Jätame tervitused seekord kõrvale ja asume kohe asjakallale
ehk lugu sellest kuidas Negle 6 tunniga 40 aastat (või rohkemgi) ajas tagasi
rändas ja kuidas suurlinna preilidest said sõna otseses mõttes maakad.
Täna on 14. november ja kuna meil ei ole mitte mingi valemiga võimalik Internetti tulla, sest tundub, et selle.. koha.. ainukene wifi asub raamatukogus ja on tasuline ja telefonis on interneti kasutamine nüüdsest rohkem kui piiratud, istun ma meie külmas toas, õnneks pehmes voodis, paksu teki all ja kirjutan seda blogisissekannet wordi dokumenti, teadmata millal see kunagi teieni jõuab. Lugu siis järgmine. Elasime meie rõõmsalt Perthis, nagu eelmistest postitustest lugenud olete, otsisime tööd ja nautisime soojasid ilmasid, aga samal ajal hakkas end vaikselt ilmutama igavus, nördimus ja rahulolematus. Meil olid suurepärased inimesed, kellega maja jagada, meil oli super kodu, meie uus kodulinn oli super ja kõik oli super, aga teate.. Lihtsalt kodus istuda ja päevläbi mitte millegiga tegeleda oleksime me võinud ka Eestis, selleks me Austraaliasse ei tulnud ja kõigele lisaks hakkasime me sellega Alvarit ka närvi ajama, täiesti arusaadav.. Aga et miks me siis tööle ei läinud? Tõsi, võimalusi oli, käisime mitmetel vestlustel ja proovipäevadel ja saime telefoni teel palju pakkumisi, ka tõsiselt võetavaid, aga enne Aussi tulekut leppisime kokku, et kui tuleme koos, siis oleme koos ja seikleme koos. Vähemalt alguses.. Ühesõnaga meie soov oli leida töö Perthis, saada tööle koos, kasvõi erinevatesse vahetustesse, aga samasse kohta, et mõlemal oleks kindel töö ja me ehk saaks omale ühise transpordi muretseda jne.. ütleme siis nii, et me olime üsna valivad ja kõik pakkumised meile ei sobinud. Võibolla me tegime valesti, et kohe eraldi tööd otsima ei hakanud, ehk oleksime kiiresti midagi leidnud ja oleks kogu edasine lugu teisiti läinud, aga läks seekord hoopis nii.
Ühel reedesel päeval alustasime taaskord oma päeva Gumtree.com.au avamisega ja kuna tunne oli juba üsna lootusetu, hakkasime vaatama töid ka väljaspool Perthi ning Nele leidis ühe kuulutuse, kus otsiti töötajaid Dairy farmi. Saatis kuulutuse ülesse pannud agentuuri kirja ja veidi hiljem Skypesime juba Aussijobsi direktoriga, kelle silmis on eestlased väga hinnas. Pakkus meile erinevaid võimalusi, esialgne farmi mõte oli selleks hetkeks juba peast läinud ja pidime teiste pakkumiste osas järele mõtlema ning talle teada andma. Üks pakkumine, mis meie jaoks mõeldav tundus, oli töö Country Baris, mis väidetavalt pidi packerite jaoks olema EHTNE Aussi kogemus ja tüüpiline töö. Puust ette ja punaseks seletades pakuti võimalust kolida väikesesse kohakesse sõna otseses mõttes in the middle of nowhere, kus ümberringi on palju farme, ja töötada teeäärses baaris/hostelis baaridaamidena, teha aegajalt majapidamistöid ja aidata vajadusel köögis. Järgmine Skype kõne toimus esmaspäeval ja edasi läks kõik kiiresti. Ühest Country Barist sai hoopis teine, peale paari telefonikõnet oli töö meie ja asjade korda ajamiseks anti poolteist päeva, juba kolmapäeva varahommikul pidime olema bussil. Viimane päev Perthis oli veidi kurb, jälle tuli asjad pakkida ja edasi liikuda, tuttav ja turvaline seljataha jätta ja pea ees tundmatusse hüpata. Vahetasime