Pealkirjad pole meie sõbrad ehk ikka veel Newdegate’is

Howdy mates!

Meie Aussi tulekust on varsti möödas kaks kuud, Newdegate’is oleme elanud  natukene alla kuu ja kogu see aeg on läinud meeletult kiiresti. Üks silmapilk ja Tallinna lennujaamast sai Newdegate’i hotellituba number 10. Ütlen kohe ära, et midagi väga erilist ja teile huvitavat juhtunud ei ole, elu siin kohakeses käib looduse rütmis (päike tähendab pikki töötunde kohalikele ja igavlemist meile, vihm puhkust neile ja kiireid tööpäevi meile), aga samas on tegemist koguaeg palju ja vaatamat rütmile elu ikkagi käib!

Kallid Aussi sõbrad, kes te seda google translate’i või mõne muu imeasja abil lugeda üritate, nüüd on see koht kus oleks aeg see blogi kinni panna ja meie muljeid meilt otse küsida, sest ma kavatsen teist rääkida ja ma ei vastuta kui google translate teile taaskord mingeid imetõlkeid pakub. Eksju, aitäh :)

Nüüd aga asja juurde. Võib vist öelda, et oleme siinse eluga nüüdseks täiesti harjunud. Mitte ainult selle maaeluga, aga üleüldse Austraaliaga, siinse keele, kommetega, looduse ja eluoluga. Kui esialgu oli kõik uus ja tore ja huvitav, inimesed tundusid kõik meeletult sõbralikud, avatud ja toredad, siis nüüd oskame juba vahet teha „toredal“ ja toredal ning näha sellest unistusteelu esmamuljest kaugemale. Ehtne näide elust enesest: naeratus ja „thanks love“ ei tähenda tegelikult mitte midagi, sest nii kui sa kuulmisulatusest välja jõuad oled sa naistekarja peamine kõneaine. See koht siin on nii väike, et 90% elanikest on kuidagi pidi omavahel sugulased, KÕIK tunnevad kõiki, midagi uut ja põnevat ei juhtu ja kui juhtub on see kogu linna asi. KÕIK tunnevad ennast puudutatuna, kõik arvavad, et nende asi on midagi öelda, kommenteerida, muuta. KÕIK teavad juhtunust KOHE kui see juhtub, sest kõik jutud levivad kiiremini kui tuli. Ja meie õnneks või kahjuks oleme viimane peamine suursündmus meie ise. Me ei saa mitte midagi teha, mitte kuskil käia, mitte kellegiga niiviisi koos olla, et hiljemalt järgmisel hommikul ei teaks sellest kõik inimesed. Mitte ühelegi peole või väljas käimisele ei järgne hommikut mil esimesed kliendid ei astuks laia naeratusega baari ja ei ütleks „Heard u had a big night!“ või „Did you have fun last night?“. Iseenesest pole muidugi lugu, kui neil TÕESTI mitte midagi targemat teha pole kui meie elule nii innuga kaasa elada, siis olgu, aga asi läheb halvaks siis, kui juttudele pannakse üle poole juurde ja tekivad uued, HOOPIS teistsugused jutud. Kogu see asi kõlab ilma näideteta keeruliselt, aga näiteid ma siinkohal tooma ei hakka, pole vaja kõike veel suuremaks seebiooperiks muuta. Ühesõnaga igal neljapäeval kogunevad kümned naised meile baari oma mingit book clubi veiniõhtut pidama, mis tähendab seda, et paar tundi veedetakse klatšides ja tundub, et viimaselajal oleme põhiteemaks olnud meie kaks. Naised on ussid, välja on mõeldud selliseid asju, et me Nelega ei oska muud teha kui naerda ja neile võltsilt vastu naeratada, sest järgmisel hetkel on kõik meie parimad sõbrannad ja tunnevad siiralt huvi meie kodumaa, tegemiste ja edasiste plaanide vastu. Kokkuvõtted on meist saanud jälle need „one of the guys“ tüdrukud, sest poistega sõbrustades on draamat kooooooordades vähem. Iseenesest on nad ikkagi toredad, otseselt mingeid näost-näkku konflikte pole olnud, on vääääga toredaid tüdrukuid ja väga armsaid naisi kellega on alati hea rääkida ja keda on tore pubis näha, AGA me peame alati kontrollima kellele ja mida me ütleme, et meieni ringiga tagasi jõudvad jutud veel hullemad ei oleks..

