Lugu sellest, kuidas ühest tavalisest teisipäevast sai üks
mitte nii tavaline teisipäev.
Ringirändamise juures on kõige parem see vabaduse tunne ja teadmine, et elan iseendale. Mul on vabadus teha täpselt seda mida tahan, täpselt siis kui ise tahan, täpselt nende inimestega, kellega heaks arvan. Kui miski läheb valesti on see minu enda otsuste ja tegude tagajärg, kui aga mõnest uitmõttest areneb närvekõditav seiklus, jäävad mulle mälestused kogu eluks. Seda tunnet on nii raske kirjeldada, kogu see muretus ja seiklusjanu kõlab veidi naiivselt ning ilmselt mõistavadki seda täielikult ainult need, kes on ise ära käinud ja olnud, aga praegu olen jõudnud punkti, kui võin öelda, et „I’m living my dreams!“ ja „I love my life!“. Peale kõiki kahtlusi, valesi otsusi ja ebaõnnestumisi tean, et see otsus- kogu oma elu ühte kohvrisse pakkida ja teisele poole maailma lennata, oli ainus õige. See hetk, see koht, minu inimesed kodus ja need inimesed mu ümber siin –kõik on täpselt nii, nagu olema peab. Just täpselt tänu kõigele sellele saigi ühest täiesti tavalisest, juba veidi rutiinseks muutunud teisipäevast üks väga teistsugune teisipäev ja võib öelda, et isegi seiklus, mida jääme mäletama.
Tegelikult hakkas lugu hargnema juba esmaspäeval, kui üks kauakadunud sõber Ben (mitte see, kes Broomi tagasi läks, meil neid Ben’e siin jagub) tuli peale pühasid tagasi Newdegate’i. Õhtut alustasime pubis, aga kuna pühade ajaks on kõik linnast ära sõitnud ja õhtud on meil tööl vaiksed, pani Nele pubi kella 9 paiku kinni ja läksime edasi ühe sõbra juurde. Õhtu jooksul tuli mitu korda jutuks see, et järgmine päev pidi 42 kraadi olema ja poisid pidid paariks päevaks Hopetouni sõitma. Meie siis mõtlesime, et kuna neil on ühe autoga minek, siis iseenesest võiks me Beni auto võtta ja ka üheks päevaks randa minna ning sellega õhtul Newdysse tagasi sõita. Ainult mõtteks see sel hetkel jäigi, sest tegu on uue ja kalli autoga, Beni „babe’iga“ ja ta tegi meile peale naerulaginat selgeks, et mitte mingil juhul ei sõida me selle autoga nii, et ta ise seal autos ei istu. Hommikul oli neil start varakult, 8.30 olid poisid läinud, sest mitte ükski normaalne inimene, toonitan- normaalne, ei taha 42 kraadi ja lagipähe paistva päikesega 2h roadtripi teha. Olime kurvad ja pettunud, vihkasime oma tööd ja seda linna, sest ALATI kui teised midagi lahedat teevad, oleme meie tööl. Nüüd aga, kui meil oli vaba hommik ja me tõesti oleks saanud midagi teha, pidime me jälle maha jääma. Ja siis meile turgatas! Harvey auto! Harvey andis meile jõulude ajaks oma autot kasutada ja me pole seda veel tagasi viinud! Ühest tavalisest teisipäevast sai sel hetkel lugu mida teile jutustada. 5min hiljem viskasime kõik vajalikud asjad kotti, panime bikiinid selga ja istusime autosse, ise oma geniaalsusest sillas. Mainin siinkohal, et mina, Egle, pidin kell 4 tagasi pubis olema ja uksed avama, sest töö taaskord ootas. Tol hetkel oli kell kohe-kohe 8 saamas. Sõitsime roadhouse’i, mis on selle koha ainukene tankla moodi asi, ise teadmata millist kütust meil vaja on või kuidas maksmine käib, üleüldse oli see esimene kord nende kahe kuu jooksul kui me sinna sisse astusime. Läksime siis ise laginal naerdes kassase ja ütlesime, et hirmsasti oleks kütust vaja, aga me ei tea mida teha. Nele andis müüjale oma juhiloa, et me peale tankimist lihtsalt minema ei saaks sõita, müüja tuli välja ja aitas meil õige kütuse valida ning siis hakkasime me sõitma, ainukeseks juhiseks tolle sama müüa viibe „That way!“. Noh.. polnud päris „that way“. Meil polnud AIMUGI mis suunda Hopetoun jääb, olime sellest vaid kuulnud, ise mitte kunagi seal käinud. Nele oli jumala kindel, et sinna saab mööda sama teed, mis kaudu käisime Boxing dayl Point Annis, nii et katse üks võis alata.
Mainin taaskord paari väikest tõsiasja- minu telefon kaotab igasuguse ühenduse tsivilisatsiooniga hetkel, kui ma linnast umbes 2km välja sõidan. Olin paremal pool asuva rooliga auto roolis ja vasakpoolses liikluses täpselt teist korda ja Nele teatas rõõmsalt, et mul on au meid Hopetouni viia. Harvey auto oli VANA ja VÄSINUD ja sellega oli VÄGA raske sõita. Ning lõpetuseks- jah, arvate, et mis see kuhugi sõitmine siis ära ei ole, igalpool on ju viidad. Ei ole. No ausõna ei ole! Ainukesed midagi ütlevad viidad olid linnas sees ja bushi teede ääres pole midagi. Nii me siis sõitsime umbes 10 minutit keskmise kiirusega 120km/h ühes suunas, siis mõtlesime, et asi on ikka veidi kahtlane, keersime otsa ümber ja sõitsime sama kaua ja samal kiirusel linna tagasi, endal nalja kui palju. Tiirutasime veidi ringi, otsisime linnas sees mõnda potensiaalset teeviita, mis meid Hopetoun’i suunas võiks juhatada ja nägime tuttavaid inimesi CBHi hoovi pööramas, sõitime neile järele ja saime uued juhised, hoopis teises suunas.. Küsisin igaksjuhuks ka Jarradilt edasise sõidu ajaks juhiseid, sest tõenäoliselt terve tee otse meile näidatud suunas sõites me kohale ei oleks jõudnud. Poisid naersid, ei uskunud, et me PÄRISELT KA läheme ja soovisid edu, sest sinna sõitmine pidi aega võtma 2.5h ja me pidime hiljemalt 15.30 tagasi olema. Aga meie läksime, sest et WHY NOT!?
