt ja otse räägime oma ebaõnnestumisest backpackeritena. Nagu ka varem olen maininud, ei ole me kaugeltki mitte ehtsad seljakotirändajad. Esiteks seetõttu, et seljakoti asemel reisime me suurte kohvritega. Teiseks seetõttu, et siiani polnud me kordagi elanud working-hostelis ja kolmandaks, noh.. olgem ausad, see rändamine sellisel kujul pole seni eriti pinget pakkunud. Meil on vaja kodu ja kindlustunnet, kohta kuhu minna, kui mujal pole olla. On selleks siis hotellituba Newdegate’is, mõne sõbra kodu, suur maja Capelis või kasvõi meie omaenda auto, vähemalt midagigi. Siis võime oma suurest kohvrist pool kaasa võtta ja ringi sõitma ning avastama minna, see on meie rändamine ja kõlab juba palju paremini. Aga alati on meie plaanide ja tegemiste juures vähemalt üks suur AGA.

Seekordne lugu algas juba paar nädalat tagasi, kohe peale lihavõtteid. Silvia ja Eva hakkasid end vaikselt minekule sättima, et nädalaks Balile pikutama minna, nii et ka meie hakkasime vaikselt edasimineku peale mõtlema. Kuna tol hetkel veel tööd oli, oli ta siis selline nagu ta oli, me veel suuri muutusi ei plaaninud. Ja siis tuli jälle vihm. Ja siis hakkas jälle pihta see nali, et hommikul kell 6 ärgates ei olnud veel teada kas tuleb tööle minna või mitte, nii et me sättisime end töö jaoks valmis ja kui me juba praktiliselt autosse istusime, saadeti sõnum, et ärge veel tulge, ilm on korjamiseks liiga halb. Ja siis istusime ja ootasime terve päeva ja mida ei tulnudki oli töö. Või siis lasti meil hommikul vara farmi sõita, et me kõik koos tunnikese shedis saaksime istuda, kuna õues sadas padukat, ning siis saadeti koju tagasi, sest marjad on korjamiseks liiga märjad. Minu lemmik oli loomulikult see, kuidas me ükspäev paduvihmaga mitu tundi ikkagi korjasime ja kui me lõpuks kõik läbimärjad ja läbikülmunud olime, öeldi, et ootame nüüd tunnikese, tehke lõunapaus või midagi, äkki jääb vihm üle. Siis meile aitas, haarasime oma lõunasöögi kaasa ja sõitsime koju, enam tagasi ei läinudki. Farmer oli loomulikult marus, saatis agentuuri kirja, et ärgu nad meile mitte kunagi enam tööd otsigu ja soovis meile sarkastilise muigega edu tööotsingutel. Mis sest, et juba viimased paar nädalat olime napilt ots-otsaga kokku tulnud või oma säästudest elanud, sest nädalapalk kattis täpselt rendi, bensiini ja toidukulud. Ja mis sest, et ta korrutas meile iga päev, et kui keegi leiab midagi paremat või tasuvamat siis ega tema meid seal kinni ei hoia, tal ainult hea meel kui meil hästi läheb. Ja mis sellest, et tegelikult hakkasid viinamarjad otsa saama ja reaalselt tegelikult tööd enam kõigile ei jagunud nagunii. Ühesõnaga hakkasime siis rõõmsalt uut tööd otsima, samal ajal nautisime kaua magamist, vahtisime päevadläbi sarju ning lebotasime niisama. Helistasime läbi farme, pubisid ja hosteleid, saatsime sõnumeid ja e-maile ning kandideerisime mitmesse kohta. Vastust ei tulnud kuskilt ja meil tiksus aega järjest vähemaks, sest farmipäevi on teha veel ligi 60 ja ühel hetkel oli plaan minna WA’s trippima ja Eesti kodust ka ikkagi läbi hüpata.

