Not all those who wander are lost: Siis kui me kirjutada ei viitsi OSA 2

Kui eelmisel korral kirjutasin, et hakkasime omanikega bondima ja olime pubis „omad“, siis mingil hetkel see jälle muutus. Teame, et neil olid kodus probleemid ja veel sada muud asja, mida meiega ei jagatud, aga kohati hakkas tunduma, et Dwight eesotsas lihtsalt otsis asju, mille kallal norida. Meie olime ikka meie, tööd tegime samamoodi nagu möödunud 2 kuud, hakkasime end selles linnas järjest kodusemalt tundma, aga ikka oli koguaeg midagi häda. Küll tegime ühte asja valesti, küll ajasime teda teise asjaga närvi. Ei möödunud päevagi kui ta pahuralt pubisse poleks tulnud ja taaskord leidnud midagi, mille kallal norida. Iga päev kuulsime „You’ve been here long enough, you should know better.. blablabla..“. Ja siis helises ühel päeval pubi telefon ja teisel pool oli üsna sõjaka häälega neiu Hope, kes teatas, et tema ja üks teine tüdruk pidid juba veebruari alguses Newdy pubisse tööle tulema, aga omanikud pole endiselt neile kindlat kuupäeva öelnud, millal nad alustada saavad ja neil hakkab aeg otsa saama. Tuli välja, et lisaks KÕIGELE olid Nessyd agentuuri kaudu juba uued baaridaamid otsinud, aga kui selgus, et me saame ise kauemaks jääda, ei vaevunud keegi uutele tüdrukutele midagi ütlema. Üleöö pidime meie andma kindla kuupäeva, millal ära läheme ja järgnes kaos. Meil ei olnud uut tööd, uut elukohta, me olime täiesti plaanitud. Olime just kõigile öelnud, et ei lähe veel niipea minema ning järsku nõuti meilt kuupäeva. Ütlesime täiesti umbes 20. veebruar, õnneks oli sinna pea kuu aega, lohutasime end mõttega, et ju kuidagi asjad lahenevad. Alati lahenevad, alati saame kuidagi hakkama. Uued tüdrukud olid kohal paar päeva hiljem, sest vanad tööd olid otsas ja elukohta neil polnud. Üks neist, Hope, UK’st ning teine, Ciara, Iirimaalt. Meie vihkasime neid, nemad meid. Nemad võtsid meie töö ära, meie aga tegime tööd, mida nemad oleksid pidanud tegema. Suhted omanikega halvenesid veelgi, pinged kasvasid, valasime mitmeid kordi pisaraid. Dwight ütles mitu korda, et kui me veel korra teda millegiga närvi ajame, laseb ta meil lihtsalt asjad kokku pakkida ja ära minna, sest kui uued tüdrukud kohal, pole tal mingit põhjust meid seal hoida. See oli justkui õli tulle valamine. Korrutasime üksteisele, et me ei taha seal enam olla. Ei jõua enam. Ei taha. Oleme paremat väärt. Aga kuhugi minna polnud ja meil oli vähemalt järgmiseks paariks nädalaks olemas elukoht, töö ja tasuta söök.. Esimene nädal uute tüdrukutega kujunes aga oodatust palju lahedamaks, vihavaen lahtus kiiresti, türdukud hakkasid meie kõrval paar tundi päevas töötama, et oma elamine ja söök välja teenida ning õhtud möödusid pikalt vesteldes, naerdes ja lollusi genereerides. Jagasime nendega teadmisi nende uue kodulinna kohta, tutvustasime inimesi ja eluolu. Viiekesti moodustasime laheda pundi ja saime nende nädalate jooksul headeks sõpradeks. Linnas levis uudis meie peatsest lahkumisest jälle nagu kulutuli ning ka inimesed, kellest seda kõige vähem oodata oleks osanud, tulid pubisse ja rääkisid pisarsilmis, et neil on nii kahju kuulda, et me edasi läheme, uurisid ja palusid, kas ikka pole mingit võimalust veel natukeseks jääda ning ütlesid, et hakkavad meid igatsema. Kuulsime mitu korda, et olime üle pika aja parimad baaridaamid ning hirmus kahju, et me ära läheme. See oli armas.