Katse kaks. Kihutasime taaskord 120km/h tundmatus suunas, ise lootes, et nüüd oleme ikka õigel teel. Ainukene muusika mis autos mängis oli mingi plaat väga vana ja veidra muusikaga (kantri sarnane?). Või siis ei osanud me lihtsalt raadiot tööle panna.. Kuulasime siis seda, naersime ja korrutasime „Mida me teeme? Mis asi see oli praegu?!“ Selle kiiruse kohta ütlen niipalju, et ärge muretsege, seadust me ei rikkunud, sest siin keset bushi ongi sellised kiirused lubatud. Pealegi on teed tühjad.. Teine tore asi selle auto juures oli see, et konditsioneeri polnud. Ja juhipoolne uks avanes ainult väljapoolt. Kui me Lake Kingi jõudsime oli asi juba paljulubav, vähemalt olime õigel teel! Ja need kuivanud soolajärved!! Järgmine peatus- Ravensthorpe. Lõpks ometi midagi LINNA sarnast. Vähemalt midagi suuremat kui Newdegate.. Veel Newdys kohale jõudnud sõnum Jarradilt ütles, et sealt edasi on järgmine peatus Hopetoun, ehk siis olime lähedal. Aga endiselt ilma levi ja netita, seega päris täpselt ikka ei teadnud mööda millist teed ja kuhu me minema peame. Pidasime auto suure kaardi juures kinni ja Nele läks asja uurima, minut hiljem tuli ta kiljudes ja hüpeldes autosse tagasi. „Oookean!!! Vaata, ookean paistab seal kaardil! Otse edasi ja olemegi kohal!“ Raske jalaga gaas jälle põhja ja pool tundi hiljem nägime tõepoolest ookeani. Ja värviline silt „Welcome to Hopetoun“ tervitas meid rõõmsalt. Ja telefonilevi tuli tagasi! „U seriously goin?! 2.5 hours haha time u get here u gotta turn around“ hakkasid ka sõnumid kohale jõudma. Ise enda üle nii uhked kui vähegi olla saime, trükkisime vastu „Lets make it 2h and 10min cause we’re here!“ Kiire tiir poes, sest Nele vajas hädastiiiii juuksevärvi ja meil siin ilmselgelt selliseid asju ei müüda, päikese kreemi meil ka ei olnud ja seda oli veel rohkem vaja. ÕIGUS! Seda te ju ei teagi, et Boxing Day Point Annis oli IDEAALNE! Head sõbrad, super ilm, koht ise oli paradiis. Kihutasime autodega otse rannaliival, püüdsime kala, jõime õlut, päevitasime ja hüppasime lainetes. Paremat teist jõulupüha siin on raske ette kujutada! Ja otseloomulikult ununes päikesekreem. Rookie mistake, juba samal õhtul olime tulipunased ja järgmisel päeval hakkas nahk maha tulema. Ühesõnaga nüüd me enam sama viga ei teinud, ostsime kodust tuttava Nivea sinises pudelis ultra beach protect sunscreen spray SPF 30 ja siis randa! Loomulikult ei läinud kõik plaanipäraselt- plaan oli hommikust saadik kiire poetiir ja ülejäänud aeg rannas, aga hetkel, mil auto jälle ära parkisime, helises telefon ja poisid teatasid, et kui me juba nii kaugele sõitsime, ei pea me üksi ringi uitama ja nad viivad meid kohalikke turistilõkse vaatama.
Algas järjekordne äraarvamismäng- millsest tänavast me täpsemalt alla peame keerama, millise maja hoovi oma auto parkima. Kohale me aga jõudsime, selles polnud enam peale seljataha jäänud 2h sõitu mingit küsimust, meie uus kõige lemmikum kutsu Leo jooksis saba liputades väravasse ja meie ringkäik algas seal samas majas. Pooltel Newdegate’i elanikel on Hopetounis rannamajad (ülejäänud pooltel vist Bremer Bays ja osad suvitavad Perthis), nii ka meie selle loo sõpradel. Ja see konkreetne maja, mille hoovi me oma auto parkisime, oli kunagi olnud vangla. Ja praegused magamistoad on endistes kongides. Veider? Veidi jube? Samas üliäge? JAH! Edasi sõitsime linnast välja, ühe suure kalju otsa. Nautisime vaateid, tegime pilte ja lõbutsesime. Linna tagasi sõites hakkasid poisid jet skisi organiseerima ja viisid meid randa. Siinkohal tuleks ilmselt mainida, et 42 kraadi oli Newdegates, meie rannailm piirdus jaheda 30 kraadi ja poolpilves taevaga :( Aga see meid ei heidutanud, laotasime oma pool elamist jälle rannaliivale, leidsime omale uue kutsika kellega mängida ja nautisime päikest, kuni poisid oma Ute’it jälle otse randa tagurdasid ja jet skid maha laadisid. Oii ja näe, veel sõpru tuli juurde! Imeline! Nii hea on näha inimesi ka väljaspool tööaega, end vabalt tunda ja lõbutseda. Aga aega jäi muudkui vähemaks ja ikka veel pani kõiki imestama, et me tõesti tegime seda- võtsime kätte ja sõitsime üle kahe tunni selleks, et paar tundi kuskil ringi jaurata ja siis sama kaua tagasi sõita ja terve õhtu tööl olla. Ausalt öeldes imestasime ise ka. Ja naersime. Ainult meie! Pärast paari pöörast tiiru ookeanil, paari jet ski kummuli keeramist ja katkematut naeru oli jälle hüvasti jätmise aeg. Sõbrad läksid järgmisesse randa laineid murdma, meie nägime veel paari tuttavat ja siis istusime taas autosse ja tagasisõit võis alata.
Nüüd on siis see koht, kus seletan lahti, miks ma ennem rõhutasin, et ükski NORMAALNE inimene ei sõida päeval autoga. Sest kui me kella 1 ajal autosse istusime, oli seal umbes täpselt niipalju sooja, et hingata oli pea võimatu. Mida kaugemale me Hopetounist sõitsime, mida lähemale enda kodule, seda kuumemaks ilm läks. Ja seda veidramaid hääli hakkas meie ustav neljarattaline tegema. Et siis nii ustav ikkagi ei ole, või mis? Lisaks sellele, et päike ja kuumus olid väsitavad, puudus meil endiselt konditsioneer ja külmapuhurid puhusid meile näkku kuuma õhku. See oli kohutav! Liis, Brita ja Maren, meie Positivusele sõitu ei anna sellega võrreldagi! Lisasime kiirust, tegime vaid ühe peatuse soolajärvede juures ja tahtsime võimalikult kiiresti koju tagasi jõuda. Ja siis. Siis hüppas see kolmas nooleke spidomeetri ja tahomeetri kõrval maxi ja kapoti alt hakkas tulema valget tossu. Meie hakkasime karjuma, parkisime auto esimesse teeäärsesse puhkealasse, JUMAL TÄNATUD, et me seda keset teed ei jätnud, ja hüppasime autost välja. 42 kraadi lajatas justkui jalaga näkku, õhku hingata õues ei olnud, auto ikka veel tossas, päike paistis lagipähe ja kõrvetas nahka nii, et paigal ei saanud seista ning me ei teadnud kas nutta või naerda. Olime õnnelikud, et olime vaid 25km kaugusel Newdegatest, AGA ilma levi ja internetita pluss telefonide akud olid kohe-kohe tühjaks saamas. Seisime nõutult, üritasime kapotti avada, aga see oli kuidagi kinni kiilunud, või siis me lihtsalt ei osanud.. Nägime eemalt autot lähenemas ja Nele jooksis kätega vehkides tee keskele Õnneks pidas auto kinni. Õnneks oli see üks tore perekond ja autos oli mees, kes meid aidata oskas. Selgus, et Harvey kallikene kasutab auto coolanti asemel tavalist vett, mis sõna otseses mõttes kees. Valasime enda veepudelid sinna tühjaks, üritasime autot maha jahutada, aga meie uus abiline teatas, et jahutussüsteemil on midagi viga ja vesi ei käi läbi mootori, ehk siis see ei jahtunud. Kell oli kohe kolm saamas, mul oli pool tundi, et koju jõuda ja end töö jaoks valmis panna. Ja meie olime sõna otseses mõttes in the middle of nowhere, auto tossas ja õues oli üle 40 kraadi ning lõõskav päike. Lõpuks ronisime kinni pidanud autosse, see keeras end tuldud suunas tagasi ja tõi meid linna, meie jätsime Harvey auto nukralt teeäärde.