Siis tuli see tore hetk, kui leidsime Gumtreest uhke kuulutuse- uus working hostel otsib hooajatöölisi, raha saab korralikult, tööd on nii et tapab. Mõtlesime ja kaalusime ja kuna muid asjalikke pakkumisi polnud siis käras see küll. Ainukene konks asja juures oli see, et meie elutsesime endiselt läänekaldal, WA’s, aga see hostel asus idakaldal Queenslandis, Bundabergi linnas. Mõtlesime, et mis see lendamine ära siis ei ole, piletid maksid muidugi korralikult, aga kuna lubati head raha, siis peaks see piletite raha kiiresti tagasi tulema. Pühapäeva hommikul kell viis hakkasime Perthi poole sõitma, auto jätsime Perthi salajasse kohta hoiule, pool oma elamist jäid Capelisse koju lauapeale hunnikusse ning 5 tunnine lend Brisbane’i võis alata. Esimene märk sellest, et nooo kohe üldse ei soosi see olukord meid ilmnes siis, kui Brisbane’is teist check-ini tegema hakkasime ja peaaegu oma lennust maha jäime, sest pagasi drop-off’i järjekord oli meeletult pikk ja paljud inimesed, kes pidid välja lendama enne meid, ootasid alles meie seljataga. Lõpuks tulid lennujaama töötajad meid päästma, saime oma pagasi ära antud ning jooksime enda väravat otsima, taaskord märk, et midagi oli valesti- peale meie ei oodanud seal mitte kedagi ja ometi oli lend välja müüdud. Selgus, et viimasel hetkel oli meie väravat muudetud ning lennukile jooksime vaid viis minutit enne väljumist.

Queensland. Bundaberg. Väidetavalt super ilus, super soe ja suurte võimalustega osariik, meeletult farme, meeletult ringi käimist ja avastamist. AGA. Meid tervitas vihm. Ja meil ei ole enam autot. Bundaberg ise on selline keskmise suurusega linn, tõenäoliselt meie Bunbury või Eesti Pärnu suurune. Ilmselt ei ütleks ta inimestele eriti midagi, kui poleks Austraalias tuntud ja armastatud Bundabergi rummi. Ilmad on soojad, väidetavalt, nagu Queenslandile kohane. Subtroopiline kliima. Kogu piirkond on tuntud rohkete farmide poolest – siin kasvab praktiliselt kõik mida kasvatada annab alustades suhkruroost, avokaadodest ja banaanidest lõpetades tomatite, sweetpotato ja arbuusidega. Lisaks on kohe siin samas Great Barrier Reef. Tulime me siis rõõmsalt siia eks, teades, et tööd on nii et tapab, pickimise hooaeg on aastaringselt. Lennujaama tulid meile vastu kaks umbkeelset onu, üks asiaat ja teine tõenäoliselt kuskilt kreekast või türgist ja tuli välja tore tõsisasi, et nemad majandavadki meie hosteliga. Hostelisse sõites teatasid nad, et ega tegelikult tööd nagu väga ei olegi, osad käivad korjamas kirsstomateid, aga ülejäänud passivad niisama, ootavad paremaid aegu. Suu vajus lahti, sees hakkas kripeldama. Ja siis jõudsime me oma hostelisse. Vabandan juba ette sõnavara pärast, aga sellist sitamaja pole ma mitte kunagi oma elus näinud. See on see šokk, mis tabab siis, kui pole kunagi working hostelitega kokku puutunud. Olime kuulnud hirmujutte ja end ettevalmistanud, aga see pilt, mis siin päriselt vastu vaatas, võttis jalust nõrgaks. Hostel on inimesi niiiiii täis tuubitud, et meie 6-inimese toas on vaba ruumi täpselt uksest sisse kõndimiseks ja voodisse hüppamiseks. Kohrvite lahti pakkimisest või üleüldse kuskil hoidmisest võib ainult und näha. Pool elamist on öösel kaisus, sest asju lihtsalt ei ole kuskil hoida. Rääkimata sellest, et igasugune privaatsus puudub täielikult, kui elad koos 4 võhivõõraga. Maksime oma naeruväärselt suure üüri esimeseks nädalaks ära ja siis tabas meid uus karm reaalsus. Tööd tõesti ei olegi. Ja keegi ei tea millal ja mis tuleb. Hostelis on pea 50 inimest ning praegust kirsstomatite korjamist on iga päev healjuhul 20le inimesele. Kogu elamine on nii räpane, et hirm on kuskile