Sellest ma vist juba olen juba rääkinud kuidas inimesed siin joovad aga TÕESTI see on hullllll! Mõni tuleb hommikul vara baari ja võtab lapsed kaasa, need jooksevad ja möllavad ja emmed-issid libistavad õlut ja ajavad sõpradega juttu. Ju neil see elu siin niiviisi käibki, aga meie jaoks on see harjumatu. Eriti kui lapsed võetakse kaasa reedel kõige suurema möllu ajal ja kui neil tuduaeg kätte jõuab laotatakse toanurka tekk ja padjad ja kõige pisemad saavad seal siis puhata. Tore eksju.. Ja ma ei väsi kordamast, et kui me muidu oleme Aussi aksendiga enamvähem harjunud ja probleeme üldiselt pole, siis mida suurem möll õhtuti on ja mida rohkem nad joovad, seda laisemalt nad rääkima hakkavad ja reede õhtu viimased joogid teeme läbi äraarvamismängu.

Inimestest üleüldse rääkides, tegelikult oleme leidnud väga häid sõpru ja igav ei ole kunagi.  Meie oleme nendega ära harjunud ja nemad meiega. Kahjuks hakkab harvesting hooaeg vaikselt läbi saama ja inimesi tuleb-läheb pidevalt. Kurb on see, kui oleme kellegiga ära harjunud ja siis saab neil töö otsa ja on aeg edasi liikuda. Kunagi varem kirjutasime näiteks Henryst, kes nüüdseks on tagasi Uus-Meremaal. Henry viimane õhtu siin oli päris kurb, kuna tegu oli reede õhtuga ja vihma sadas, oli pubi rahvast täis, meil oli meeeeeletult kiire ja inimesi, kes tähelepanu nõudsid, oli rohkem kui seda tähelepanu mida me jagada suutsime, seega jäid viimased jutud Henryga üsna lühikeseks. Siiski jõudsime tähtsaimad asjad üle rääkida, temaga mälestuseks pilti teha ja korralikult hüvasti jätta, sest ta tõesti oli siin üks meie lemmikuid inimesi ja nüüd kui teda enam ei ole, pole see olemine siin ka enam päris SEE. Teine lahkuja, kes meele veidi kurvaks tegi oli üks siinsetest Benidest, kes lõpetas ka selleks aastaks töö ära ja läks koju Broomi tagasi. Ben oli üks nendest lahedatest noortest (ausalt öeldes pole aimugi kui vana ta oli) inimestest kellega alati nalja sai, kellega mitmeid kordi väljas käisime, kellega alati midagi rääkida oli ja kelle kohaolulu igatseme. Viimastel päevadel oli Beni girilfriend Victoria ka siin ja need kaks olid lihtsalt geniaalne paar! Veider eks, tegelikult täiesti võhivõõrad inimesed kes paari nädalaga meisse mingi jälje jätsid. Kui siiani oleme meie koguaeg need „lahkujad“ olnud ja see lahkumine on meele kurvaks teinud, näeme nüüd ka seda teist poolt, kui jääme ise maha ja oluliseks saanud inimesed liiguvad edasi (või tagasi). Aga kui need lahkujad kõrvale jätta on tegelikult siin kohapeal ka meeletult palju neid, kelleta elu praegu enam ette ei kujuta. Kui nad mõnel päeval endast märku ei anna või siit läbi ei tule on veider tunne, päev on kuidagi poolik. Olgu siis tegu noortega, elu näinud vanade meestega või lähedal asuvatest linnadest pärit töölistega, kes meil külas käivad. Veel üks asi mida tähele olen pannud on see, kuidas oleme õppinud mööda vaatama eelarvamustest. Või pigem ei lase neil tekkida. Kõik need inimesed on siin erinevad, üks näeb parem välja, teine mitte nii hea. Üks on noor ja energiline ja teine vana ja väsinud. Ja neil kõigil on erinevad lood. Neid lugusid võibki kuulama jääda, kes kust pärit on, millega elu jooksul tegelenud, millest unistanud, kuidas elu on läinud. Kuidas osad noored tahavad siit ära minna, kuidas osad elavadki selles perefarmi mullis ja ei oska muust elust unistadagi. Kõik need lood on erinevad ja oma jutustajate nägu, tänu nendele näeme siinseid inimesi hoopis teisiti kui näeks neid Eestis olles. Oeh nüüd läks jutt kuidagi väga sügavaks. Tegelikult tahtsin lihtsalt seda öelda, et meil on tore ja inimesed hakkavad südamesse minema.