Paanika oli suur, kui meile kodus kohale jõudis, et linn on inimestest tühi, kõik on pühade ajaks ära sõitnud ja pole mitte kedagi, kes meid aidata saaks, auto linna tagasi tooks või üleüldse midagi tarka öelda oskaks. Dwight oli õhtuni linnast ära, Lisa lastega kodus ja sama nõutu kui me ise, Harvey ei vastanud telefonile ja kõik, kellele helistasime vabandasid, kuna olid alles järgmine päev tagasi tulemas. Kuigi Lisa hoiatas, et me ise autot enne ei puutuks, kui keegi, kes autodest midagi teab, on sellele pilgu peale visanud, teadsime, et enne pimedat tuleb auto bushist kätte saada, sest inimestele meeldib siinkandis autosi põlema panna, klaase sisse visata, rattaid alt ära virutada jne. Kõige hullem oleks veel see, kui meie auto tõttu peaks mingil viisil alguse saama bush fire, sest Lõuna-Austraalias möllavad juba kontrollimatult päris mitu väga suurt tulekahju ja kogu Austraalia on hetkel tuleohtlik. Nele otsustas tegutseda, võttis Frenchie ja läks koos temaga autole järgi. Iseenesest tundus olukord üsna positiivne, auto oli veidi maha jahtunud ja kuna sõita oli ainult 25km, otsustas ta selle riski võtta. Noh.. polnud kõige parem idee. Peale järgmist 10km hakkas veeauru asemel kapoti alt tulema musta suitsu ja nad olid sunnitud auto jälle maha jätma ning Frenchie autoga tagasi tulema. Dwight jõudis lõpuks pubisse ja oli marus, ütles, et kui ennem oleks saanud midagi päästa, keerasime me asja nüüd täiesti perse ja tõenäoliselt hakkame Harveyle seda autot kinni maksma. Jutud levisid taaskord meeeeletult kiiresti, oli neid, kes üritasid aidata ja autot linna tagasi organiseerida, oli neid, kes tulid ja naersid, oli neid, kes muretsesid ja neid, kes pahandasid. Õues läks pimedaks, meie olime paanikas. LÕPUKS tulid Harvey ja Dwight koos pubisse, Nele tahtis nendega kaasa minna ja kolmekesti mindi autot ära tooma. Teepeal üritasid Dwight ja Harvey Nele tuju üleval hoida, tegid nalju ja jagasid külma õlut. Pärast 15 minutit sõitu näitas Dwight näpuga pimeduses paistvale autole ja õnneks oli auto alles. Õnneks see ei põlenud. Õnneks olid klaasid terved ja rattad all. Aga tööle see enam ei läinud ja sõita sellega ei saanud. Köie otsas vedasid nad meie reeturist sõbra linna tagasi ja kuigi Harvey ütles, et shit happens ja no worries, oli ta silmnähtavalt halvas tujus ja lubas mõelda ning meile teada anda kas ja kui palju me maksma peame.
Enam hullemaks see õhtu ei saanud minna. Peas jooksid kõige halvemad stsenaariumid sellest, kuidas me kogu oma siin teenitud raha selle lolli vana kräula alla matame ja elu lõpuni siia pubisse tööle jääme, kunagi nullis Eestisse tagasi tuleme ja üleüldse oli seis üsna nukker. Uskumatu, kuidas nii pööraselt hästi alanud päev nii halvasti lõppeda sai. Tuju oli täiesti null ja ronisime voodisse kohe kui võimalik, et see loll õhtu ruttu otsa saaks. Järgmine päev rippus sünge rahaküsimus ikka meie peade kohal, kuni kaua kadunud sõbrad taas tee koju jõudsid ja meid pubisse vaatama tulid. Chook’ küsis muiates mis me Harvey autoga tegime ja jutu sees küsis nii muuseas kas me ikka enne sõitma hakkamist vett vahetasime. Oot-oot, mis vett? Miks me seda vahetama pidime? Kõigi näod olid üllatunud, oot, et siis ei vahetanud või? Miks?! Tuli välja, et see auto oli juba ENNE katki. Vabandage väga, et ma autodest rääkides õigeid termineid ei kasuta, sest ma ausalt ei tea autodest mitte midagi ja kogu see jutt räägiti kõigele lisaks mulle inglise keeles, aga väidetavalt oli see paak, kuhu jahutusvedelikku valatakse, katki, ja vesi, mida jahutajana kasutati, voolas sealt koguaeg välja, nii et enne igat pikemat sõitu tuli paak uuesti täis valada ja tagavara vesi kaasa võtta. Et miks me seda siis ei teinud? Sest see kolmapäevane päev baariletitaga oli esimene kord, kui ma sellist juttu kuulsin. Üleüldse, kes kasutab jahutusvedeliku asemel tavalist vett?! Väidetavalt oli vesi selle mootori juba ammu ära rikkunud, väikesed torukesed olid katlakivi täis ja nüüd selle kuuma ilmaga auto lihtsalt ei suutnudki ennast jahutada. Meil lihtsalt ei jopanud, et just meie sõitmise ajal see masin enda lõpu leidis. Kõik olid pubis üllatunud, kas Harvey TÕESTI ei öelnud teile, et autol selline viga küljes on ja seda vett tuleb vahetada? No TÕESTI ei öelnud. Kui ta enne jõule ütles, et tal lihtsalt seisab üks vana auto mida ta ei kasuta ja võib pühade ajaks meile anda, pidi ta selle igaksjuhuks enne üle vaatama, sest noh.. naised.. mis me ise ikka seal vaadata oskame. Järgmine kord viskas ta meile võtmed, kinnitas, et kontrollis kõik üle, auto on täiesti korras, soovis meile häid jõule ja läks minema. Kui autoomanik kinnitab, et kontrollis kõik üle ja kõik on okei, why the fuck (vabandused) me siis ise sinna kapoti alla vahtima peame hakkama, seda enam, et isegi kui me oleks vaadanud, poleks me sel hetkel ikkagi teadnud, et vesi sealt paagist välja tilgub ja me seda juurde peame valama. Millal te viimati enda autole jahutusvedelikku juurde valasite?! NO TÄPSELT!