vastu puudtuda, äkki saame 543 erinevat haigust külge. Nagu juba mainisin- ruumi ei ole. Ei meie tubades, ega ka köökides. Hoia oma toitu padja all kui tahad, külmkappidesse 50 matsi varud ei mahu. Ja oma väärtuslikud asjad, nt arvutid või kaamerad või sularaha või dokumendid, need võib ka ära unustada, sest toad lukku ei käi ja suvalised inimesed võivad majja sisse ja välja jalutada nii kuidas jumal juhatab. Pigistasime silmad kinni, mõtlesime, et oleme packerid või jah, peame selle hosteli kogemuse ka saama. Pühapäeva õhtu möödus tutvudes ja avastades. Avastasime, et see hostel ikka on üks RÄIGE peldik. Avastasime, et pooled elanikest on Itaallased ja nad on väga valjuhäälsed. Avastasime, et me pole kunagi oma mugavustsoonist nii palju välja astunud kui seekord. Juba samal õhtul hakkasime uurima kas ja kuhu edasi saaks liikuda, aktsioonis olid nii viinamarja-semu Anneli, Clair, Bruce, Alvar, Meelis kui ka me ise. Isegi Newdegate’i inimesed üritasid aidata. Esimene öö tuli seega üle elada.

Ärkasime esmaspäeval kolmveerand viis ja sõitsime kahe bussiga rõõmsalt tööle, enamus hosteli-elanikke naersid ja soovisid edu, aga meie mõtlesime, et proovime ikka ära need kirsstomatid. Kiire ülevaade kuidas ja mida tegema peab, mudased ämbrid visati ette ja kästi tööle asuda. Algus läks üsna rõõmsalt, loopisime väikseid tomatikesi ämbritesse ja tuju VEEL halb ei olnud, kuni saime aru, et tunni ajaga rohkem kui ühte ämbrit me täita ei jõua ja summa, mis me päeva lõpuks teenida suutsime oli nii naeruväärselt väike, et ma ei hakka seda siia isegi kirjutama. Päeva tipphetk oli loomulikult see, kui mitu tundi järjest paduvihma sadas ja me olime sõna otseses mõttes aluspesuni läbimärjad. Peale viite tundi otsustas kogu meie kamp, et aitab küll sellest naljategemisest, marssisime põllult minema ja sõitsime hostelisse tagasi. Cause it’s not worth it. Vähemalt ei olnud me oma probleemiga üksi, kõigil oli täpselt sama sitt seis kui meil. Hostelis oli päeval üllatavalt rahulik, kõik tiksusid kuskil omaette või olid üldse väljas. Plaanisime kiiret sooja dušsi ja siis poetiiru, aga oh üllatust (või siiski mitte nii suurt üllatust), dušš kosutas meid ainult jaheda veega. Rääkimata sellest, et duššikabiini pole ilmselt aegade algusest saadik puhastatud. Siis oli meil kerge breakdown, seisime oma imepisikeses toas ja üritasime välja mõelda kuhu oma tilkuvad riided kuivama panna. Ja kui aus olla, siis polnudki midagi mõelda, riideid polnudki kuskile panna. Viskasime läbimärjad riided kilekotti ja ma ütlesin pisarsilmis Nelele, et jätame koti vähemalt pealt lahti, siis äkki ei lähe hallitama. Olemine oli nii lootusetult hale, et me lihtsalt seisime sõnatult ja raputasime pead. Rääkisime, et ütleme iga kord „enam hullemaks ei saa minna, kui see“, aga alati saab. Nüüd on see hetk käes, kui oleme tõesti oma kõige madalamas punktis, sellest kohast ja tööst enam hullemaks EI SAA minna. Vähemalt on üks järjekordne linnuke kirjas, hostelielu ja töö ootamine, ämbrisse astumine on sellega ära proovitud. Küsite miks meil poodi oli vaja minna, kui elame hostelis ja kõik elementaarne peaks iseenesest olemas olema? Sest pühapäeva õhtul selgus, et meile anti küll voodipesu, aga tekke siin majas ei ole, need tuleb ise muretseda. Pikendusjuhet läksime ka otsima, sest meie toas leidub ainult üks pistik mis asub täpselt lae all, siiani laeti telefone ühe jagajaga, telefon rippus juhtme otsas, praktiliselt kiikus poole seina peal, aga nüüd kui rahvast rohkem, enam ruumi ei ole. Eks me siis ostsime pikenduse, mis samuti poolel seinal ripub, aga vähemalt saame kõik vajalikud juhtmed sinna ühendada.

