Elukool

Tööjuures on jamasti. Tegelikult väga hullu pole, aga meie sügavkülm ütles ülesse, nii et meie töö praktiliselt seisab ja me lihtsalt kulgeme ja otsime tegevust, sest ülemused ütlevad, et go and keep yourselves busy or at least LOOK busy. Seega on koguaeg aega jutustada ja ümbritsevat vaadelda ja oi mis põnevaid asju sa siis avastada võid. Täna näiteks käis meil farmis külas Stacy kolme noore poisiga. Stacy on muideks siin levinud MEHE nimi, ehk siis tegu oli mehega. Tundus, et ülejäänud kõik tundsid teda, mina vist mõned korrad olen pubis ka näinud, aga see pole hetkel oluline. Sattusin pealt kuulma lausejuppi, et poisid oleks justkui koduõppel ja tänane farmikülastus oli üks tavaline õppepäev. Hiljem, kui aega saime, lendasime Tracyga talle peale ja küsisime, et oota mismõttes koduõppel. Ja mis tuli kõik välja! Stacy rääkis, et ainult üks poistest on tema poeg, ülejäänud kaks tema sõprade pojad. Nemad olid kolmekesti ükskord mõelnud, et võiks poisid kolmel päeval nädalas koolist ära küsida, iga isa saab oma päeva ja teeb poistega miskit lahedat. Haridusametile see muidugi ei meeldinud.. Ilgelt palju paberimajandust ja muud jauramist, aga lõpuks lubati poisid koolist ära reedeti. IGA NÄDALA REEDEL!!!! Iga isa võtab vaheldumisi poisid reedel endaga kuskile kaasa ja elu on lill. Mida nad siis teevad ja mis on asja eesmärk? Stacy rääkis, et ta oli kooli ajal olnud see vend, kes tagapingis iga asja peale „bullshit“ teatas, sest koolis õpetatu võib küll noh.. vajalik olla, aga päris maailmas õpid sa kordades rohkem ja hooooopis teistsuguseid asju, ning nüüd leiab, et veidi silmakirjalik oma poega kaikaga taga ajada ja kooli sundida. Poisid pidid õppima eriõppekava alusel, teevad teistest natukene rohkem kodutöid, aga õppetöös maha ei jää ja on koolitundides rohkem motiveeritud kui mõnigi teine õpilane. Miks? Sest reedeste sekluspäevade tingimus on see, et normaalne õppetöö ei kannata, seega mida parem sooritus koolis esmaspäevast neljapäevani, seda kindlamad on reedesed õppepäevad isadega. Stacy rääkis, et nad üritavad iga nädal teha midagi erinevat. Käivad kalal, sukeldumas, snorkeldamas, surfamas, matkamas.. Õpivad sõlmi siduma, maateedel autot juhtima, rehvi vahetama, ajavad lambaid, käivad shearing shedides abis, ehitavad aedasi jne. Vahel sebib mõni isa nad päevaks kalapaadile, aitavad niipalju kui jaksavad, aga samas näevad kuidas ja mida kalamehed paadil terve päev teevad. Sel reedel käisid meie juures Abalone farmis, väikesele ekskursioonile järgnes töö, poisid hüppasid autokasti ja aitasid meie poistel nende dome puhastada ja abalonet toita. Teistel kordadel võetakse ette kolmepäevane roadtrip, et lihtsalt oma maad avastada ja tee peal õppida. Mina kuulasin muidugi suu laiali ja ei suutnud ära imestada, et esiteks kool seda üldse lubab ja teiseks KUI LAHE SEE ON??? Kui väga lahe elu nendel poistel on?!

