Not all those who wander are lost: Siis kui me kirjutada ei viitsi OSA 1

Tere kõik see pere!

PAHA EGLE! PAHAPAHA EGLE! No ei ole üldse hea mõte jätta blogimisele kahe kuune paus sisse, seda enam, et vahepeal ei viitsi mitte mingeid üleskirjutusi või märkmeid teha. Samas, ütlesin meie blogi esimeses postituses, et ei hakka andma mitte mingeid lubadusi selle kohta kui tihti või millest kirjutame, seega noh.. All good! Ausaltöeldes pole mul õrnematki aimu mida ma järgmiste tundide jooksul siia kirja panen, nii et me võime kõik koos mu mälestustesse seiklema minna- mina meenutan ja teie avastate! Lugesin just eelmist sissekannet ja hakkasin kõva häälega naerma. Noh.. vahepeal on palju juhtunud. Üritan selle kaose oma mälestustest siia kirja panna. Ärge pahandage, kui kõik kuidagi ebaloogiline või ajaliselt vale tundub, me tõesti ei mäleta enam.. Tõenäoliselt tuleb see väga pikk postitus ja üldse mitte väga filosoofiline, vaid puhtalt meie tegemiste meenutamine ja üleskirjutamine, nii et varuge aega ja kannatust, keegi ei käsi lõpuni lugeda, aga kui loete, siis aitäh, et neid mälestusi meiega jagate :)

Kuskil nädal peale seda kui Mark oma famiiliaga ära läks (imelik kokk ja lema laululinnust poeg) jõudis kohale uus kokk, taaskord. Nele töötas taas hommikust vahetust, mina koristasin, ja siis jooksis ta järsksu ülesse, hüppas ja kiljus ning teatas, et uus kokk on ÜLILAHE! Tegemist oli meist päris mitumitu aastat vanema Hollandist pärit neiuga, kes rääks tugeva aksendiga inglise keelt ning nägi välja nagu oleks kuskilt motomeeste baarist välja astunud. Ausaltöeldes ei näinud ta isegi nii motomees välja, aga midagi temas oli.. badass nagu Nele ütles. Nimeks oli tal Aaf, aga Newdyle kohaselt ristiti ta kohe ümber Dutchy’ks, sest KÕIGIL peavad hüüdnimed olema. Mina kusjuures olin Eggles ja Nele lihtsalt MOM. Hakkasime Dutchy’ga kohe hästi läbi saama, rääkida oli palju- meie jagasime oma muljeid ja üritasime teda „külaeluks“ ette valmistada ning tema jutustas oma ringirändamistest. Kahjuks algas tema karjäär Newdegate pub’i köögis natukene konarlikult, sest 1) ta armastas vaielda ning see Nessydele ei meeldinud ja 2) meie püsikunde ja hea tuttav Chook’ otsustas tema üle halba nalja visata. Nimelt unustas Aaf oma koti Newdysse sõites bussi, Lisa helistas järgmisesse linna Lake Grace’i, et selle pubi omanik koti enda kätte võtaks ja keegi meie omadest järgmine päev järgi saaks minna. Selleks kellekski osutus juhuslikult Chooka. Kell oli natukene peale lõunat, pubi oli taaskord surnud ning siis helises telefon. Torus rääkis Chooka paanikas hääl, et ta oli tagasiteel Newdysse kui politseiauto ta kinni pidas, koerad autosse lasi ning seejärel paluti tal kaasa minna ja nüüd oli ta teel Ravensthorpe’i politseijaoskonda ülekuulamisele, sest Dutchy kotiga oli midagi valesti. Noh.. ütleme nii, et Chookat teades ei saa tema juttu kunagi 100% tõsiselt võtta, aga kuna tegemist oli pika nädalavahetusega ja politsei tõepoolest oli igalpool väljas NING Dutchy oli ikkagi noh.. dutch ja jumal teab mis tal seal kotis oli, siis natukene jäi nagu ikkagi kriipima. Lisa naeris kohe ja ütles, et ärge uskuge.. Lugu lahenes sellega, et uudis Chooka vahistamisest levis üle Newdy nagu kulutuli ja 10min hiljem teadsid KOGU LUGU ka need, kes linnast väljas puhkusel olid. Chooka helistas ja vabandas halva nalja pärast ning sai hiljem halva uudise oma pere kohta, nii et karma maksis kätte.. Uus kokk ise, nagu juba mainitud sai, oli lahe. Omade veidrustega, parajalt pöörane, täpselt nagu me ise. Näiteks meeldis talle peale paari koputust lihtsalt meie tuppa sisse jalutada, olenemata sellest kas me magasime, riietusime või oleme üldse kodust ära. Kohati ajas see närvi, aga kogu tema olemus ja olek.. vaatamata tema veidrustele lihtsalt pidi teda armastama. Kuna ta reisis üksi, polnud tal probleemi end lihtsalt meile kaela sokutada ja ühel hetkel olime harjunud, et oleme kolmekesti, mitte ainult kahekesti. Igav temaga igaljuhul ei hakanud!