Ja siis jõudis meile kohale, kui õnnelik juhus see tegelikult oli. Kui õnnelikud me peame olema, et me seda autot jõulude ajal Esperance’i sõituks ei kasutanud, vaid otsustasime jõulud siin veeta ja Boxing Dayl läksime randa teiste autodega. Mis siis oleks saanud, kui me pühade ajal kodust 400km kaugusel oleksime olnud, ilma levi ja internetita, sõna otseses mõttes in the middle of nowhere, KÕIK sõbrad ja tuttavad oleks ise kuskil puhkamas olnud ja meie oleks oma õnnetu suitseva autoga kuskil lõõmava päikese käes olnud? Paanika ja mure asendusid pahameelega, esiteks polnud auto ülekuumenemine mitte mingi valemiga meie süü, eksju? Ja teiseks, Harvey oleks pidanud meie ees vabandama, et sellise auto meile andis, mitte meid süüdistavalt vaatama, et näe, lõhkusite mu kalli auto ära. Peale seda suitsu ma isegi enam ei imesta kui midagi oleks seal õhku lennanud või põlema läinud. Ühesõnaga kõikide soovitus siiani on olnud see, et isegi kui ta meie käest raha tahab, ei tohiks me seda talle anda. Soovitajad on olnud tema enda sõbrad. Ja meie polnud süüdi!
Ringirändamise juures on kõige parem see vabaduse tunne ja teadmine, et elan iseendale. Mul on vabadus teha täpselt seda mida tahan, täpselt siis kui ise tahan, täpselt nende inimestega, kellega heaks arvan. Kui miski läheb valesti on see minu enda otsuste ja tegude tagajärg, kui aga mõnest uitmõttest areneb närvekõditav seiklus, jäävad mulle mälestused kogu eluks. Seda tunnet on nii raske kirjeldada, kogu see muretus ja seiklusjanu kõlab veidi naiivselt ning ilmselt mõistavadki seda täielikult ainult need, kes on ise ära käinud ja olnud, aga praegu olen jõudnud punkti, kui võin öelda, et „I’m living my dreams!“ ja „I love my life!“. Peale kõiki kahtlusi, valesi otsusi ja ebaõnnestumisi tean, et see otsus- kogu oma elu ühte kohvrisse pakkida ja teisele poole maailma lennata, oli ainus õige. See hetk, see koht, minu inimesed kodus ja need inimesed mu ümber siin –kõik on täpselt nii, nagu olema peab. Just täpselt tänu kõigele sellele saigi ühest täiesti tavalisest, juba veidi rutiinseks muutunud teisipäevast üks väga teistsugune teisipäev ja võib öelda, et isegi seiklus, mida jääme mäletama.
Tegelikult hakkas lugu hargnema juba esmaspäeval, kui üks kauakadunud sõber Ben (mitte see, kes Broomi tagasi läks, meil neid Ben’e siin jagub) tuli peale pühasid tagasi Newdegate’i. Õhtut alustasime pubis, aga kuna pühade ajaks on kõik linnast ära sõitnud ja õhtud on meil tööl vaiksed, pani Nele pubi kella 9 paiku kinni ja läksime edasi ühe sõbra juurde. Õhtu jooksul tuli mitu korda jutuks see, et järgmine päev pidi 42 kraadi olema ja poisid pidid paariks päevaks Hopetouni sõitma. Meie siis mõtlesime, et kuna neil on ühe autoga minek, siis iseenesest võiks me Beni auto võtta ja ka üheks päevaks randa minna ning sellega õhtul Newdysse tagasi sõita. Ainult mõtteks see sel hetkel jäigi, sest tegu on uue ja kalli autoga, Beni „babe’iga“ ja ta tegi meile peale naerulaginat selgeks, et mitte mingil juhul ei sõida me selle autoga nii, et ta ise seal autos ei istu. Hommikul oli neil start varakult, 8.30 olid poisid läinud, sest mitte ükski normaalne inimene, toonitan- normaalne, ei taha 42 kraadi ja lagipähe paistva päikesega 2h roadtripi teha. Olime kurvad ja pettunud, vihkasime oma tööd ja seda linna, sest ALATI kui teised midagi lahedat teevad, oleme meie tööl. Nüüd aga, kui meil oli vaba hommik ja me tõesti oleks saanud midagi teha, pidime me jälle maha jääma. Ja siis meile turgatas! Harvey auto! Harvey andis meile jõulude ajaks oma autot kasutada ja me pole seda veel tagasi viinud! Ühest tavalisest teisipäevast sai sel hetkel lugu mida teile jutustada. 5min hiljem viskasime kõik vajalikud asjad kotti, panime bikiinid selga ja istusime autosse, ise oma geniaalsusest sillas. Mainin siinkohal, et mina, Egle, pidin kell 4 tagasi pubis olema ja uksed avama, sest töö taaskord ootas. Tol hetkel oli kell kohe-kohe 8 saamas. Sõitsime roadhouse’i, mis on selle koha ainukene tankla moodi asi, ise teadmata millist kütust meil vaja on või kuidas maksmine käib, üleüldse oli see esimene kord nende kahe kuu jooksul kui me sinna sisse astusime. Läksime siis ise laginal naerdes kassase ja ütlesime, et hirmsasti oleks kütust vaja, aga me ei tea mida teha. Nele andis müüjale oma juhiloa, et me peale tankimist lihtsalt minema ei saaks sõita, müüja tuli välja ja aitas meil õige kütuse valida ning siis hakkasime me sõitma, ainukeseks juhiseks tolle sama müüa viibe „That way!“. Noh.. polnud päris „that way“. Meil polnud AIMUGI mis suunda Hopetoun jääb, olime sellest vaid kuulnud, ise mitte kunagi seal käinud. Nele oli jumala kindel, et sinna saab mööda sama teed, mis kaudu käisime Boxing dayl Point Annis, nii et katse üks võis alata.