Minu saksa backpackerist töökaaslane imestas samamoodi ja ütles, et kodus ei oleks selline asi MITTE MINGI VALEMIGA võimalik. Noogutasin ja ütlesin, et ega vist. Mõtlesin kõikidele kordadele, kui ise koolist puudusin, kuidas vanemad ja õpetajad reageerisid. Kool oli prioriteet, iga puudumine, isegi kui see oli õigustatud (EÕEL, erinevat konverentsid ja üritused, mis TEGELIKULT harisid, suunasid, olid kasuks ja minu jaoks tähtsad) tähendas suurt selgitustööd ja neid pahakspanevaid pilke ning iroonilisi märkusi õpetajate poolt. Isegi, kui keegi otse välja ei öelnud, et loll oled, et jälle matemaatika või füüsika või geograafia tunnist puudud, oli seda näha suhtumisest. Jah, loomikult oleksin ma võinud ise rohkem vaeva näha ja ka ise paremini suhtuda, ERITI kuna ma puudusin päris arvestatava aru tunde ja terveid päevi, aga tead, eriti polnud seda motivatsiooni. Seda motivatsiooni mis on nendel väikestel poistel. Seda teadmist, et kui ma olen koolis tubli, siis saan ma reedel koos isaga minna sufama või kalapaadile tööle või mõnda farmi lambaid ajama. Ja see võib kõik mega igavalt ja mõnele isegi jubedalt, sest miks peaks üks normaalne laps tahtma lambasita sees püherdada ja haiseva kalapaadi peal loksida, aga asi pole üldse konkreetselt selles MIDA nad teevad, vaid selles, et nad teevad. Ja kuigi kõike seda saaks ju teha lihtsalt nädalavahetusel, on see lihtsalt niiiiiiiii lahe, et nad saavad ühe päeva koolist vabaks, et ELU õppida. Olen alati hirmust õlgu väristanud ja teatanud, et mina lapsi ei taha, nad on jubedad ja tüütud ja mind ennast arvestades ei tuleks sealt nagunii midagi head, aga noh eks ma olen veidi üle dramatiseerinud ka seda asju. Loomulikult kunagi tulevikus ma tahan lapsi, ma lihtsalt ei taha sellele praegu mõelda, sest ma olen liiga noor ja elu vajab elamist ja nii palju asju tegemist enne, kui ma kõigele sellele mõtlema tahan hakata. Jumalaeest, ma olen alles 21 aastane! AGA, sel päeval seal farmis neid poisse kohates ja nende lugu kuuldes teatasin käsi südamel ja lai naeratus näol, et minu lastel on ka kunagi selline lahe elu. Olen nii palju kuulnud ja lugenud, kuidas vanemad on lapsed mitmeks kuuks  või isegi aastaks koolist ära võtnud, et nendega mööda Austraaliat sõita. Ja alati neid lugusi kuuldes olen suu lahti kuulanud imestanud, et kuidas nii saab ja KUII LAHE see on. Alles paar nädalat tagasi lugesin ühe Austraalia üksikema blogi, kes mõned aastad tagasi töötas kahel töökohal, et ennast ja oma 5 aastat poega toita, majalaenu maksta ja kuidagi ära elada. Aga selleks, et oma 5 aastat poega ise kasvatada ja temaga aega veeta, kahe töö kõrvalt aega enam ei jagunud. Ja neile kummalegi ei meeldinud selline elu. Täna on poiss 11-aastane ja nad on reisinud kõijal maailmas. Poiss on „koduõppel“, aga lisaks kohustuslikele õppematerjalidele õpib ta maailmas ringi reisides, erinevate kultuuridega koos elades niiiii palju rohkem, kui kõik teised lapsed koolipinki nühkides.

Ma ei taha, et minust valesti aru saadaks, kooliaeg oli omaette kogemus, kindlasti ei jookse koolis õpitu mööda külgi maha ja kindlasti õppisin koolis asju, mida praegu ehk hinnata ei mõista, aga nende viimaste aastate jooksul, mil ma olen peale kooli lõpetamist kodust ära olnud, ringi reisinud ja elu näinud, olen veel kindlamale arusaamale jõudnud, et elu ja maailm õpetavad palju rohkem, kui need 12 aastat nelja seina vahel. Ja tänu sellele järjest süveneb teadmine, et ma tahan veel reisida ja avastada ja kui mul peaks kunagi lapsed olema, oleks isekas neile seda elukooli keelata, ehk siis kui lähen mina, tulevad nemad kaasa!