Läksime meie siis sinna suurde kaubanduskeskusesse, ostsime oma tekid ja paki kommi ning istusime diivanile plaani pidama. Jäime sinna järgmiseks neljaks tunniks, sest mitte mingit tahtmist ei olnud tagasi hostelisse minna. Tundsime end esimest korda elus kodututena. Nagu päris kodututena. Jalutasime oma kilekottidega mööda poodi nagu hulgused, õues sadas endiselt vihma, nii et sinna väga ei kippunud. Plätud jalas, nagu aussis kohane, väljaveninud dressipluusid seljas, sest need on ainukesed soojad riided mis me siia kaasa võtsime. Lihtsalt istusime, sõime kommi ja vaatasime inimesi. Pidasime plaani. Mõtlesime mis võimalikud variandid on. Ja oh seda üllatust, kui järsku hakkasid WAst kõned ja emailid tulema, inimesed küsisid kas me soovime endiselt tööd ja millal me tulla saaksime. Kolm päeva sai meile saatuslikuks. Oleks nad kolm päeva varem ühendust võtnud, oleksime me praegu WA’s, KODUS ja meil oleks töö. Aga vähemalt tekkis mingigi pääseplaan.
Lõpuks kraapisime oma viimase väärikuse kuskilt kokku ja tulime tagasi hostelisse. Ainukene positiivne asi siin on inimesed, kes on niii armsad ja sõbralikud ja head ning tervitavad sind laia naeratusega. Tegime teed, pikutasime veidi ja muudkui organiseerisime uut tööd, uut elukohta, lugesime juba oma sente, et tagasilennuks piletid osta. Ühel hetkel läks möll meie toa uksetaga nii suureks, peavalu stressist järjest suurenes, nii et me ei suutnud siin enam olla, läksime jälle kodutute elu nautima ja linnapeale jalutama. Kõige õigem otsus siin olles, peavalu oli kadunud minutitega ja meie suureks üllatuseks oli Bundaberg oma õhtustes tuledes nii väga ilus, et me lihtsalt kõndisime ja kõndisime ja tegime pilte ja tunnid muudkui kadusid. Tuju paranes. Lootus hakkas tagasi tulema. Pikad telefonikõned sõpradega tegid asja järjest paremaks. Ühel hetkel helistas Alvar ja ütles, et nad olid tuttavate kaudu saanud mingid kontaktid ja tõenäoliselt on meil uus töö olemas. Täpsemalt pidi selguma täna. Leidsime taaskord tee hostelisse, sõime õhtust ja naeratus oli näol. Ühe päevaga oli kogu olemine niipalju paremaks läinud, ainukene jama oli nüüd see hosteli elu. Ja siis läks ka see paremaks! Istusime saksa poistega õues ja rääkisime juttu, eemal hulludest Itaallastest. Järsku hakkas meie juurde tahahoovi järjest rahvast juurde voolama- inglased, SOOMLASED, šotlased, keegi Kanadast jne. Õhtu kujunes oodatust palju paremaks, jõime õlut ja mängisime mänge, rääkisime juttu ja kõigil oli tore olla.