Mida lähemale lahkumine jõudis, seda rohkem üritasime oma seal olemist nautida. Üritasime probleemid tööjuures peast pühkida ja võimalikult palju sõpradega koos olla, linna tegemistes osaleda, suhelda ja pidutseda. Lülitasime end Eesti elust ja internetist praktiliselt välja (vabandame, kui kellelegi ei vastanud või endast märku ei andnud), et lihtsalt olla ja nautida. Võtsime sõna otseses mõttes kõik, mis võtta andis. Kaks nädalat enne meie viimast tööpäeva läksid Nessyd puhkusele, meie hüppasime ja hõiskasime rõõmust, sest olime omapead, manager oli Dwighti superäge ema Terrie ning tööpäevad möödusid ilma draamade ja sõnelemisteta. Lisa jättis meile ESIMEST KORDA selle pika aja jooksul nende vana auto võtmed, et me kuumadel ilmadel Terrie ema tagahoovis basseinis end jahutamas saaks käia (ja seal basseinis käisime end päris mitu korda jahutamas, sest kui õues on ikka 40+ kraadi siis naljalt nahkdiivanil liugu lasta ja telekat vaadata ei viitsi) ning Hope ja Ciara hakkasid meiega koos töötama, kaks nädalat oli nö training, meie lihtsalt passisime ja lasime neil kogu töö ära teha, et ise kõrvalt õpetada ja vigu parandada saaks ja nad lõpuks üksi töötamiseks valmis oleks. Neil ikka vedas sellega. Kui meie Newdysse läksime ei olnud meil kedagi, kes oleks õpetanud või parandanud. Kõike pidime töö käigus õppima ja igal õhtul omanikele vastuseid andma miks kassa tasakaalus pole või miks cool room täitmata on. Linn hakkas taas elavlema, lastel sai koolivaheaeg läbi ning inimesed hakkasid puhkustelt tagasi tulema, meile tähendas see kiiremaid päevi, rohkem tööd ja vähem igavlemist. Kiirete tööpäevade kõrvalt leidsid meie sõbrad siiski aega, et meid korralikult ära saata. Näiteks mulle korraldati väikese seltskonnaga armas BBQ õhtu. Käisime yabbie’sid püüdmas, keetsime, küpsetasime ja puhastasime, grillisime kõrvale lambaliha, kuulasime muusikat ja ajasime juttu. Magama läksin naeratus näol, sest üle pika aja tundsid kõik end vabalt, kõigil oli tore ja armas ja hea. Nelele korraldati veel uhkem õhtusöök küünalde ja mereandidega!

Aeg läks meeletult kiiresti, koguaeg toimus nii palju asju, et aega kirjutamiseks lihtsalt ei leidnud. Näiteks leidsime uue töö täiesti üleöö. Kirjutasime oma vanasse agentuuri, kes nii meid kui uusi tüdrukuid Newdysse oli saatnud ja uurisime ega midagi uut pole pakkuda. Vastust ei tulnud ja ei tulnud ja kui lõpuks tuli oli uus töö olemas ka. Kusjuures ajaliselt kõik klappis, sest töö pidi algama veebruari keskel või lõpus, ehk enam vähem siis, kui me edasi plaanisime liikuda. Uueks tööks oli viinamarjade korjamine Busseltoni ja Bunbury vahel asuvas väikeses Tutunupis viinamarjafarmis. Uus elukoht otsiti meile töökoha ja agentuuri koostööl ning selleks oli Newdyst kordades suurem linn Capel. LÕPUKS tagasi tsivilisatsiooni! Kõige parem uudis oli muidugi see, et Busselton on puhtalt suvituslinn, Bunbury asub samuti rannikul, mõlemad on Capelist 30km ehk 15min autosõidu kaugusel! JA VEEL PAREM UUDIS- lähim rand ise on vaid 5min autosõidu kaugusel! Paradiiiiiis!

Viimane tööpäev pubis oli mul neljapäev 19. veebruar. Tegime Lisa ja Dwightiga diili, et Nele töötab veel reede hommikuse vahetuse ning reede õhtu on meil esimest korda vaba, et me veel viimast korda sõpradega suurelt pidutseda ja möllata saaks, enne kui päriselt ära läheme. Nessyd lubasid meil nädalavahetusel veel hotellis elada, kuna järgmine buss pidi tulema esmaspäeval ja plaan oli minna mõneks ajaks Perthi, et omale auto osta ja siis uutele seiklustele vastu kihutada. Siis aga saabus veel üks hea uudis- üks kohalik sõber ja tema pere otsustasid ühe oma autodest meile müüa! Hind oli odavam, kui arvestanud olime, ostsime uued rehvid alla ja uus parim sõber oli olemas. Otsisime enne autosid ka gumtree’st ja facebookist, lootsime, et Alvar saab minna ja auto üle vaadata, saame ise veel Newdys olles selle ära osta, järele minna ja kohe edasi sõita, et ei peaks Perthis pikemalt viibima. Aga taaskord- läks jälle paremini kui elus oodata oleksime osanud. Kuna ostsime auto tuttavatelt inimestelt teadsime, et ei saa petta. Olime selle autoga varem sõitnud, seega olid kõik head ja vead tuttavad. Lisaks oli auto bushi eluga kenasti hakkama saanud, seega ei olnud sadade kilomeetrite läbimine kuigi murettekitav ja võisime olla kindlad, et teeäärde me sellega ei jää! Viimane reede iseenesest oli pöörane. Pubi oli üle pika aja rahvast täis, sest sõna saadeti liikvele, et Eggles ja Mom pidutsevad ka sel õhtul, tegu on meie nö lahkumispeoga ja kõik kes meid veel viimast korda näha tahavad ajagu end kohale. Niiiiiiii meeletult tore oli neid kõiki näha, kuulda häid sõnu, neid kõiki kallistada, nendega rääkida ja möllata teiselpool baariletti. Lõime end korralikult ülesse, panime kleidid selga, tegime näod pähe ja nautisime õhtut. Süda oli rahul, nägime kõik tähtsad inimesed ära, lõime kõigiga veel viimast korda kokku ja lubasime kunagi külla minna. Pidu venis hommikusse, sest hüvasti jätta ei tahtnud kohe üldse.