ära telefonikaardid (numbrid jäid samaks, kui kellelgi peaks kunagi vaja minema) ja paketid (ehk meil pole enam piiramatut netti ka telefonis), üritasime broneerida bussipileteid ja õhtul tegime poistega väikese ärasaatmise istumise. Nemad olid ka kurvad, kes neile nüüd süüa teeb!? Teisipäev vastu kolmapäeva öö jäi lühikeseks, hilja voodisse ja vara ülesse, et kella 7ks rongijaamas olla ja sealt LÕPUKS bussipiletid osta. Aitäh Alvar, et meid ära kannatasid ja meid veel viimast korda linna sõidutasid! :) Ja kuus tundi pikk bussisõit meie uude koju Newdegate’i algas. Bussis näidati minu rõõmuks filmi „The Pursuit of Happyness“ ja siis järgnes magusmagus uni, mis öösel magamata jäi. Kui me lõpuks ärkasime ja end rohkem inimese moodi tundsime, saime mahti aknast välja vaadata ja me olime sõnatud. Vastu vaatas kummaline loodus, tõenäoliselt sõitsime läbi bushi, väiksed ja suuremad järved, kuivanud soolajärved (vist!?), hiiiiiiglaslikud põllud ja meeeletult väikesed asulad. Mida kaugemale sõitsime, seda rohkem ajas tagasi tundusime minevat, kõik oli vanaaegne, kulunud, ajahambast puretud, kohati nukra väljanägemisega. Mitte, et me suured vanade Ameerika filmide fännid ja vaatajad oleksime, aga kujutage nendest vanadest vesternidest ette väikeseid madalaid maju ja kohti, kus need majad asuvad. Jah, vot täpselt see vaatas meile aknatagant vastu, ainult et me oleme Austraalias, mitte Ameerikas. Suu vajus lahti, silmad olid pärani ja me ise olime sõnatud. KUHU me jälle sattunud olime?! Pilte näitamata on keeruline seda kirjeldada, aga tõesti oli tunne, et me ei ole enam 21. sajandis vaid kuskil 20. sajandi keskpaigas. Kui me lõpuks Newdegate’i jõudsime peegeldas ilm meie emotsioone- vihma sadas ja õues oli KÜLM. Ilma naljata külm, mitte „õues on 23 kraadi, oleme harjunud 30ga ja nüüd väriseme“ külm, aga tõesti KÜLM. Ehk 16-17 kraadi? Buss peatus postkontori ees, mis asub pikas majadereas, kus ilmselt on selle koha ainukene pood ja mingi fitness koht. Kohalikud ütlevad selle kohta town, aga Nele ütles, et Imaverest on see väiksem. Kohalikke elanikke on 450 ringis, lisaks packerid farmides. Kuigi keegi meil bussivastas ei olnud, oli võimatu ära eksida, sest meie uus kodu ja ühtlasi ka töökoht asus praktiliselt ületee ja tegu on vist selle koha ainukese öömaja pakkuva asutusega. Ühtlasi on meie baar vist ainukene koht kus kohalikud nö väljas saavad käia ja peale pikka tööpäeva sõpradega koos veidi auru välja lasta. Ja seda nad ka teevad. Iseenesest pole tegelikult asi hull, selleks me siia Austraaliasse tulime ja iga kogemus on täpselt nii tore, kui toredaks me selle ise muudame ja mõtleme, aga kõik see mis siiani on toimunud, on esialgu olnud hirmutav, ehmatav ja kiiiiiire. Kohe kui oma suured kohvrid mööda pikka treppi oma uude tuppa olime lohistanud ja väga kiire reisi raamatukokku teinud, et kasutada selle koha ainukest (üllatus kui suur) wifit ja oma asjaajamised lõpetada ja kodustele teada anda, et me oleme endiselt elus, vaatamata sellele, et umbes 40 aastat (või isegi rohkem) ajas tagasi rändasime, lükati meid kohe tanki ja kästi tööle asuda, sest meie suureks rõõmuks pidid senised baaridaamid järgmisel päeval töö lõpetama ja ära sõitma, ehk siis meil oli KÕIGE ära õppimiseks