Täna nautisime pikalt magamist, kuigi õhuke fliistekk eriti sooja ei pakkunud ja iga poole tunni tagant ärkasime värisedes ülesse. Kella poole kaheks oli meil kokkulepitud kohtumine ühe teise hosteli manageriga, kes taaskord armastab eestlasi. Peale 5 minutilist vestlust normaalse inimesega (oh teate kui hea oli rääkida kellegiga kes ei ütle iga asja peale lolli aasia aksendiga „nono, i don’t understand you“ nagu siinsed asjapulgad) oli reaalne töö olemas ja seega ka mingi esialgne plaan.
Ehk siis seis on selline, et esimese nädala elame siin peldikus (mis iga tunniga muutub järjest vähem ebameeldivaks, ilmselt tänu teistele elanikele, aga ilmselgelt on meil lihsalt hea kohanemisvõime) ja töötame teise hosteli all, kuna esimese nädala üür siin on makstud ja peale sellist ämbrisse astumist on iga sent kaalul. Järgmisest nädalast saame uude hostelisse kolida ja seal tööd jätkata. VÕI mingi hetkel WA’sse tagasi lennata ja sealsete plaanidega jätkata. Eks paistab. Peale selle käisime läbi kõikvõimalikud ametiasutused alustades linnavalitsusega lõpetades Aussi nö töökaitseinspektsiooni ja kohaliku parlamendi esindajaga, kaebasime kõigile selle urka kohta, rääkisime kuidas omanikud maksavad ainult ümbrikupalkasid, kuidas enamus inimesi ootavad jumal teab mis ajast oma palka, kuidas maksude ja muu sellise kohta pole mingit tõestust, sest kogu asjaajamine käib ainult sularahaga jne. Vähemal saime südamelt ära rääkida, ehk võetakse selle peldikuga siin midagi ette. Ühesõnaga meie suurest kaosest sai jälle mingisugune toimiv plaan. Nagu ma tihti ütlen- me saame alati hakkama! Siinkohal suuuuuur aitäh ja kallimusipai kõikidele kes muretsesid ja oma nõu ja jõuga aitasid. Üksinda oleks see plaani välja mõtlemine ilmselt tunduvalt kauem võtnud, nüüd aga lahenes kogu olukord ühe päevaga!

Mainin veel siinkohal, et esiteks on meil megatoredad toakaaslased, ruumi on küll vähe, aga vähemalt pole inimesed nõmedad. Üks paarike šotimaalt ning üks paarike inglismaalt, juttu jagub kauemaks! Teiseks see, et vahel on nii uskumatu, kui saamatud lambad inimesed on. Nagu me ausõna ei taha ennast taevani kiita või teistest kõrgemale tõsta, aga tõsiselt, kui sa tuled siia hostelisse ja saad praktiliselt esimesel õhtul peale üüri maksmist aru, et asi pole päris aus, mingi skeemitamine ja rip-offimine käib, siis MIKS SA JÄÄD SIIA MITMEKS KUUKS?! Siin on inimesi, kes on oma viimased raha siia sõidule hakkama pannud ja nüüd lihtsalt istuvad ja ootavad, äkki läheb paremaks, äkki tuleb töö, äkki ikka saab kõik palga kätte. Iga päev antakse tühje lubadusi mis mitte kunagi ei täitu ja nad ei võta mitte midagi ette. Paljud neist pole isegi proovinud midagi muud leida, kuskile mujale minna, kuidagi viisi end sellest olukorrast välja rabeleda. Meie tulime, nägime ja hakkasime tegutsema. Nemad istuvad ja ootavad ja nutavad, et nii ebaaus ja nii halb ja nii masendav. Lollid lambad.

Igastahes me nüüd läheme naudime oma Queenslandi seiklust ja varsti kirjutame jälle.
Teie Negle