Mainin taaskord paari väikest tõsiasja- minu telefon kaotab igasuguse ühenduse tsivilisatsiooniga hetkel, kui ma linnast umbes 2km välja sõidan. Olin paremal pool asuva rooliga auto roolis ja vasakpoolses liikluses täpselt teist korda ja Nele teatas rõõmsalt, et mul on au meid Hopetouni viia. Harvey auto oli VANA ja VÄSINUD ja sellega oli VÄGA raske sõita. Ning lõpetuseks- jah, arvate, et mis see kuhugi sõitmine siis ära ei ole, igalpool on ju viidad. Ei ole. No ausõna ei ole! Ainukesed midagi ütlevad viidad olid linnas sees ja bushi teede ääres pole midagi. Nii me siis sõitsime umbes 10 minutit keskmise kiirusega 120km/h ühes suunas, siis mõtlesime, et asi on ikka veidi kahtlane, keersime otsa ümber ja sõitsime sama kaua ja samal kiirusel linna tagasi, endal nalja kui palju. Tiirutasime veidi ringi, otsisime linnas sees mõnda potensiaalset teeviita, mis meid Hopetoun’i suunas võiks juhatada ja nägime tuttavaid inimesi CBHi hoovi pööramas, sõitime neile järele ja saime uued juhised, hoopis teises suunas.. Küsisin igaksjuhuks ka Jarradilt edasise sõidu ajaks juhiseid, sest tõenäoliselt terve tee otse meile näidatud suunas sõites me kohale ei oleks jõudnud. Poisid naersid, ei uskunud, et me PÄRISELT KA läheme ja soovisid edu, sest sinna sõitmine pidi aega võtma 2.5h ja me pidime hiljemalt 15.30 tagasi olema. Aga meie läksime, sest et WHY NOT!?
Katse kaks. Kihutasime taaskord 120km/h tundmatus suunas, ise lootes, et nüüd oleme ikka õigel teel. Ainukene muusika mis autos mängis oli mingi plaat väga vana ja veidra muusikaga (kantri sarnane?). Või siis ei osanud me lihtsalt raadiot tööle panna.. Kuulasime siis seda, naersime ja korrutasime „Mida me teeme? Mis asi see oli praegu?!“ Selle kiiruse kohta ütlen niipalju, et ärge muretsege, seadust me ei rikkunud, sest siin keset bushi ongi sellised kiirused lubatud. Pealegi on teed tühjad.. Teine tore asi selle auto juures oli see, et konditsioneeri polnud. Ja juhipoolne uks avanes ainult väljapoolt. Kui me Lake Kingi jõudsime oli asi juba paljulubav, vähemalt olime õigel teel! Ja need kuivanud soolajärved!! Järgmine peatus- Ravensthorpe. Lõpks ometi midagi LINNA sarnast. Vähemalt midagi suuremat kui Newdegate.. Veel Newdys kohale jõudnud sõnum Jarradilt ütles, et sealt edasi on järgmine peatus Hopetoun, ehk siis olime lähedal. Aga endiselt ilma levi ja netita, seega päris täpselt ikka ei teadnud mööda millist teed ja kuhu me minema peame. Pidasime auto suure kaardi juures kinni ja Nele läks asja uurima, minut hiljem tuli ta kiljudes ja hüpeldes autosse tagasi. „Oookean!!! Vaata, ookean paistab seal kaardil! Otse edasi ja olemegi kohal!“ Raske jalaga gaas jälle põhja ja pool tundi hiljem nägime tõepoolest ookeani. Ja värviline silt „Welcome to Hopetoun“ tervitas meid rõõmsalt. Ja telefonilevi tuli tagasi! „U seriously goin?! 2.5 hours haha time u get here u gotta turn around“ hakkasid ka sõnumid kohale jõudma. Ise enda üle nii uhked kui vähegi olla saime, trükkisime vastu „Lets make it 2h and 10min cause we’re here!“ Kiire tiir poes, sest Nele vajas hädastiiiii juuksevärvi ja meil siin ilmselgelt selliseid asju ei müüda, päikese kreemi meil ka ei olnud ja seda oli veel rohkem vaja. ÕIGUS! Seda te ju ei teagi, et Boxing Day Point Annis oli IDEAALNE! Head sõbrad, super ilm, koht ise oli paradiis. Kihutasime autodega otse rannaliival, püüdsime kala, jõime õlut, päevitasime ja hüppasime lainetes. Paremat teist jõulupüha siin on raske ette kujutada! Ja otseloomulikult ununes päikesekreem. Rookie mistake, juba samal õhtul olime tulipunased ja järgmisel päeval hakkas nahk maha tulema. Ühesõnaga nüüd me enam sama viga ei teinud, ostsime kodust tuttava Nivea sinises pudelis ultra beach protect sunscreen spray SPF 30 ja siis randa! Loomulikult ei läinud kõik plaanipäraselt- plaan oli hommikust saadik kiire poetiir ja ülejäänud aeg rannas, aga hetkel, mil auto jälle ära parkisime, helises telefon ja poisid teatasid, et kui me juba nii kaugele sõitsime, ei pea me üksi ringi uitama ja nad viivad meid kohalikke turistilõkse vaatama.
Algas järjekordne äraarvamismäng- millsest tänavast me täpsemalt alla peame keerama, millise maja hoovi oma auto parkima. Kohale me aga jõudsime, selles polnud enam peale seljataha jäänud 2h sõitu mingit küsimust, meie uus kõige lemmikum kutsu Leo jooksis saba liputades väravasse ja meie ringkäik algas seal samas majas. Pooltel Newdegate’i elanikel on Hopetounis rannamajad (ülejäänud pooltel vist Bremer Bays ja osad suvitavad Perthis), nii ka meie selle loo sõpradel. Ja see konkreetne maja, mille hoovi me oma auto parkisime, oli kunagi olnud vangla. Ja praegused magamistoad on endistes kongides. Veider? Veidi jube? Samas üliäge? JAH! Edasi sõitsime linnast välja, ühe suure kalju otsa. Nautisime vaateid, tegime pilte ja lõbutsesime. Linna tagasi sõites hakkasid poisid jet skisi organiseerima ja viisid meid randa. Siinkohal tuleks ilmselt mainida, et 42 kraadi oli Newdegates, meie rannailm piirdus jaheda 30 kraadi ja poolpilves taevaga :( Aga see meid ei heidutanud, laotasime oma pool elamist jälle rannaliivale, leidsime omale uue kutsika kellega mängida ja nautisime päikest, kuni poisid oma Ute’it jälle otse randa tagurdasid ja jet skid maha laadisid. Oii ja näe, veel sõpru tuli juurde! Imeline! Nii hea on näha inimesi ka väljaspool tööaega, end vabalt tunda ja lõbutseda. Aga aega jäi muudkui vähemaks ja ikka veel pani kõiki imestama, et me tõesti tegime seda- võtsime kätte ja sõitsime üle kahe tunni selleks, et paar tundi kuskil ringi jaurata ja siis sama kaua tagasi sõita ja terve õhtu tööl olla. Ausalt öeldes imestasime ise ka. Ja naersime. Ainult meie! Pärast paari pöörast tiiru ookeanil, paari jet ski kummuli keeramist ja katkematut naeru oli jälle hüvasti jätmise aeg. Sõbrad läksid järgmisesse randa laineid murdma, meie nägime veel paari tuttavat ja siis istusime taas autosse ja tagasisõit võis alata.