ja asjadest aru saamiseks aega täpselt paar tundi sellel õhtul ja veel mõned tunnid järgmisel hommikul. Ja õppida oli PALJU ja osad asjad on siiani veidi arusaamatud. Lihtsamaks tegi asja see, et eelmised baaridaamid olid samuti eestlased ja kogu õppimine käis eesti keeles, samas keeruliseks tegi asja see, et kogu ülejäänud suhtlus oli nüüd 100% inglse keelne, kõik töö jaoks vajalikud väljendi, jookide nimed jne olid uued ja võõrad. Ja kohalike inglise keel.. No lihtsalt hoia peast kinni ja karju appi. Esimesed tunnid tööl olid hullumaja, sest „maakate“ inglise keel on meeletult laisk, pooled sõnad lühendatakse, osasid tähti ei hääldata välja, igal asjal on hüüdnimi või mõni kohalik väljend selle jaoks ja nad ju räägivad kiiresti :( Õnneks inimesed on toredad ja mõistvad, saavad aru, et me oleme uued ja ei oska nii kiiresti ja nii hästi veel kõike kui võiks ja peaks. Pigem tahavad kõik suhelda, uurivad kes me oleme, kust tuleme, kaua Aussis oleme olnud, kus enne elasime ja siis järgneb pikk arutelu Eestit puudutavatel teemadel ja Eesti ning Aussi elu võrdlemisel. Täna on esimene päev, kui oleme täiesti omapead. Nele töötab 12am-6pm vahetuse ja mina 6pm-closing vahetuse. Lisaks meile on siin veel üks prantsuse paar, poiss on köögis kokk ja tüdruk teeb meiega koos baari vahetusi ja on vahepeal köögis abis. Meeletult toredad ja sõbralikud ja armsad, tüdruk on veidi vaikne ja tundub, et eriti klientidega ka niisama juttu ei aja. Meie vastupidi olime eile terve õhtu kohalikega ninapidi koos, rääkisime ära oma elulood, Eesti ajaloo ja ühtlasi väikese kokkuvõtte elust Euroopas, nalja sai palju ja inimesed on toredad, nagu juba öeldud sai. Hetkel me veel ei tea kauaks siia püsima jääme, sest saime esialgu aru, et selle tööga saame kirja ka oma farmipäevad ja ei pea enam eraldi farmi minema, kohalejõudes selgus, et VIST ikkagi ei saa neid farmipäevi kirja, seega palju aega raisata pole, kogume natukene raha ja rändame edasi/tagasi..
Praeguste töökohustuste alla kuuluvad näiteks telefoni teel hotelli borneeringute tegemised ja kohapeal inimeste sisse kirjutamine, kuna pakume ka lõuna ja õhtusööki, peame võtma söögitellimusi nii baaris kui telefoni teel, lisaks tavaline baaritöö- õlle ja muude toredate jookide serveerimine, klientide lõbustamine, koristamine jne. Külmkambril peame silma peal hoidma, seda fillima ja sama ajal sealt asju võtma ja baari fillima. Ehk siis SUURI ja raskeid õllekaste tassima.. Ahjaaaaa, siin kasutatakse tšekke. Vannun käsi südamel, et pole mitte kunagi näinud kuidas päriselus tšekkidega makstakse või üleüldse tšekke kirjutatakse, kogu minu kokkupuude tšekkidega on olnud vaid filmide teel. JA SIIN KASUTATAKSE TŠEKKE! Õnneks keegi ei maksa nendega, küll aga tahavad neid meie juures rahaks vahetada. Ja siis veel pangakaardiga cash-outi teha, ehk nemad maksavad kaardiga ja meie anname kassast sularaha vastu. Eile rääkisime kohalike noorte kuttidega, kes õhtul baaris istusid ja tegime nalja selle üle, kuidas ajas tagasi rändasime. Kutid olid ise mõnda aega Perthis tegutsenud ja mõistsid meie ehtamust hästi seoses linnast siia tulemisega. Muide, fax on ka väga teemas, kohe vägaväga teemas. Inimesed pigem saadavad siin faxe kui e-maile :) Kas pole mitte tore!?
