Roadtrip part 1 Perth-Geraldton-Shark Bay

Tere taas!

Tuleb välja, et olen kirjutamisele jälle väga pika vahe sisse jätnud-nagu kannatamatud ootajad mainisid, pole ma lausa augustist saadik sõnagi paberile saanud. Ja tegelikult on sellel olnud üks ja ainus põhjus, pärast Eestis käimist kaalusin blogi kirjutamise üldse ära lõpetada. Koguaeg on häda, küll on liiga pikad postitused, siis pole piisavalt pilte, siis on mõned, kes rebivad asju siinsest kontekstist välja ja tekitavad nende üksikute repliikide ümber hoopis uued lood, siis on jälle 90% mis ma siia kirja panen puhas vale jne. Ühesõnaga motivatsioon oli kadunud. Milleks enda elu keerulisemaks teha? Igaljuhul peale kolme kuud olen tagasi, kes teab kui tihti ja kui kauaks, aga seekord mõtlesin rääkida meie pisikesest roadtripist.

Plaan ringi sõitma minna oli tegelikult juba siis, kui aprillis Queenslandis käisime. Plaanis oli ju seal oma järelejäänud farmipäevad ära teha (hiljemalt juuniks) ja siis muretult elu nautima hakata, st ka ringi sõitma minna, sest selleks ajaks olime me küll tänu erinevatele töödele päris paljudes kohtades käinud, aga sellist puhkamist ja reisimist polnud olnud. Loomulikult ei läinud kõik plaanipäraselt, Queenslandist olime tagasi juba nädala pärast ja farmipäevad saime kirja alles juuli teiseks nädalaks. Selleks ajaks oli Joonas juba siia jõudnud ja reisimise asemel läksime uuesti tööle. Leppisime kokku, et peale minu Eestis käimist PEAME trippima minema, sest peale seda oli juba uus töö ootamas ning esimene aasta Austraalias hakkas täis tiksuma. Ei saa ju ometi esimest aastat lõpetada ilma suure seikluseta. Seega, plaan paigas ja 11. septembril asusime Perthist teele. Eesmärgiks oli jõuda pooleteise nädalaga Broome’i ning kõik lahedad kohad Perthi ja ja Broome’i vahel läbi käia. 16 päeva, umbes 5500km ja 9 suuremat peatust, kümned muudatused esialgses plaanis, sajad pikad, igavad ja naljakad tunnid autosõitu ja tuhanded pildid ning mälestused. Varustuseks uhiuus kaamera, algeline GoPro, telk, lebomatid, magamiskotid, pea lambid, snorkeldamise mask ja lestad ning kotitäis nuudleid, müslibatoone, pähklivõi, õunad, banaanid ja tee. Ja plokk vett. Siit seetuleb..

Perth-Geraldton-Shark Bay
Tegelikult algas sõit Capelist, kus me paar ööd peatunud olime. Viisime Joonase Perthi lennujaama Eestist saabuvaid sõpru ootama, tankisime auto paagi täis ja võtsime suuna Namburg Nationalparki  (ehk teekond kulges Perhist mööda läänerannikut ülespoole) Pinnacles Deserti avastama. Tegu oli suure liivakõrbega, kus kõikjal kerkisid suured lubjakivi.. tornid, kujud, skulptuurid. Sõitsime autoga paar tiiru läbi kõrbe, põgenesime asiaatide hordide eest ja tegime paljupalju pilte. Edasi plaanisime minna vaatama Lake Thetis’t Cervantesi linnas, aga puhtalt laiskusest me sinna ei läinud. Hakksime otsima Drovers Cave National Parki, kus väidetavalt pidid olema suured koopad, mida omal käel avastada saab. Need koopad olid üks põhjus, miks me omale need pealambid ostsime.. Sõitsime ja sõitsime ja HERE maps ütles, et keerake nüüd ära, aga ühtegi teed ära pööranud. Tiirutasime nagu lollid päris tükk aega, jõudsime järeldusele, et GPS suunab ilmselt lihtsalt kuskile keset national parki, seda ei huvita, et ühtegi teed ei lähe, aga lõpuks loobusimegi ja sõitsime kurvalt edasi. Järgmine peatus Grigson’s Lookout kuskil ookeanikaldal, seejärel Dynamite bay imeline rannajoon ja Greenhead Jetty. Seejärel võtsime suuna Geraldtoni poole, sest seal pidime mööda saatma oma esimese öö. Broneerisime hommikul telkimisplatsi  ühes Geraldtoni caravanparkis. Geraldtoni jõudsime alles pilkases pimeduses, kuna linn oli kohati mäe otsas, oli sinna sõitmine imeilus, tuhanded säravad tuled ookeani kaldal.. Õige caravanparki leidmisega oli tükk tegu ja kui lõpuks kohale jõudsime oli office juba suletud, pidime kuskile helistama ja saime telefoni teel juhised kust enda võti leida ja kuidas edasi toimetada. Ja siis saabus selle õhtu kõige toredam üllatus- meile eraldatud  MURUGA TELKIMISPLATS oli tegelikult asfalteeritud kararavani plats. Seisime seal nõutult, endal nalja kui palju ja mõtlesime, et nojah, mis seal ikka, paneme oma telgi siis sinna asfaltile püsti ja lähme sööma. Samal ajal kui me seal omaette irvitasime ja plaani pidasime tuli kõrval karavanist välja vanem onu ja koos jõudsime otsusele, et asfaltil telkimine pole ikka hea mõte, nii et sõitsime oma auto natukene edasi järgmisele muruplatsile ja hakkasime end seal lahti pakkima. Onuga oli selleks hetkeks liitunud veel paar vanakest, kes kõik imestasid, et kuidas me ometi ilma HAAMRITA oma telgivaiad maassse kavatseme saada. Meie siis ütlesime, et kannaga saab väga kenasti hakkama ja vanakesed vaatasid meid, nagu kuupealt kukkunuid. Aga saime küll kannaga hakkama, nagu alati.. Panime suure naeruga oma telgi püsti ja läksime ühisesse kööki kiirnuudleid sööma ja teed jooma.  Öö möödus vihma ja tuult kuulates, tuju langes iga vihmasahmakaga, sest järgmiseks päevaks olid suured plaanid, aga vihkm rikkus kõik ära.. Esimese päevaga sõitsime kokku kuskil 630km.