Nüüd on siis see koht, kus seletan lahti, miks ma ennem rõhutasin, et ükski NORMAALNE inimene ei sõida päeval autoga. Sest kui me kella 1 ajal autosse istusime, oli seal umbes täpselt niipalju sooja, et hingata oli pea võimatu. Mida kaugemale me Hopetounist sõitsime, mida lähemale enda kodule, seda kuumemaks ilm läks. Ja seda veidramaid hääli hakkas meie ustav neljarattaline tegema. Et siis nii ustav ikkagi ei ole, või mis? Lisaks sellele, et päike ja kuumus olid väsitavad, puudus meil endiselt konditsioneer ja külmapuhurid puhusid meile näkku kuuma õhku. See oli kohutav! Liis, Brita ja Maren, meie Positivusele sõitu ei anna sellega võrreldagi! Lisasime kiirust, tegime vaid ühe peatuse soolajärvede juures ja tahtsime võimalikult kiiresti koju tagasi jõuda. Ja siis. Siis hüppas see kolmas nooleke spidomeetri ja tahomeetri kõrval maxi ja kapoti alt hakkas tulema valget tossu. Meie hakkasime karjuma, parkisime auto esimesse teeäärsesse puhkealasse, JUMAL TÄNATUD, et me seda keset teed ei jätnud, ja hüppasime autost välja. 42 kraadi lajatas justkui jalaga näkku, õhku hingata õues ei olnud, auto ikka veel tossas, päike paistis lagipähe ja kõrvetas nahka nii, et paigal ei saanud seista ning me ei teadnud kas nutta või naerda. Olime õnnelikud, et olime vaid 25km kaugusel Newdegatest, AGA ilma levi ja internetita pluss telefonide akud olid kohe-kohe tühjaks saamas. Seisime nõutult, üritasime kapotti avada, aga see oli kuidagi kinni kiilunud, või siis me lihtsalt ei osanud.. Nägime eemalt autot lähenemas ja Nele jooksis kätega vehkides tee keskele Õnneks pidas auto kinni. Õnneks oli see üks tore perekond ja autos oli mees, kes meid aidata oskas. Selgus, et Harvey kallikene kasutab auto coolanti asemel tavalist vett, mis sõna otseses mõttes kees. Valasime enda veepudelid sinna tühjaks, üritasime autot maha jahutada, aga meie uus abiline teatas, et jahutussüsteemil on midagi viga ja vesi ei käi läbi mootori, ehk siis see ei jahtunud. Kell oli kohe kolm saamas, mul oli pool tundi, et koju jõuda ja end töö jaoks valmis panna. Ja meie olime sõna otseses mõttes in the middle of nowhere, auto tossas ja õues oli üle 40 kraadi ning lõõskav päike. Lõpuks ronisime kinni pidanud autosse, see keeras end tuldud suunas tagasi ja tõi meid linna, meie jätsime Harvey auto nukralt teeäärde.
Paanika oli suur, kui meile kodus kohale jõudis, et linn on inimestest tühi, kõik on pühade ajaks ära sõitnud ja pole mitte kedagi, kes meid aidata saaks, auto linna tagasi tooks või üleüldse midagi tarka öelda oskaks. Dwight oli õhtuni linnast ära, Lisa lastega kodus ja sama nõutu kui me ise, Harvey ei vastanud telefonile ja kõik, kellele helistasime vabandasid, kuna olid alles järgmine päev tagasi tulemas. Kuigi Lisa hoiatas, et me ise autot enne ei puutuks, kui keegi, kes autodest midagi teab, on sellele pilgu peale visanud, teadsime, et enne pimedat tuleb auto bushist kätte saada, sest inimestele meeldib siinkandis autosi põlema panna, klaase sisse visata, rattaid alt ära virutada jne. Kõige hullem oleks veel see, kui meie auto tõttu peaks mingil viisil alguse saama bush fire, sest Lõuna-Austraalias möllavad juba kontrollimatult päris mitu väga suurt tulekahju ja kogu Austraalia on hetkel tuleohtlik. Nele otsustas tegutseda, võttis Frenchie ja läks koos temaga autole järgi. Iseenesest tundus olukord üsna positiivne, auto oli veidi maha jahtunud ja kuna sõita oli ainult 25km, otsustas ta selle riski võtta. Noh.. polnud kõige parem idee. Peale järgmist 10km hakkas veeauru asemel kapoti alt tulema musta suitsu ja nad olid sunnitud auto jälle maha jätma ning Frenchie autoga tagasi tulema. Dwight jõudis lõpuks pubisse ja oli marus, ütles, et kui ennem oleks saanud midagi päästa, keerasime me asja nüüd täiesti perse ja tõenäoliselt hakkame Harveyle seda autot kinni maksma. Jutud levisid taaskord meeeeletult kiiresti, oli neid, kes üritasid aidata ja autot linna tagasi organiseerida, oli neid, kes tulid ja naersid, oli neid, kes muretsesid ja neid, kes pahandasid. Õues läks pimedaks, meie olime paanikas. LÕPUKS tulid Harvey ja Dwight koos pubisse, Nele tahtis nendega kaasa minna ja kolmekesti mindi autot ära tooma. Teepeal üritasid Dwight ja Harvey Nele tuju üleval hoida, tegid nalju ja jagasid külma õlut. Pärast 15 minutit sõitu näitas Dwight näpuga pimeduses paistvale autole ja õnneks oli auto alles. Õnneks see ei põlenud. Õnneks olid klaasid terved ja rattad all. Aga tööle see enam ei läinud ja sõita sellega ei saanud. Köie otsas vedasid nad meie reeturist sõbra linna tagasi ja kuigi Harvey ütles, et shit happens ja no worries, oli ta silmnähtavalt halvas tujus ja lubas mõelda ning meile teada anda kas ja kui palju me maksma peame.