Töökoha poolt on kaks korda päevas söömine- hommikuks helbed või müsli koos röstsaia ja tee/kohviga ja õhtul midagi menüüst. Kujutlege meie üllatust ja kohati pettumust kui nägime, et pool menüüd moodustavad burgerid koos chipsidega ja ülejäänud pool on kujul „fish and chips“ või mõni steak and chips ning nii lihad kui kalad on fritüüritud! JUHUUUU! Kui me kiiremas korras omale mingit trennitegemise võimalust välja ei mõtle, tuleme me Eestisse tagasi ümmargustena, veereme lennukist välja ja keegi teist ei tunne meid ära. Taaskord, MUIDE!, siinne postkontoritädi on pärit Moskvast ja me poleks paar kuud tagasi elusees uskunud, et esimene inimene, kes meile siin natukenegi lohutavalt ja hästi mõjub, on venelane. Pähh, pahad eelarvamused! Jutustasime temaga pikalt, rääkisime Eestist ja Venemaast, mis meie kandis toimunud on (tädi on üle 40 aasta siin elanud) ja saime temalt natukene kasulikku informatsiooni siinse elu kohta. Seega kuskilt pilve tagant paistab juba natukene päikest ka! Aga külm on ikkagi..
Ja lõpetuseks, piinlik tunnistada, aga juba praegu hakkame ära unustama oma armsat eesti keelt. Mitte küll kõnes, sest omavahel suhtleme ikka eesti keeles, aga just kirjutades. Ehk on asi selles, et kirjutades on alati kiire, kindlastiiiii avaldab mõju ka see, et viimased kuu aega oleme pidanud asju ajama ja suhtlema inglise keeles, aga praegusel hetkel tahaks juba teatud asjade õigekirja googeldada. Mida pole on Internet ja kõikvõimas google, seega saadame piinlikustundega suured vabandused õp. Rohtmale (ühtlasi ka tervitused!) ja loodame, et teil kõigil meie blogi lugedes ajud väga kõvasti valutama ei hakka.
Juttu sai jälle palju, loodetavasti sai kõik vajalik kirja, sest tõesti kõik on toimunud väga kiiresti.
Ahja, enne ära tulekut käisime Perthis Whiteman Park’is koaalasi ja kängurusi ja dingosi ja kõiki muid toredaid loomi vaatamas. Koaalasi saime paitada, kängurusi toita, kõiki pildistada. Nele ja Matilda lüpsid lehma ja saime vaadata farm show’d kus näidati kuidas karjakoer lambaid ajas ja kuidas lambaid pügatakse! Üritame pilte sealt ja siit jagada nii ruttu kui võimalik, aga nagu öeldud sai, on meie Interneti kasutamise võimalus siin rohkem kui piiratud ja me oleme tsivilisatsioonist üsna ära lõigatud. Kirjutage ja joonistage meile PALUN! Te ei kujuta ette kui hea on aegajalt saada sõnumeid ja kirjakesi kodustelt koduse elu kohta, siis teame, et te olete kõik seal alles ja elate meie tegemistele kaasa, pole kuskile kadunud. Andke teada kuidas teil läheb ja millega te tegelete, kui kunagi võimalus tekib siis loeme ja vastame!
Seniks aga kirjutamiseni ja meie üritame siin kiiresti harjuda ning sellest kogemusest õppida ja rõõmu tunda! :)
Teie Negle
PS: Järgmine positutus on ka juba üleval!!