Egle ostis omale sünnipäevaks uue telefoni. Telefon jõudis kohale kuu aega hiljem. Paljupalju jamamist postiga, meeletult palju segaseid e-maile jne. Loo moraal- kui sa oled nii blond nagu mina, ära telli omale netipoest telefoni, ära anna neile mitut erinevat aadressi ja nime. LOE KÕIK KIRJAD HOOLEGA ÜLE ja kui midagi ikka segaseks jääb, lase mõnel kohalikul helistada ja uurida, sest ise nagunii mitte midagi ei jaga. Aga kätte ma ta sain ja mitte grammigi polnd raskelt teenitud rahast või pikast ooteajast kahju. Kuskil sellel ajaperioodil hakkasime käima ka „karaoke õhtutel“ mis tähendas tegelikult seda, et kohalikud, kes puhkustel ei olnud, protestisid vaikides pubi hirmkallite hindade ja nõmedate omanike vastu, käisid ostsid kastide kaupa take aways ning pidutsesid kodudes. Ja kuna meie olime maailma kõige paremad baaridaamid keda lõpuks kogu linn armastas, olime alati ka meie kutsutud ja oodatud. Ja ausõna toimus karaoke laulmine. DJ Benny oli küll halb ja lugusi valida ei osanud (olgem ausad, DJ Jarrad oli kordades hullem), aga mikrofon töötas, õlut jagus ja nalja sai hommikuni, kuni lõpuks Aaron ja Franny olid sunnitud mikrofoni lahti ühendama, sest Brittnee ei suutnud kell 4 öösel sinna kriiskamist lõpetada.. Õnneks tegime palju pilte ja videoid, aga ilmselt ei läheks ka ilma nendeta kunagi meelest, kuidas iga kuulatud-lauldud laul oli ALATI Green Day, kuidas Dave Eminemi lugusi järgi räppis või kuidas me kõik koos pisar silmanurgas „I love this bar“ jorisesime. Igal juhul mida lähemale meie lõpp Newdys jõudis, seda rohkem tundsime, et mitte ainult meil pole kahju ära minna, aga inimestel on kurb, et me minema peame..

26. jaanuar oli Australian day, mis tähistab päeva, mil 1788. aastal esimene Briti laev Austraaliasse jõudis. Aussie’d armastavad oma maad vist rohkem kui mõni muu rahvas. Päev meenutas pidustuste poolest Eesti Vabariigi aastapäeva, peaminister pidas kõnet, lasti ilutulestikku, kõik tähistasid ja pidutsesid. Nagu aussie’d ikka.. igal võimalusel korgitakse õlu lahti ja kui põhjust pole, siis tehakse seda lihtsalt kuuma peletamiseks. Meie päev algas hommikul kogukonna ühise BBQ’ga, kogu linn (ehk siis need kes puhkustelt tagasi olid) kogunes varakult parki, sõime tasuta hommikusööki (bacon n eggs loomulikult), kuulasime kõnesid, lehvitasime väikeste Austraalia lipukestega, laulsime hümni ja veetsime hästi aega. Paljud inimesed olid riietunud lipuvärvidesse või kandsid päris lipumustrilisi mütse ja riideid ning isegi papptaldrikud olid Austraalia teemalised. Ühesõnaga Austraalia!!!! Kuigi kogu jaanuarikuu avasime pubi kell 4 pärastlõunal, avasime sel erilisel päeval taaskord keskpäeval. Erilist tolku polnud, linn oli inimtühi, seega ka pubi surnud.

Surnud pubist rääkides- kuna jaanuar oli väga vaikne, oli meil ka graafik teine ning vabu päevi tunduvalt rohkem kui varem. Mina, tüütu ja väsitav sõber nagu ma olen, sokutasin end ühel vabal päeval Jarradiga tööle kaasa. Tol hetkel tegeleti lammaste pügamisega. Mõtlesin, et lähen mängin päevotsa koeraga, naudin loodust ja päikest ning uudistan farmielu, aga EI! Poisid teatasid, et pane aga telefon käest, ega sa niisama siin ei passi, hakkad ka tööd tegema. Mul ei olnud selle vastu midagi, tunnid läksid meeletult kiiresti ja mul oli lõbu laialt. Nägin väga lähedalt lammaste pügamist, sain ka ise kätt proovida ning töö ülesandeks oli mul koos ühe Inglismaa packeriga pügatud vill ära sorteerida- st puhastada ja erinevatesse kuhjadesse sorteerida. Mitte midagi kontimurdvat, mitte midagi keerulist ega ebameeldivat. Tööpäeva lõpus teatas Blue, et tegin head tööd ja kui mul vähegi tahtmist on, võiksin järgmisel vabal päeval jälle appi minna, sest abikäsi oli puudu ja minu abistavad käed töötasid kiirelt ja osavalt. Järgmisel korral arvasin, et lähen jälle niisama oma vabast ajast appi, sest midagi targemat mul nagunii teha polnud, aga tuli välja, et olin sel korral ka payrollil kirjas ja sain tehtud töö eest palka! Nele kasutas oma vabu päevi linnast väljas sõbra farmis pesitsedes, sest linn ja tühi hotell olid ammu ära tüüdanud. Ühel korral võtsid bowling clubi inimesed ta ka enda mängule kaasa. Bowlingust oli asi ilmselgelt kaugel, pigem meenutas mäng pentangi (?!), noh teate küll, üks väike kuul visatakse maha ja suuremate kuulikestega üritatakse võimalikult selle lähedale visata. Üldiselt on nende Bowling Clubis keskmisest vanemad inimesed, aga Nele ei kurtnud ja tal oli lahe päev.

Teen siinkohal pausi sisse, et järjest liiga palju lugeda ei oleks. Ootame teid tagasi järgmises postituses!! :)

Negle