Järgmisel hommikul soovisime, et ei peaks kunagi voodist välja ronima. AGA. Tegu oli meie viimase nädalavahetusega, muuseas ka esimesega, mil me kumbki töötama ei pidanud, nii et terveks päevaks voodisse jäämine ei tulnud kõneallagi. Laupäevad olid suvel Newdys traditsioonilised kriketipäevad, ehk iga laupäev mängis Newdy tiim nt Hydeni, Lake Grace või veel kellegi kolmandaga. Just nagu meie jaoks toimus tol laupäeval üle väga pika aja mäng Newdy spordipavilionis, nii et ajasime end voodist püsti, haarasime suured veepudelid ja päikseprillid kaasa ja läksime poistele kaasa elama. No ütleme nii, et üks asi on kriketit vaadata telekast (olime sunnitud seda kõik need 3 kuud tegema), see on küll maaaaailma kõige igavam spordiala ja aru hakkasin ma sellest saama vist alles viimase kuu jooksul, aga kui keegi kõrval kõva häälega kaasa elab ja toimuvat selgitada üritab (nagu KÕIK tüübid pubis või siis sõbrad koduse teleka ees) kannatab seda isegi vaadata. Teine asi on istuda suuuuuuure väljaku ääres, vaadata kõike külgvaates ja ilma kommentaarideta. Esimese tunnikese pidasime vastu, siis hakkas eelmisel õhtul peetud pidu ja 40 kraadine päike murdma, nii et sättisime veepudelid pea alla ja viskasime väljaku äärde pikali. Poiste mööda väljakud jalutamine mõjus uinutavalt nii et üsna pea suikusime magusasse unne ja ärkasime, kui keegi väljakult keset mängu „Eggles wake up, what are you doing!?“ kisas. Ma ei tea kui palju te kriketist teate, aga meie jaoks tuli suure ja ebameeldiva üllatusena, et peale kahte tundi mööda väljakut jalutamist ja söögi-õlle pausi tehti meeskondade vahetus ning kogu mäng hakkas OTSAST PIHTA, ainult et nüüd oli väljakul Hydeni meeskond ja meie poisid käisid kahe kaupa palli loopimas ja kurikaga vehkimas. Ainukene hea asi oli see, et kui kaks tüüpi olid väljakul, siis ülejäänud olid koos meiega väljaku ääres ja vähemalt ei jäänud me enam magama, vaid jälgisime mängu vähe suurema uudishimuga ja ajasime sõpradega juttu. Peale kriketit järgnes loomulikult pikk õhtu pavilioni enda baaris õhtusöögi, nalja, naeru ja, üllatusüllatus, õlle seltsis. Tõenäoliselt jääb teile mulje, et kahest üsna viisakast tüdrukust on saanud kaugel maal alkohoolikud, aga nii tegelikult ei ole, õnneks. Kuigi maaelu üks kohustuslik osa paistis olevat see, et õllepurk või –pudel pidi koguaeg käes olema.. Oma viimase pühapäeva sealkandis plaanisime tegelikult veeta Hopetounis, kuna randa polnud teab kui kaua näinud. Kui me aga pühapäeva hommikul kell 8 äratuskella südamerahuga kinni vajutasime ja alles lõunal voodist välja ronisime, oli selge, et Hopeysse sõitmine ei olnud enam plaan. Sõitsime hoopis oma uue autoga mööda ümberkaudseid linnasid, uudistasime üle pika aja Lake Grace’i ning käisime Hydeni (ja üleüldse WA) suurimat vaatamisväärsust Wave Rocki vaatamas. Tegu on pea 3000 miljoni aasta vanuse graniidimäega, mille üks külg meenutab surfilainet. No sõna otseses mõttes! Ronisime selle alla ja peale, tegime pilte ja nautisime vabadust, sest selleks me siia tulime. Mitte Dwighti ja Lisaga tülitsema või külaelu draamadega maadlema, vaid avastama, tripima ja elu nautima. Ilus lõpp meie Newdy seiklusele.. Õhtu möödus pakkides, Hope ja Ciara olid oma uue toa üle rõõmsad, aga meie lahkumise pärast kurvad, nii et istusid terve õhtu meie vanas ja nende uues toas, vaatasid kuidas me pakime ja lihtsalt olid selleviimase õhtu meiega koos. Oli selline nukra võitu õhtu..

Lugu jätkub ja võtab veidi ootamatu pöörde järgmises postituses :)

Olge mõnusad!
Teie Negle