Täna on 14. november ja kuna meil ei ole mitte mingi valemiga võimalik Internetti tulla, sest tundub, et selle.. koha.. ainukene wifi asub raamatukogus ja on tasuline ja telefonis on interneti kasutamine nüüdsest rohkem kui piiratud, istun ma meie külmas toas, õnneks pehmes voodis, paksu teki all ja kirjutan seda blogisissekannet wordi dokumenti, teadmata millal see kunagi teieni jõuab. Lugu siis järgmine. Elasime meie rõõmsalt Perthis, nagu eelmistest postitustest lugenud olete, otsisime tööd ja nautisime soojasid ilmasid, aga samal ajal hakkas end vaikselt ilmutama igavus, nördimus ja rahulolematus. Meil olid suurepärased inimesed, kellega maja jagada, meil oli super kodu, meie uus kodulinn oli super ja kõik oli super, aga teate.. Lihtsalt kodus istuda ja päevläbi mitte millegiga tegeleda oleksime me võinud ka Eestis, selleks me Austraaliasse ei tulnud ja kõigele lisaks hakkasime me sellega Alvarit ka närvi ajama, täiesti arusaadav.. Aga et miks me siis tööle ei läinud? Tõsi, võimalusi oli, käisime mitmetel vestlustel ja proovipäevadel ja saime telefoni teel palju pakkumisi, ka tõsiselt võetavaid, aga enne Aussi tulekut leppisime kokku, et kui tuleme koos, siis oleme koos ja seikleme koos. Vähemalt alguses.. Ühesõnaga meie soov oli leida töö Perthis, saada tööle koos, kasvõi erinevatesse vahetustesse, aga samasse kohta, et mõlemal oleks kindel töö ja me ehk saaks omale ühise transpordi muretseda jne.. ütleme siis nii, et me olime üsna valivad ja kõik pakkumised meile ei sobinud. Võibolla me tegime valesti, et kohe eraldi tööd otsima ei hakanud, ehk oleksime kiiresti midagi leidnud ja oleks kogu edasine lugu teisiti läinud, aga läks seekord hoopis nii.
Ühel reedesel päeval alustasime taaskord oma päeva Gumtree.com.au avamisega ja kuna tunne oli juba üsna lootusetu, hakkasime vaatama töid ka väljaspool Perthi ning Nele leidis ühe kuulutuse, kus otsiti töötajaid Dairy farmi. Saatis kuulutuse ülesse pannud agentuuri kirja ja veidi hiljem Skypesime juba Aussijobsi direktoriga, kelle silmis on eestlased väga hinnas. Pakkus meile erinevaid võimalusi, esialgne farmi mõte oli selleks hetkeks juba peast läinud ja pidime teiste pakkumiste osas järele mõtlema ning talle teada andma. Üks pakkumine, mis meie jaoks mõeldav tundus, oli töö Country Baris, mis väidetavalt pidi packerite jaoks olema EHTNE Aussi kogemus ja tüüpiline töö. Puust ette ja punaseks seletades pakuti võimalust kolida väikesesse kohakesse sõna otseses mõttes in the middle of nowhere, kus ümberringi on palju farme, ja töötada teeäärses baaris/hostelis baaridaamidena, teha aegajalt majapidamistöid ja aidata vajadusel köögis. Järgmine Skype kõne toimus esmaspäeval ja edasi läks kõik kiiresti. Ühest Country Barist sai hoopis teine, peale paari telefonikõnet oli töö meie ja asjade korda ajamiseks anti poolteist päeva, juba kolmapäeva varahommikul pidime olema bussil. Viimane päev Perthis oli veidi kurb, jälle tuli asjad pakkida ja edasi liikuda, tuttav ja turvaline seljataha jätta ja pea ees tundmatusse hüpata. Vahetasime ära telefonikaardid (numbrid jäid samaks, kui kellelgi peaks kunagi vaja minema) ja paketid (ehk meil pole enam piiramatut netti ka