Räägin natukene tähelepanuväärsematest tegemistest ka. Neljapäeviti on siin korvpalliõhtud, ma päris täpselt pole endiselt aru saanud, aga Newdegate’i tiimid mängivad vist Lake Grace’i omadega. Vist. Meie oleme enamasti sellel ajal tööl, aga peale tööd oleme liitunud afterpartydega mis peale mänge seal samas väljakul toimuvad ja tavaliselt venivad need meil hommikuni. Tegelikult polegi tegu niivõrd pidudega vaid noored ja ka mõned vanemad on koos, joovad õlut, loobivad palli ja kõigil on lõbus. Seal kohtusime muideks ka ühe Eesti poisiga, nii et Kristjan kui sa seda loed siis tsau sulle ja tule reedel külla meile jälle kui ilm kole on! Üks nädal lõpes meie korvpallpidu näiteks sellega, et sõitsime väikse seltskonnaga mööda bushi, meie loomulikult istusime auto kastis. Kiirendasime lennurajal (JAH siin on selline asi, ise ka imestasime), käisime hobuseid vaatamas ja rolleriga sõitmas ja koju jõudsime siis kui päike oli juba kõrgel taevas. Ükspäev kui meil mõlemal day off oli, käisime Dwigtiga (omanik endiselt) kaasas kohalike farmerite tööd vaatamas. Või noh, tema tegi tööd ja meie sõitsime kaasa. Vaatasime kuidas vilja võetakse, saime ise kombainis istuda ja kaasa sõita, viisime vilja CBHi (ma ausalt ei oska seletada, kõik sõidavad sinna asutusse, autod kaalutakse ja viljale tehakse kvaliteedikontroll ja siis lähevad kõik uuele ringile) ja sõitsime Dwighti väikese truckiga. Ise sõitsime!! Olgem ausad, esimesed 20 minutit olid lõbusad, ma pole mitte kunagi kombainis istunud, aga järgmised poolteist tundi olid igavaaaaaad. Ma ei kujuta ette kuidas inimesed viitsivad seda mitu kuud järjest IGA päev teha. Ja nende tööpäevad siin ei ole 7-8 tunnised, ärgatakse kell 6 ja minnakse põllule, ära tullakse alles 10-11 aeg kui päike juba ammu-ammu loojunud on. Raha on samas hea ja nad teenivad korralikult. Ilma liialdamata $500 päevas pole ju iseenesest paha kombainis istumise eest..

Kui hästi läheb ja sõbrad selle nädala jooksul harvestingi ära lõpetavad läheme järgmine nädal Hopetouni, saame LÕPUKS randa ja soojasi ilmasi nautida ning esimest korda elus ookeanis ujuda! Sest ilmad on siin soojad küll, kui just vihma ei saja, aga meie päevad mööduvad konditsioneeriga baaris istudes, nii et teksad ja kampsunid on endiselt suured sõbrad. Kasutame igat võimalust, et päikese kätte saada, sest hakkame vaikselt nagu zombied välja nägema- silmaalused magamatusest tumedad, kunagine päevitus on näost kadunud ja kogu organism karjub päikese järele. Ju saab seda ka millagi! Endiselt veel ei tea kauaks siia jääme ja mida edasi plaanime, we just go with a flow, nagu me iga päev kõigile korrutame, ja naudime elu, sest selleks me siia tulime!

Ole mõnusad ja kirjutamiseni,
teie Negle