Enam hullemaks see õhtu ei saanud minna. Peas jooksid kõige halvemad stsenaariumid sellest, kuidas me kogu oma siin teenitud raha selle lolli vana kräula alla matame ja elu lõpuni siia pubisse tööle jääme, kunagi nullis Eestisse tagasi tuleme ja üleüldse oli seis üsna nukker. Uskumatu, kuidas nii pööraselt hästi alanud päev nii halvasti lõppeda sai. Tuju oli täiesti null ja ronisime voodisse kohe kui võimalik, et see loll õhtu ruttu otsa saaks. Järgmine päev rippus sünge rahaküsimus ikka meie peade kohal, kuni kaua kadunud sõbrad taas tee koju jõudsid ja meid pubisse vaatama tulid. Chook’ küsis muiates mis me Harvey autoga tegime ja jutu sees küsis nii muuseas kas me ikka enne sõitma hakkamist vett vahetasime. Oot-oot, mis vett? Miks me seda vahetama pidime? Kõigi näod olid üllatunud, oot, et siis ei vahetanud või? Miks?! Tuli välja, et see auto oli juba ENNE katki. Vabandage väga, et ma autodest rääkides õigeid termineid ei kasuta, sest ma ausalt ei tea autodest mitte midagi ja kogu see jutt räägiti kõigele lisaks mulle inglise keeles, aga väidetavalt oli see paak, kuhu jahutusvedelikku valatakse, katki, ja vesi, mida jahutajana kasutati, voolas sealt koguaeg välja, nii et enne igat pikemat sõitu tuli paak uuesti täis valada ja tagavara vesi kaasa võtta. Et miks me seda siis ei teinud? Sest see kolmapäevane päev baariletitaga oli esimene kord, kui ma sellist juttu kuulsin. Üleüldse, kes kasutab jahutusvedeliku asemel tavalist vett?! Väidetavalt oli vesi selle mootori juba ammu ära rikkunud, väikesed torukesed olid katlakivi täis ja nüüd selle kuuma ilmaga auto lihtsalt ei suutnudki ennast jahutada. Meil lihtsalt ei jopanud, et just meie sõitmise ajal see masin enda lõpu leidis. Kõik olid pubis üllatunud, kas Harvey TÕESTI ei öelnud teile, et autol selline viga küljes on ja seda vett tuleb vahetada? No TÕESTI ei öelnud. Kui ta enne jõule ütles, et tal lihtsalt seisab üks vana auto mida ta ei kasuta ja võib pühade ajaks meile anda, pidi ta selle igaksjuhuks enne üle vaatama, sest noh.. naised.. mis me ise ikka seal vaadata oskame. Järgmine kord viskas ta meile võtmed, kinnitas, et kontrollis kõik üle, auto on täiesti korras, soovis meile häid jõule ja läks minema. Kui autoomanik kinnitab, et kontrollis kõik üle ja kõik on okei, why the fuck (vabandused) me siis ise sinna kapoti alla vahtima peame hakkama, seda enam, et isegi kui me oleks vaadanud, poleks me sel hetkel ikkagi teadnud, et vesi sealt paagist välja tilgub ja me seda juurde peame valama. Millal te viimati enda autole jahutusvedelikku juurde valasite?! NO TÄPSELT!
Ja siis jõudis meile kohale, kui õnnelik juhus see tegelikult oli. Kui õnnelikud me peame olema, et me seda autot jõulude ajal Esperance’i sõituks ei kasutanud, vaid otsustasime jõulud siin veeta ja Boxing Dayl läksime randa teiste autodega. Mis siis oleks saanud, kui me pühade ajal kodust 400km kaugusel oleksime olnud, ilma levi ja internetita, sõna otseses mõttes in the middle of nowhere, KÕIK sõbrad ja tuttavad oleks ise kuskil puhkamas olnud ja meie oleks oma õnnetu suitseva autoga kuskil lõõmava päikese käes olnud? Paanika ja mure asendusid pahameelega, esiteks polnud auto ülekuumenemine mitte mingi valemiga meie süü, eksju? Ja teiseks, Harvey oleks pidanud meie ees vabandama, et sellise auto meile andis, mitte meid süüdistavalt vaatama, et näe, lõhkusite mu kalli auto ära. Peale seda suitsu ma isegi enam ei imesta kui midagi oleks seal õhku lennanud või põlema läinud. Ühesõnaga kõikide soovitus siiani on olnud see, et isegi kui ta meie käest raha tahab, ei tohiks me seda talle anda. Soovitajad on olnud tema enda sõbrad. Ja meie polnud süüdi!
Nüüd tagantjärele mõeldes tegi see auto katki minemine päeva
veel paremaks. Meie pöörane hetkeemotsoonide ajendil tehtud otsus hommikul kell
8 Hopetouni sõita, SUPER päev SUPER inimestega ja siis kogu see möll autoga-
see on täpselt see seiklus, mille pärast me siia tulime. Meil ei ole vaja
töörutiini ja igavaid õhtuid teleka ees, meil on vaja hulle mõtted ja tegusi,
ebaõnnestumisi ja naeru täis päevi, sest need on need lood ja mälestused ja see
elu kõige parem aeg!
Pühade ajal saime ühe kurva uudise. 25. detsembri pärastlõunal
said meie sõbrad telefonikõned- vähiga võidelnud naine, meie tuttavate noorte
ema ja kõikide kohalike kallis sõber oli võitluse kaotanud. Seega möödusid
pühad meie jaoks imeliselt- paradiisirannad ja head sõbrad, parim aeg meie
elus, kuid samas veidi kurval toonil, sest kõik sõbrad olid leinas ja inimesed
planeerisid matuseid, mis olid laupäeval (3. jaanuar). Kuna naise lemmik värv oli sinine, paluti
kõigil sinist kanda ja niiii armas on vaadata, kuidas terve pubi sel päeval ühtlaselt
sinises oli, meie kaasaarvatud!
Natukene igapäevaseid uudiseid ka. Ma ei tea kui palju te uudiseid jälgite või kui palju Austraalias toimuvast üleüldse räägitakse, aga meist siin toimuv mööda ei lähe. Näiteks sai novembris surma kuulus Austraalia kriketi mängija Phillip Hughes (mängu ajal virutati kurikaga või palliga või ma ei teagi päris täpselt millega vastu pead) ja inimeste reaktsioon oli meie arust päris hullumeelne. Kriket on siin peaaegu nagu püha asi, enamvähem kõik mängivad või vaatavad seda, isegi jõulude ajal oli kohustuslik telekaprogramm kriket. Newdegate'il on lisaks oma korvpalli klubile, bowlingu klubile, jalgpalli klubile (mitte meie jalgpall, seda nad enamvähem vihkavad) ja kõigele muule loomulikult ka KRIKETI klubi. Kirket on ees ja taga ja igalpool, seetõttu olid peale Hughesi surma meie kohalikud pisarsilmis pubis, jõid surma saanud mängija terviseks ning arutasid pikalt tema matusetseremoonia tähelepanuväärsemaid hetki. Ja seda nädal aega järjest. Nagu misasja. Detsembris oli Sydneys pantvangikriis, kajastust leidis see ka Eesti meedias. Kuigi oleme Sydneyst üsna kaugel ja kedagi tuttavat seal kohvikus ega ka selle lähedal ei viibinud, oli see ikkagi ka siin aktuaalne, telekas oli terve päev uudistekanalil, kõigil oli selle kohta midagi öelda või arvata.. Juba hommikul vara hakkasime saama kõnesi ja sõnumeid "Kas sa uudiseid oled vaadanud?!" Muidugi oli see jube ja selliseid asju ei taha mitte kuskil ja kellelegi, aga kohati oli lihtsalt üllatav, kuidas kõik nii südamega kaasa elavad.. Kolmas suurem uudis siinkandis on praegu tõusvad temperatuurid, äikesetormid ja Lõuna-Austraalias levivad bush fire'id. Mainisin neid ka veidi varem, aga ausaltöeldes on asi hull ja inimesed muretsevad ka siin. Tundub, et kõrgete temperatuuride ja tuule tõttu on tule kontrolli alla saamine võimatu, uudistes näitab pidevalt taevasse kõrguvaid leeke, meeeeeeletuid territooriume, mis selle tule lõksus on, väidetavalt on üle 20 kodu maha põlenud, inimesi evakueeritakse, farmerid kaotavad oma maad tulele ja jah, asi on halb. WAs meil temperatuurid ainult tõusevad, tänane 38 kraadi on taaskord hull ja pidi veel hullemaks minema. Kui idarannikul on kliima kuumem, aga pigem troopiline ning sellele kuumusele lisaks on ka niiskus, on meil lihtsalt kuumus. Õhku ei ole, päike kõrvetab, kõik kuivab.. Kohalikud kardavad, et meie tulekahjud ei ole enam kaugel, aga LOODAME parimat ja ehk siin nii hulluks asi ei lähe.