telefonis), üritasime broneerida bussipileteid ja õhtul tegime poistega väikese ärasaatmise istumise. Nemad olid ka kurvad, kes neile nüüd süüa teeb!? Teisipäev vastu kolmapäeva öö jäi lühikeseks, hilja voodisse ja vara ülesse, et kella 7ks rongijaamas olla ja sealt LÕPUKS bussipiletid osta. Aitäh Alvar, et meid ära kannatasid ja meid veel viimast korda linna sõidutasid! :) Ja kuus tundi pikk bussisõit meie uude koju Newdegate’i algas. Bussis näidati minu rõõmuks filmi „The Pursuit of Happyness“ ja siis järgnes magusmagus uni, mis öösel magamata jäi. Kui me lõpuks ärkasime ja end rohkem inimese moodi tundsime, saime mahti aknast välja vaadata ja me olime sõnatud. Vastu vaatas kummaline loodus, tõenäoliselt sõitsime läbi bushi, väiksed ja suuremad järved, kuivanud soolajärved (vist!?), hiiiiiiglaslikud põllud ja meeeletult väikesed asulad. Mida kaugemale sõitsime, seda rohkem ajas tagasi tundusime minevat, kõik oli vanaaegne, kulunud, ajahambast puretud, kohati nukra väljanägemisega. Mitte, et me suured vanade Ameerika filmide fännid ja vaatajad oleksime, aga kujutage nendest vanadest vesternidest ette väikeseid madalaid maju ja kohti, kus need majad asuvad. Jah, vot täpselt see vaatas meile aknatagant vastu, ainult et me oleme Austraalias, mitte Ameerikas. Suu vajus lahti, silmad olid pärani ja me ise olime sõnatud. KUHU me jälle sattunud olime?! Pilte näitamata on keeruline seda kirjeldada, aga tõesti oli tunne, et me ei ole enam 21. sajandis vaid kuskil 20. sajandi keskpaigas. Kui me lõpuks Newdegate’i jõudsime peegeldas ilm meie emotsioone- vihma sadas ja õues oli KÜLM. Ilma naljata külm, mitte „õues on 23 kraadi, oleme harjunud 30ga ja nüüd väriseme“ külm, aga tõesti KÜLM. Ehk 16-17 kraadi? Buss peatus postkontori ees, mis asub pikas majadereas, kus ilmselt on selle koha ainukene pood ja mingi fitness koht. Kohalikud ütlevad selle kohta town, aga Nele ütles, et Imaverest on see väiksem. Kohalikke elanikke on 450 ringis, lisaks packerid farmides. Kuigi keegi meil bussivastas ei olnud, oli võimatu ära eksida, sest meie uus kodu ja ühtlasi ka töökoht asus praktiliselt ületee ja tegu on vist selle koha ainukese öömaja pakkuva asutusega. Ühtlasi on meie baar vist ainukene koht kus kohalikud nö väljas saavad käia ja peale pikka tööpäeva sõpradega koos veidi auru välja lasta. Ja seda nad ka teevad. Iseenesest pole tegelikult asi hull, selleks me siia Austraaliasse tulime ja iga kogemus on täpselt nii tore, kui toredaks me selle ise muudame ja mõtleme, aga kõik see mis siiani on toimunud, on esialgu olnud hirmutav, ehmatav ja kiiiiiire. Kohe kui oma suured kohvrid mööda pikka treppi oma uude tuppa olime lohistanud ja väga kiire reisi raamatukokku teinud, et kasutada selle koha ainukest (üllatus kui suur) wifit ja oma asjaajamised lõpetada ja kodustele teada anda, et me oleme endiselt elus, vaatamata sellele, et umbes 40 aastat (või isegi rohkem) ajas tagasi rändasime, lükati meid kohe tanki ja kästi tööle asuda, sest meie suureks rõõmuks pidid senised baaridaamid järgmisel päeval töö lõpetama ja ära sõitma, ehk siis meil oli KÕIGE ära õppimiseks ja asjadest aru saamiseks aega täpselt paar tundi sellel õhtul ja