Järgmisel päeval startisime varakult, pakkisime oma märja telgi kokku, kiireks hommikusöögiks tee ja pähklivõi saiad banaanidega ning minek. Järgmine peatus oli mingi suur mööda rannikut kulgeb Lookout, mille nime me enam ei mäleta. Tegu oli tegelikult matkarajaga, aga kuna ilm oli jahe ning iga 15min järel sadas jälle sahmakas vihma ning erinevate punktide vahet sai sõita autoga, valisime auto. Vaade oli iseenesest hämmaaastaav! Nägime vaalasid ujumas! Tormine ookean peksis vastu kaljusid ja meie olime sõnatud. Samuti jõudsime järeldusele, et me oleme ikka ühed laisad trippijad,. Järgmine peatus Kalbarri. Kiire külastus visitor centrei’s ning edasi Kalbarri National Parki Austraalia imelist loodust avastama. Pean siinkohal mainima, et kui suur osa meie tripist oli kena asfalttee, siis enamus sissesõite loodusparkidesse oli jube kruusatee. Vahel hakkas autost nii kahju ja paljud kohad jäid sel põhjusel lihtsalt avastamata. Sama ka Kalbarri Natonalparkis, sõitsime ja sõitsime ja tee läks järjest hullemaks. Auto kolises ja logises ja me olime jumala kindlad, et varsti kukub midagi alt ära. Mida kaugemale sõitsime, seda hullemaks seis läks ja ühel hetkel juba mõtlesime, et keerame otsa ringi ja läheme tagasi. Aga me teadsime, mis ees ootab ja sellest ei saanud ilma jääda.. Loooomulikult ootas meid seal ees asiaatidemeri, aga me ei last end sellest heidutada. Otsustasime kuskil 5km mööda jõesängi kulgeva matkaraja vahele jätta, ning jalutasime niisama ringi, imetlesime jõesängi ülevaltpoolt, leidsime kuulsa Nature Window ning turnisime mööda kaljusid. Kogu see vaade ja õhkkond seal oli lihtsalt kirjeldamatu, istusime väikese koopa äärel ja lihtsalt vaatasime ja ahhetasime. Seejärel sõitsime Kalbarrisse tagasi, ilm oli meie kasuks muutunud ilusaks päikseliseks. Ostsime kohalikust IGAst külma pitsa ja POOLA hapukurgid ning läksime randa piknikut pidama. Austraalias on üsna tüüpiline see, et kõikjal randades ja parkides on avalikud suured grillid, mida meie heameelega enda pitsa soendamiseks kasutasime. Edasi ootas pikk ja väsitav sõit Shark Baysse, mis on muuseas World Heritage Area. Shark Bay piirkonda jõudsime täpselt päikeseloojangu ajaks, nii et kogu sõit põhjapoolsemale poolsaarele kulges vastu päikeseloojangut. Ja juba ilma midagi erilist nägemata-tegemata pani Shark Bay meil suud lahti vajuma. Taaskord.. IMELINE. Teiseks ööbimiskohaks oli Shark Bays Denhamis asuv caravanpark suurepäraste inimeste ja põhimõtteliselt ookeani kaldal telkimisega. Jõudsime taaskord pilkases pimeduses, parkisime end oma auto ja telgiga väikese põõsa kõrvale ning põõsa taga loksus ookean. Vaatasime koos kohalikega Aussie Footyt, sõime õhtust ja vestlesime Victoriast sõitu alustanud inimestega pikalt oma tegemistest ja plaanidest. Nele sai nendega isegi niipalju kaubale, et sai kaamera aku ööseks nende karavani laadima viia. Öö möödus taaskord kuulates, aga seekord ookeani. Järgmised 600km ja 12h avastamist olid seljataga.

To be continued..