Aa ja muide, selles sama Point Anni lähedal, kus me Boxing day ajal käisime, sai mõned päevad hiljem hairünnaku tagajärjel surma 17-aastane poiss. Kui filmides näed hai seljauime lähenemas ja jõuad reageerida, siis reaalsus pidi siin olema see, et hai ründab põhjast ja üldiselt seljatagant, seega oli väga võimalik, et kui meie Nelega lainetes hüppasime, hiilis seal kuskil ka mõni hai, aga meil lihtsalt vedas..
Natukene igapäevaseid uudiseid ka. Ma ei tea kui palju te uudiseid jälgite või kui palju Austraalias toimuvast üleüldse räägitakse, aga meist siin toimuv mööda ei lähe. Näiteks sai novembris surma kuulus Austraalia kriketi mängija Phillip Hughes (mängu ajal virutati kurikaga või palliga või ma ei teagi päris täpselt millega vastu pead) ja inimeste reaktsioon oli meie arust päris hullumeelne. Kriket on siin peaaegu nagu püha asi, enamvähem kõik mängivad või vaatavad seda, isegi jõulude ajal oli kohustuslik telekaprogramm kriket. Newdegate'il on lisaks oma korvpalli klubile, bowlingu klubile, jalgpalli klubile (mitte meie jalgpall, seda nad enamvähem vihkavad) ja kõigele muule loomulikult ka KRIKETI klubi. Kirket on ees ja taga ja igalpool, seetõttu olid peale Hughesi surma meie kohalikud pisarsilmis pubis, jõid surma saanud mängija terviseks ning arutasid pikalt tema matusetseremoonia tähelepanuväärsemaid hetki. Ja seda nädal aega järjest. Nagu misasja. Detsembris oli Sydneys pantvangikriis, kajastust leidis see ka Eesti meedias. Kuigi oleme Sydneyst üsna kaugel ja kedagi tuttavat seal kohvikus ega ka selle lähedal ei viibinud, oli see ikkagi ka siin aktuaalne, telekas oli terve päev uudistekanalil, kõigil oli selle kohta midagi öelda või arvata.. Juba hommikul vara hakkasime saama kõnesi ja sõnumeid "Kas sa uudiseid oled vaadanud?!" Muidugi oli see jube ja selliseid asju ei taha mitte kuskil ja kellelegi, aga kohati oli lihtsalt üllatav, kuidas kõik nii südamega kaasa elavad.. Kolmas suurem uudis siinkandis on praegu tõusvad temperatuurid, äikesetormid ja Lõuna-Austraalias levivad bush fire'id. Mainisin neid ka veidi varem, aga ausaltöeldes on asi hull ja inimesed muretsevad ka siin. Tundub, et kõrgete temperatuuride ja tuule tõttu on tule kontrolli alla saamine võimatu, uudistes näitab pidevalt taevasse kõrguvaid leeke, meeeeeeletuid territooriume, mis selle tule lõksus on, väidetavalt on üle 20 kodu maha põlenud, inimesi evakueeritakse, farmerid kaotavad oma maad tulele ja jah, asi on halb. WAs meil temperatuurid ainult tõusevad, tänane 38 kraadi on taaskord hull ja pidi veel hullemaks minema. Kui idarannikul on kliima kuumem, aga pigem troopiline ning sellele kuumusele lisaks on ka niiskus, on meil lihtsalt kuumus. Õhku ei ole, päike kõrvetab, kõik kuivab.. Kohalikud kardavad, et meie tulekahjud ei ole enam kaugel, aga LOODAME parimat ja ehk siin nii hulluks asi ei lähe.
Aa ja muide, selles sama Point Anni lähedal, kus me Boxing day ajal käisime, sai mõned päevad hiljem hairünnaku tagajärjel surma 17-aastane poiss. Kui filmides näed hai seljauime lähenemas ja jõuad reageerida, siis reaalsus pidi siin olema see, et hai ründab põhjast ja üldiselt seljatagant, seega oli väga võimalik, et kui meie Nelega lainetes hüppasime, hiilis seal kuskil ka mõni hai, aga meil lihtsalt vedas..
Kui kedagi peaks huvitama, siis meie aastavahetus möödus
hästi. 31.detsember oli meil tööpäev, kuid kuna üks pere, kes siit kümmekond
aastat tagasi ära kolis, tuli pühade ajaks tagasi ja korraldas suure
aastavahetuse peo, oli pubis õhtul rahulik. Hakkasime enne sulgemist koos
omanike ja veel 5-6 inimesega tähistama, panime kell 11 pubi kinni ja läksime
kõik koos sinna peole. Mõnesmõttes oli seal veidi kohatu ja naljakas olla,
oleme küll pea iga nädal noortega pidutsenud ja väljas käinud, aga kuna suurem
osa noori oli ka aastavahetusel Newde’st ära, nägid enamus peolviibijad meid
väljaspool baari esimest korda. Aga me oleme kahekesti piisavalt hullud, et
igasugune õhtu enda jaoks lõbusaks muuta, ning kuigi enamus noori olid ära,
olid mõned meie tuttavad ikkagi seal ja me lõbutsesime korralikult. 2015 küll
pauguga ei tulnud, sest rakette siin tuleohutuse pärast lasta ei tohi (küll
lasime šampuse korgi pauguga lakke), aga selle eest oli meil lõbus, tantsisime
kogu öö, saime osade inimestega rohkem tuttavaks ja tagasi koju jõudsime alles
hommikul, kui päike juba taevakaarel naeratas. Nii et siin ta siis on, 2015.
Ole meie vastu hea!
Intagramist jäi kellegi pildi alt meelde selline mõte: 'Tomorrow,
is the first blank page of a 365 page book. Write a good one.' Täna on küll
juba teine, aga anname endast parima!
Head uut aastat!
Teie Negle
No comments:
Post a Comment