veel mõned tunnid järgmisel hommikul. Ja õppida oli PALJU ja osad asjad on siiani veidi arusaamatud. Lihtsamaks tegi asja see, et eelmised baaridaamid olid samuti eestlased ja kogu õppimine käis eesti keeles, samas keeruliseks tegi asja see, et kogu ülejäänud suhtlus oli nüüd 100% inglse keelne, kõik töö jaoks vajalikud väljendi, jookide nimed jne olid uued ja võõrad. Ja kohalike inglise keel.. No lihtsalt hoia peast kinni ja karju appi. Esimesed tunnid tööl olid hullumaja, sest „maakate“ inglise keel on meeletult laisk, pooled sõnad lühendatakse, osasid tähti ei hääldata välja, igal asjal on hüüdnimi või mõni kohalik väljend selle jaoks ja nad ju räägivad kiiresti :( Õnneks inimesed on toredad ja mõistvad, saavad aru, et me oleme uued ja ei oska nii kiiresti ja nii hästi veel kõike kui võiks ja peaks. Pigem tahavad kõik suhelda, uurivad kes me oleme, kust tuleme, kaua Aussis oleme olnud, kus enne elasime ja siis järgneb pikk arutelu Eestit puudutavatel teemadel ja Eesti ning Aussi elu võrdlemisel. Täna on esimene päev, kui oleme täiesti omapead. Nele töötab 12am-6pm vahetuse ja mina 6pm-closing vahetuse. Lisaks meile on siin veel üks prantsuse paar, poiss on köögis kokk ja tüdruk teeb meiega koos baari vahetusi ja on vahepeal köögis abis. Meeletult toredad ja sõbralikud ja armsad, tüdruk on veidi vaikne ja tundub, et eriti klientidega ka niisama juttu ei aja. Meie vastupidi olime eile terve õhtu kohalikega ninapidi koos, rääkisime ära oma elulood, Eesti ajaloo ja ühtlasi väikese kokkuvõtte elust Euroopas, nalja sai palju ja inimesed on toredad, nagu juba öeldud sai. Hetkel me veel ei tea kauaks siia püsima jääme, sest saime esialgu aru, et selle tööga saame kirja ka oma farmipäevad ja ei pea enam eraldi farmi minema, kohalejõudes selgus, et VIST ikkagi ei saa neid farmipäevi kirja, seega palju aega raisata pole, kogume natukene raha ja rändame edasi/tagasi..
Praeguste töökohustuste alla kuuluvad näiteks telefoni teel hotelli borneeringute tegemised ja kohapeal inimeste sisse kirjutamine, kuna pakume ka lõuna ja õhtusööki, peame võtma söögitellimusi nii baaris kui telefoni teel, lisaks tavaline baaritöö- õlle ja muude toredate jookide serveerimine, klientide lõbustamine, koristamine jne. Külmkambril peame silma peal hoidma, seda fillima ja sama ajal sealt asju võtma ja baari fillima. Ehk siis SUURI ja raskeid õllekaste tassima.. Ahjaaaaa, siin kasutatakse tšekke. Vannun käsi südamel, et pole mitte kunagi näinud kuidas päriselus tšekkidega makstakse või üleüldse tšekke kirjutatakse, kogu minu kokkupuude tšekkidega on olnud vaid filmide teel. JA SIIN KASUTATAKSE TŠEKKE! Õnneks keegi ei maksa nendega, küll aga tahavad neid meie juures rahaks vahetada. Ja siis veel pangakaardiga cash-outi teha, ehk nemad maksavad kaardiga ja meie anname kassast sularaha vastu. Eile rääkisime kohalike noorte kuttidega, kes õhtul baaris istusid ja tegime nalja selle üle, kuidas ajas tagasi rändasime. Kutid olid ise mõnda aega Perthis tegutsenud ja mõistsid meie ehtamust hästi seoses linnast siia tulemisega. Muide, fax on ka väga teemas, kohe vägaväga teemas. Inimesed pigem saadavad siin faxe kui e-maile :) Kas pole mitte tore!?
Töökoha poolt on kaks korda päevas söömine- hommikuks helbed või müsli koos röstsaia ja tee/kohviga ja õhtul midagi menüüst. Kujutlege meie üllatust ja kohati pettumust kui nägime, et pool menüüd moodustavad burgerid koos chipsidega ja ülejäänud pool on kujul „fish and chips“ või mõni steak and chips ning nii lihad kui kalad on fritüüritud! JUHUUUU! Kui me kiiremas korras omale mingit trennitegemise võimalust välja ei mõtle, tuleme me Eestisse tagasi ümmargustena, veereme lennukist välja ja keegi teist ei tunne meid ära. Taaskord, MUIDE!, siinne postkontoritädi on pärit Moskvast ja me poleks paar kuud tagasi elusees uskunud, et esimene inimene, kes meile siin natukenegi lohutavalt ja hästi mõjub, on venelane. Pähh, pahad eelarvamused! Jutustasime temaga pikalt, rääkisime Eestist ja Venemaast, mis meie kandis toimunud on (tädi on üle 40 aasta siin elanud) ja saime temalt natukene kasulikku informatsiooni siinse elu kohta. Seega kuskilt pilve tagant paistab juba natukene päikest ka! Aga külm on ikkagi..
Ja lõpetuseks, piinlik tunnistada, aga juba praegu hakkame ära unustama oma armsat eesti keelt. Mitte küll kõnes, sest omavahel suhtleme ikka eesti keeles, aga just kirjutades. Ehk on asi selles, et kirjutades on alati kiire, kindlastiiiii avaldab mõju ka see, et viimased kuu aega oleme pidanud asju ajama ja suhtlema inglise keeles, aga praegusel hetkel tahaks juba teatud asjade õigekirja googeldada. Mida pole on Internet ja kõikvõimas google, seega saadame piinlikustundega suured vabandused õp. Rohtmale (ühtlasi ka tervitused!) ja loodame, et teil kõigil meie blogi lugedes ajud väga kõvasti valutama ei hakka.
Juttu sai jälle palju, loodetavasti sai kõik vajalik kirja, sest tõesti kõik on toimunud väga kiiresti.
Ahja, enne ära tulekut käisime Perthis Whiteman Park’is koaalasi ja kängurusi ja dingosi ja kõiki muid toredaid loomi vaatamas. Koaalasi saime paitada, kängurusi toita, kõiki pildistada. Nele ja Matilda lüpsid lehma ja saime vaadata farm show’d kus näidati kuidas karjakoer lambaid ajas ja kuidas lambaid pügatakse! Üritame pilte sealt ja siit jagada nii ruttu kui võimalik, aga nagu öeldud sai, on meie Interneti kasutamise võimalus siin rohkem kui piiratud ja me oleme tsivilisatsioonist üsna ära lõigatud. Kirjutage ja joonistage meile PALUN! Te ei kujuta ette kui hea on aegajalt saada sõnumeid ja kirjakesi kodustelt koduse elu kohta, siis teame, et te olete kõik seal alles ja elate meie tegemistele kaasa, pole kuskile kadunud. Andke teada kuidas teil läheb ja millega te tegelete, kui kunagi võimalus tekib siis loeme ja vastame!
Seniks aga kirjutamiseni ja meie üritame siin kiiresti harjuda ning sellest kogemusest õppida ja rõõmu tunda! :)
Teie Negle
PS: Järgmine positutus on ka juba üleval!!
 |
| Matilda ja Nutella croissantid |
 |
| Meie esimene mürgine uss Perthis |
 |
| Bussisõit Newdegate'i |
 |
| Bussisõit Newdegate'i |
 |
| Newdegate day 1 |
 |
| Uus uhke tuba |
 |
| Day 1 emotsioonid Newdegate'is |
I'm loving your blog on Australia and Perth, its different outlook coming from you. I hope you love it here
ReplyDelete